Aiandusest võrsuv rõõm
Tiina Tammet
Kodu & Aed
Lapselaste mängulustiks on aiaruumi piisavalt. | Tiina Tammet

Aastakümneid südamega haritud aianduskrunt õitseb ja kannab saaki. Perekond Heina aed Suurupis kiidab tegijaid: Reet ja Enn Heina aed pälvis „Kodu kauniks 2016” võistlusel finalistitiitli.

 

Kes: Reet ja Enn Hein

Mis: 1200 m2 aiandusühingu Kivitee krunt

Kus: Suurupis Harjumaal

Tingimused: põhjaranniku mereäärne kliima, pikalt haritud aianduskrundi liivakas pinnas

„Läkitan konkursile oma vanemate aia, mida nad ligi pool sajandit kehvakese pinnasega põhjarannikul harinud on. See aed polegi niivõrd erakordne oma kujunduse, taimekoosluste ja nutikate lahenduste poolest kui just märgina, mismoodi eesti inimene on läbi erinevate aegade ikka juuripidi maa küljes kinni olnud," kirjutas mullusele võistlusele "Kodu kauniks" saadetud toredas kaaskirjas aiaomanike tütar Loreida Hein.

 "Nii nagu krundil asuv maja on pisikesest suvilast kasvanud viilkatuse ja talveaiaga eramuks, on ka aedviljad teinud tasapisi ruumi rohkematele roosidele ja ilupuudele. Ent aedviljad pole aiast kaugeltki kadunud: kõik, mida need kaks maha panevad, vaarikast viinamarjani, vohab ja viljub kui pöörane. Kui miski ei lähe või pole piisavalt uhke võraga, roogitakse ta halastamatult välja. Eks selle aiaga on vaeva ka, aeg-ajalt lubavad mu vanemad kõik välja kiskuda, kui töö üle pea hakkab kasvama. Sest korratut aeda nad ei salli. Aga ega nad seda ei teeks, sest rõõm, mida taimed ja nende kasvatamine annavad, on suurem, kui nad tunnistada tahavad.”

„Meil on siin kõike natukene,” ütleb aia perenaine Reet pisut kohmetunult, kui juba žüriiliikmetega aias seisame. Ja tõepoolest on siin natuke kõike: nii tarbe- kui ilutaimi, kasvuhoonet ja muru, õunapuid ja roosipõõsaid. Need kokku liites saab aga ühe ütlemata koduse ja hubase aia, kus kõik vajalik on olemas käe-jala juures ning näeb ka igati kaunis välja.

Enn ja Reet toimetavad oma Suurupi suvilas alates 1971. aastast, peaaegu juba pool sajandit. Kunagine aianduskooperatiiv, hilisem ühistu, kus kunagi lubati püstitada vaid 25 m2 ehitisi, on nüüdseks kasvanud linnalähedaseks eramutega elurajooniks. Köögiviljapeenrad on omajagu maad andnud ilule, ent lõplikult ei kao need meie maalt küll kuhugi. Omakasvatatud aedvili on tänapäeval delikatess, mitte hädavajadus. Kui on olemas koht ja aastatega omandatud oskused ning kogemused, siis oleks patt isekasvatamise suurepärast võimalust mitte kasutada.

Aia suurim väljakutse

Reeda ja Ennu aed on kenasti korras. Aia eeskujuliku hoolduse taga on aga ka üks ebameeldiv tegelane. Euroliidu kingitusena on meile tulnud muudki kui vaba liikumine ja taimede sordirikkus. Piiride avatus on siiakanti toonud suure nuhtluse – lusitaania teeteo, kuni 15 cm pikkuse oranžikaspruuni nälkja. Võõrliigi, kellega peetakse igapäevast ja lõppematuna näivat võitlust.

„Kunagi oli meil naaber, kes istutas oma aeda igasuguseid põnevaid puid ja põõsaid – puukoolid pakkusid ju suurt valikut sissetoodud taimi. Eks ta siis nendega tõi teeteo munad aeda kaasa ja nälkjad jõudsid ühel heal päeval meiegi aeda. Ise müüs maja maha ja kolis ära, aga „pärandusega” peab nüüd võitlust kogu naabruskond,” ohkab Reet.

Nälkjate tõttu on aia kujundus pisut teistsugune kui varem. Et neil poleks peidukohti, hoitakse lillepeenras taimede vahed mullased ja hekkide alused puhtad – oksad on teatud kõrguseni alt ära pügatud. Vaarikate ja marjapõõsaste alused on samuti hoolikalt rohitud. „Kõik padjandtaimed võtsime hekkide alt ära, et teetigude peiduvõimalusi vähendada. Puhta mulla peal on neil raskem liikuda ning nad on kaugelt nähtavad,” ütleb Enn.

Võitluseks toimivad juba väljatöötatud võtted: teod korjatakse vardaga läbi torgates ära ning kogutakse soolaveega ämbrisse. Kätega puutuda neid ei tohi, peale astuda samuti mitte – nälkjate ebameeldiv lima ei tule käte ega jalanõude küljest kuidagi ära. „Keskmiselt võib päevas leida kuni paarkümmend teetigu, aga rekord on 300 – see on asi, millega tuleb õppida koos elama,” katsub pere paratamatu nuhtlusega leppida.

Oskuslik paigutus mahutab palju

Varem on nii Reet kui Enn töötanud ehituse alal – mees tegeles metallikonstruktsioonidega ning naine siseviimistlustöödega. Seetõttu on aed otstarbekas ning kujunenud vastavalt praktilistele vajadustele, hea proportsioonitunnetus ning ilumeel ei ole lubanud midagi liigset. Sisearhitektina töötav tütar hindab vanemate kätetööd ja aiavilju, tema huviks on rohkem maitsetaimed. Suvel külas olevad lapselapsedki aetakse arvuti juurest õue tegutsema ning marju sööma.

Suvilast ehitati ümber talveaiaga maja, ise planeeritud ja ehitatud on ka kaks mahukat kasvuhoonet, talveaed, terrass ja abihoone. Sissepandud veevärk ja kanalisatsioon lubavad tänapäevast elumugavust. „Ehitasime terrassi, kuna sel kohal ei tahtnud muru üldse kasvada, oli pigem sammal. Samal põhjusel rajasime lillepeenrad maja äärde – et poleks vaja koleda muruga jännata,” selgitab Reet.

1200 m2 krunt ei ole küll väga suur, ent oskusliku paigutuse ning planeerimisega jääb kõige jaoks ruumi. Kõrgemad põõsad seovad ja varjavad naaberkruntide vaateid, istutusalad jätavad ruumi ka laste jooksumängudeks. Tarbeaia osa võtab pea kolmandiku krundist, ei tundu aga kuidagi eraldiseisva majandustsoonina, vaid on loomulikult kogu aiaeluga seotud. Tuulte eest varjavad aiaosa kõrgemad okaspuud, ruumi liigendavad põõsad.

Iluaia istutusalad säravad punakates toonides – rooside vahel õitsevad tsinniad, lillekastides begooniad, pelargoonid ja fuksiad. „Naabrinaise käest sain kunagi mõned tsinniataimed – need on väga ilusad, nüüd kasvatan neid igal aastal ise,” räägib Reet. „Neid on mitut värvi ja sorti, aga sel aastal sattusid kõik väga punast tooni õitega, roosidega ühte värvi.”

Kunagisest kümnest õunapuust on alles vaid mõned sordid: ’Valge klaarõun’, ’Koit’, ’Sügisdessert, ’Talvenauding’ ja kaks ’Suhkruploomi’. Puude varjus olevat võrkkiike kannab Ennu keevitatud toekas torustik ning sellel on lastel julge turnida. Juba kannab vilja ka ’Kuldreneti’, ’Sõstraroosa’ ja ’Make’ sortidega perepuu, mida nõrga kasvu tõttu peab korralikult toestama. Aia ääres kasvab lopsakas vaarikate rida, mõned sõstra- ning tikripõõsad ja eraldi mustikad. Tõstetud peenardel valmivad suvikõrvitsad, paprikad ja oad. Enam Reet suur hoidistaja ei ole, palju süüakse kohe hooajal, kuid natuke saab ikka ka talveks sisse tehtud.

Mahukad klaasmajad

Aia uhkuseks on kaks kasvuhoonet. Vanas valmivad tomatid, ent uues klaasmajas on katusealune viinamarjakobaraid täis. Siin on kaks sorti, mis kannavad väga hästi. Ruumi jääb ka kurkidele-tomatitele. Viinamari ’Zilga’ kasvab aga õues üle varikäigu ning selle viljad valmivad alles septembris.„Mu abikaasa armastab kangesti tööd teha, sellepärast ongi meil nii palju tomateid. Väikeseid saame juba jaanipäevast alates,” tunnistab Reet naljaga pooleks. „Tasub kasvatada tuntud, kindlaid sorte, mis hästi maitsevad, sest nendega pole mingit muret. ’Tolstoi’ ja ‘Moneymaker’ on kindla peale minek. Ostsin turult ka mõned kallid sordid, aga neile tuli hallitus kallale ja pidin välja tõmbama,” ütleb Enn külalistele maitsmiseks punaseid vilju noppides.

Artikli märksõnad