Aed, kus pesitses Rabarock
Tiina Tammet
Kodu & Aed
Vaheldusrikkad istutused. Madalad ja kõrged okaspuuvormid, sekka värvikaid põõsaid ja püsikuid kirjule istutusalale sobivate korduste ja aktsentidega. | Tiina Tammet

Iris ja Väino Rajasaare koduaed Järvakandis võlub maitsekalt kujundatud ja hästi hooldatud aiaruumiga, kus leidub kauneid taimi ning humoorikat lähenemistki. Aed võitis konkursil Kodu Kauniks "Aasta aed 2015" tiitli.

Kes: Iris ja Väino Rajasaare.

Kus: Järvakandi alev.

Mis: u 1900 m2 lauge krunt.

Tingimused : liivane ja kuiv pinnas.

Kui Rabarock 2005. aasta juunis esmakordselt Rajasaare pere õuele jõudis, oli iluaed juba suures osas rajatud. „Rabarocki festivaliga on meie elu ja aiakujundus olnud tõesti tihedalt seotud, sest korraldajaks oli perepoeg Kristo Rajasaare, praegune Raadio 2 peatoimetaja,” tõdeb Väino. „Kodu kauniks” konkursile esitas oma vanemate aia aga tütar Kertu. „Pildistasin ajaviiteks seda ilu, mida need kaks inimest on aastate jooksul hoole ja armastusega loonud, ning kuna vanemad ise on osalemiseks liialt tagasihoidlikud, siis tekkiski mul mõte seda nende eest teha,” kirjutas ta võistlusele saadetud piltide kaaskirjas.

Tarbeaiast kauniks iluaiaks

Aia alguslugu ulatub tagasi nõukogude aja lõpuaastatesse, mil valminud elumaja ümbritses kartulite, maasikate ja viljapuudega traditsiooniline aleviaed. Aia ümbersünd iluaiaks toimus sammhaaval. Siinne krunt on väga liivane ja kõik, mida sinna juurde lisada, „sööb liiv ära”. Algselt tavapärane tarbeaed ei tasunud sellisel kujul tegemist ega vaevanägemist. Et peremehe sõnul „siin mitte miski ei kasvanud”, siis hakati tasapisi hoopis ilutaimi istutama. Esimeste puudena tulid mägimänd ja hõbekuusk – tollal kõige tavalisemad –, sealt edasi aga juba palju muid vorme. Pererahva lemmikuks ongi saanud okaspuud, sest need kasvavad liivasel maal päris hästi. Okaspuude valik ulatub lausa 33 erineva vormini. Kuigi värvikad istutusalad on aiaruumis võimust võtnud, on oma koht ja roll siiski alles jäänud väikesele kasvuhoonele ja paarile peenrale, millest perele piisab. Oma koht on ka lastelastele tehtud mänguatraktsioonidel. Eluks vajalikud abihooned moodustavad põhiaiast visuaalselt eraldatud, puukuuri ja kompostikastiga majandusõue. Aga ka nendele nurgatagustele jagub õitsvaid taimi, et õu hubasemaks muuta.

„Suurim ehmatus tabas mind ükskord algusaastatel, kui käisime naabritel külas ja vaatasin nende rõdult oma aeda. Sealt paistis majaehitusest jäänud putka, koorem telliskive, koerakuut, suur ketikoer oli kaevanud augu keset õue. Vaatasin seda ja mõtlesin: kas see on meie õu? Nii paha hakkas naabri rõdult seda vaadates. Juba järgmisel päeval ajasime koerakuudile tugipuud alla, viisime tagaõue ja hakkasime asju ümber kujundama,” kirjeldab Iris värvikalt aia kujunemislugu.

Aed ongi kasvanud aja jooksul ning on tehtud tasapisi vaid oma nõu ja jõuga. „Ükski õppinud ajakujundaja ei ole meie aeda näpugagi puudutanud. Iris on siin olnud põhiline arhitekt, toimetanud ihu ja hingega. Mina olen rohkem õpetaja,” ütleb vimkaliku huumorisoonega Väino, kes tõepoolest oligi Järvakandis üle neljakümne aasta ametis matemaatika ja füüsika õpetajana. Aianduspisik tuli siia ei-tea-kust, sest ühtegi aednikku pole kummaski peres olnud. Iris on pidanud erinevaid ameteid pioneerijuhist ehituspoe juhatajani, kuid nüüd on mõlemad abikaasad juba paar aastat pensionil ning neil on rohkem aega tegeleda meelepäraste asjadega. Näiteks on Väinol imetlusväärne kollektsioon nõukogude ajal toodetud fotoaparaatidest, Irise hobideks on aga aed ja käsitöö. Ühiselt tegeletakse lauatennisega.

Kaks kohvikut ja Moulin Rouge

Rabarocki alternatiivne muusikafestival toimus Järvakandis seitsmel aastal, viimati 2012. Ürituse ajal oli aias ka festivali staap ning emal-isalgi toimetamist küllaga. „Ühekorraga on siin olnud lausa 28 telki õue peal,” ütleb Väino. „Seoses sellega tuli ehitada ka Moulin Rouge. See on nimelt veskikujuline välikäimla, sest ega lihtsat kemmergut polnud ju ilus naabri aia äärde püstitada.  Samuti on meil aiamajana kasutusel esimese festivali piletimüügikassa, mille nimetasime temaatiliselt Rock Hotelliks.”

Eesaia nurgas asub aga istumiskoht, kus on mõnus vaid kahekesi hommiku- või õhtukohvi juua ning nautida vaadet kogu eesaiale. Seda nimetab pererahvas naljatades Kahe Vana Varese Kohvikuks. Suuremad põõsad selja taga, avaneb siit pea kogu aia ilu: kahel küljel looklevad okaspuude ja püsililledega peenrad, maja servas punerdav roosiviirg ning sile muru mõjuvad ühtaegu kirevalt, aga rahulikult.

Värvikate istutusalade vahelt tagaaeda liikudes jõuab kasvuhooneni ja aiamajani, millel troonib silt „Rock Cafe”. No mis nimega siis veel pärjata ruumikat aiamaja, mis pakub võimalust külalistega või oma pere seltsis õues aega veeta? Kui kahe lapse perre sündnud neli lapselast kohal on, on terve õu mängulusti täis. „Kohviku” ees on grillikoht ja väike kiviktaimlast ümbritsetud purskkaevuga veesilm. „Veesilma tegin lapselapse sündides turvalisuse pärast väiksemaks, sest lapsi tõmbab vesi ju alati ligi,” ütleb Iris. Merineitsi kujukese ostis Iris, mõeldes tütretütrele, kellele meeldis seda väiksena kangesti vaadata.

Taimed ja värvid

Aia mitmekülgne ja hoolitsetud taimestus mõjuvad harmooniliselt ning proportsionaalselt hästi. Kuigi aia rajamisel ei ole koostatud istutusalade ega taimestuse plaani, näib kõik paigas olevat nagu ühel korralikul maalil. Taimi on siin palju ja erinevaid, ometi sobituvad nad oma kontrastsete värvide ja kasvukuju poolest üksteise kõrvale, samaaegselt eristudes ja üksteist täiendades. Taimi ostes on valiku aluseks on olnud see, mis parasjagu kõige rohkem meeldib. „Jupphaaval tehes on raske tervikut hinnata,” arvab Iris. „Võib juhtuda nii, et õhtul istutad toodud taimed maha, aga hommikul hakkad juba ringi tõstma.”

Taimi on aeda ostetud vähehaaval erinevatest Eesti puukoolidest, küll lähemalt ja kaugemalt. Roosipeenralegi on leitud maja lõunapoolsel küljel hea koht, kus taimed on hästi eksponeeritud. Roose ei tohiks istutada päris maja seina äärde räästa alla, sest seal vaevlevad nad kuivuse ja võib-olla ka katuselt langeva lume või suvise palavuse käes. Selle aia roosipeenar on tehtud küll maja seina äärde, kuid päris räästaalust katab ümaratest kividest kate ja alles siis tuleb puhtaks rohitud ja kobestatud, servatud roosipeenar, kus terved taimed tänulikult ja rikkalikult õitsevad.

Igapäevane hool

„Mul on hea meel selle üle, et omal ajal polnud piisavalt raha, et krunt täiesti siledaks lükata. Praeguseks on säilinud pisut lainjas reljeef ja kõrguste vahe – pole nii igav kui täiesti sile pinnas,” on Iris rahul kunagise otsusega. Muru, mis kõrvaltvaatajale tundub ühtlaselt hästi pügatud, on pideva hoole vili. „Liivane pinnas muutub suvel väga kuivaks ning muru sellisel kasvada ei taha. Aed vajab suvel palju kastmist. Väino võtab vahel tabureti ning istub kastes pimedani õues. Oma puurkaev lubab vett kulutada just nii palju kui vaja,” selgitab Iris. Kui aias on juba suur hulk puittaimi, siis tuleb paratamatult neid piirata, et nad laiusesse ega ka kõrgusesse kasvades liiga hoogu ei satuks.

Suuremaid puid päris vabalt kasvada ei lasta, sest kuigi aed on suur, võivad kiiresti sirguvad taimed aia liiga varjuliseks jätta. Nii on mägimände ja teisi okkalisi ning lehelisi igal aastal vastavalt vajadusele kärbitud. Õues juba kaksteist aastat kasvanud metsast toodud harilik mänd on tänu iga-aastasele kasvude murdmisele ning ka okste harvendamisele omandanud koolitatud võra ja kompaktse kasvukuju. Võimsa kasvuga aeda metsa poolt piiravast kontpuuhekist aga lõpuks enam jagu ei saadudki ning selle pidi asendama elupuudega. Aga ega nendegi puhul kääride kasutamisest pääse.

Vabamalt saavad puud tunda end aia taga, kus omal ajal sai krundile maad lisaks erastada. Siin kasvab pargialana suuremaid tammi ja kaski, igaühele oma puu. Pere hooldab ka oma piiridest välja jäävat parkmetsa. „Meie maaga lõpeb Järvakandi asula ära ja algab RMK ala, aia tagant läheb tee metsa. Merd ega järve siin pole, aga õhtupäikeses metsavaatega on süda rahul,” sõnab Väino. „Me valmistume ka Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks,” näitab mees uhkelt Kurgjalt toodud tammetõrudest sirguvaid tammehakatisi. Neid ootab sügisel ees pottidest avamaale ja hiljem juba parki ümberistutamine.

 KOMMENTAAR

Evelin Pae, aasta aia ja ja aiakultuuri preemia välja andnud Bauhofi turundusjuht, aiažürii liige:

„Järvakandi aed oli esimese koha vääriline seetõttu, et aias on ühendatud funktsionaalsus ja esteetilisus. Erinevad otstarbekad aiaosad on oskuslikult ühendatud üheks kauniks tervikuks ning kompaktsele pinnale on nutikalt koondatud tõeliselt rikkalik valik erinevatest taimeliikidest.”

 

Artikli märksõnad