Aedfloks ja päevaliilia, südasuvised pilgupüüdjad
Aarne Kähr
Minu Aed
Aedfloks 'Helmi Puur" on nime saanud kuulsa baleriini järgi | Aarne Kähr

Pärast jaanipäeva ja juuli alguses on aias nagu puhkus. Seda viga hakkab parandama juuli alguses aedfloks. Mida aeg edasi, seda enam tuleb juurde uusi värve.

Aedfloksi teine nimi on leeklill. Sordiaretus toob juurde valge-, sinise-, roosaõielisi jne sorte ning leeklille nimetus on ajale jalgu jäänud. Olgu, milline nimi tahes, aedfloks on väga armastatud lill, ta on saanud trenditaimeks.

Aedfloksid on küllaltki pinnalähedase juurekavaga ning põua ajal tuleb taimi kasta. Suur oht on ka lumeta pakaselised talved. Meil on olnud selliseid õnneks siiski harva, kui aedflokside kollektsioonid on massiliselt hävinenud. Talve ei tea kunagi ette, nii et sügisel võiks taimi multšida 10 cm paksuse kergema kompostiga. Paljundamine on lihtne – varakevadel saab taimi jagada. Kevadel võib võtta ka ladvapistikuid, kui kasvud on 10 cm pikkused. Suvel teha varrepistikud 1–2 lehepaariga. Aedfloks vajab päikeselist kasvukohta, poolvarjus venib ta välja ja õievärv jääb kahvatumaks.

Päevaliiliad alustavad õitsemist juuli keskel ning üks õis on lahti ühe päeva.  Parim istutusaeg põhjamaades on kevad, siis jõuavad taimed end talveks paremini ette valmistada. Tegelikult võib päevaliiliaid istutada ka suvel. Oluline on vaid, et nad oleksid korralikult kastetud. Kui istutada sügisel, tuleb taimi multšida, et pikendada juurdumis-aega ning anda suurte külmade ja vähese lume korral juurtele katet.

Päevaliiliad võivad samas kohas kasvada 10–15 aastat. Siiski soovitatakse taimi noorendada ning jagada neid väiksemaks iga 5–7 aasta tagant. Päevaliiliate kasvukohta valides tuleb arvestada kolme teguriga: valgusolud, mullastik ja niiskusrežiim. Nad eelistavad küll täispäikest, kuid kasvavad rahuldavalt ka poolvarjus. Lausvarjuski päevaliiliad ei hukku, küll aga venivad ja õitsevad vähe. Mullastiku suhtes pole nad samuti liiga pirtsakad, ometi hindavad nemadki niisuguseid hüvesid nagu mullaviljakus, niiske ja hea drenaažiga pinnas.

Tasub teada, et kogu taim on söödav ja olnud Ida-Aasia köögis toiduks ammustest aegadest. Lihakad juured tuleb puhastada ja valmistada toiduks nagu kartuleid. Siiski ei tohi juuri palju tarbida – tundlikel inimestel võivad tekkida tervisehäired. Noori kasve saab süüa toorelt või keeta-hautada nagu sparglit. Õienuppe võib keeta või praadida õlis jne.


 

Aedflokside sordiaretus ja sordid

Aedfloks on nii aia- kui potilill, lõhnates enamasti meeldivalt. Just sellepärast me kasvatame ja armastame teda. Kui meil on aedflokside populaarsus kasvanud 15–20 aastaga, siis Saksamaal ja Venemaal on ta olnud väga armastatud palju pikemat aega. Saksamaal oli suur aedflokside aretaja Karl Foerster (1894–1970), kelle käe all on vormitud 89 sorti. „Aed ilma floksita pole mitte eksimus, vaid patustamine suve vastu,” on öelnud nimekas saksa aednik. Teine suurim sordiaretaja Saksamaal on aadlikust aednik Peter zur Linden. Tema on sorte aretanud ehk 200 ringis. Aga kõige suurem sordiaretus maailmas toimub Venemaal. Selle maa sordid on erakordsete värvide ja värvikombinatsioonidega, nad on vähem vastuvõtlikud jahukastele. Eriti viimane omadus on teinud vene sordid hinnatuks ka lääne maades.

Aedfloksid on läbi teinud uuenemise: nad on muutunud madalamaks, kompaktsemaks. Kõige madalamad on vaid 40 cm kõrgused ning neid võib kasvatada potilillena. Aedfloksid on astunud ka lõikelillede perre. Kuna lõikeõied ei tohi lõhnata, on seda uuemas sordiaretuses arvesse võetud.

Kui varem püüti aretada suurte õitega sorte, siis nüüd keskmise- või isegi väikeseõielisi. Suureõielisi, kelle õie läbimõõt on 5,5 cm, räsib sageli tuul ja vihm. Ka meie kõige kuulsam sort ’Helmi Puur’ kuulub nende hulka. Seega tuleb suureõielistele sortidele leida tuulevaiksem koht, samas hakkab neid aias, kus õhk vähe liigub, kimbutama jahukaste. Kuna see haigus levib enam happelises mullas, olen kevaditi taimede vahele riputanud puutuhka ja jahukaste minu lilli ei kimbuta.

Milliseid sorte soovitada? Mina eelistan uuemaid vene sorte. Kõige pikema õitsemisajaga on ’Kristina’. Väga hinnatud on siniseõielised sordid, nagu ’Ghel’, ’Golubaja otrada’, ’Nezabuka’. Häid siniseõielisi on Eestis siiski vähe. Heledamatest roosadest võib soovitada sorte ’Utro’, ’Sekret’… Erilised on lillakaspurpursete triipudega ‘Shutka’ ning valkjasvioletsete õite ja vaarikpunaste silmadega ’Margri’.

Päevaliiliate aretus ja sordid

Aretusega püütakse saada sorte, kelle õied rõõmustaksid meid mitu päeva. Väikese päevaliilia Hemerocallis minor õied ongi lahti mitu päeva ning just sellele liigile on rajatud sordiaretajate unistused. Aga mis saab siis nimest „päevaliilia”, kas tulevad mitmepäevaliiliad?! See on siiski tulevikumuusika.

Kõige enam aretatakse päevaliiliaid USAs Floridas. Euroopas on parim valik nendest Belgia aiandis Eurocallis. Seal on müügil kuni 1000 sorti, valik vaheldub kiiresti ja firma omanik Francois Verhaert käib igal kevadel Floridast uusi sorte toomas. Päevaliilia sorte on maailmas 60 000 piires, igal aastal lisandub umbes 1000. Uued sordid tulevad juurde ning paljud vanemad jäävad unustusehõlma. Kirjalikult mainiti päevaliiliaid esimest korda väidetavalt aastal 2697 eKr Hiinas, kus rahvas nautis neid nii ilu- kui ravimtaimena, samuti toiduna. Ja ega midagi ole muutunud tänagi – me imetleme nende õite ilu ja midagi on ka potti-pannile panna.

Milliseid sorte meie aedadesse soovitada, on väga-väga raske küsimus. Tuhandete hulgast peate valiku tegema ise. Minu vaieldamatu lemmik on Verhaerti sort ’Anna Rubinina’. Meie vihmastel jahedatel suvedel kannatavad tugevasti gofreeritud õitega sordid – õied ei jõua avaneda ja lähevad mädanema.