Gaasikütte paigaldus: millest alustada?
TM Kodu & Ehitus
Kas põranda- või radiaatorküte? | Shutterstock

Soojuspumpade kõrval võidab üha enam inimeste poolehoidu gaasiküte ning suurenenud on soov panna korterisse oma isiklik gaasikatel, mis toob koju üheaegselt nii soojusenergia kui ka sooja vee. Kuidas gaasikatla paigaldamise protsess täpsemalt välja näeb, tutvustab OÜ Hilaris juhatuse liige Robert Jaani.

Gaasikatla paigaldamise protsess on tunduvalt kergem siis, kui vastavas kortermajas on juba olemas ühendus gaasivõrguga. Kui seda pole, läheb asi keerukamaks ja aegavõtvamaks. Siis on kinnistu omanikul esmalt vaja kohalikust omavalitsusest uurida, kas korter asub kaugkütte piirkonnas või mitte. Kui too on taotleva korteriomandi paiknemise ala ära määratlenud piirkonnana, kuhu on ette nähtud üksnes tsentraalne küte, võib omavalitsus mitte anda luba gaasiküttega liitumiseks. 
Robert Jaani sõnul on Tartus juhtunud ka nii, et eluase on juba valmis ehitatud ning alles tagantjärele taotletakse luba gaasikütte paigaldamiseks. Samas ei tule tal meelde oma klientuuriga seotud juhtumeid, kus inimene on tahtnud endale gaasikatelt, aga omavalitsus pole seda lubanud. Uusarendusprojektide eelis on, et kõik vajalik on juba ära määratud. Arendaja on küsinud omavalitsusest projekteerimistingimused ning üksikasjalikult on paika pandud, kas antud objektile saab paigaldada tsentraalset kütet ja/või gaasikütet. Vastavalt neile tingimustele maja ka projekteeritakse ning hilisem väljaehitamine käib selle järgi.

Renoveerimisprojekt, s.o olemasoleva eluaseme remont on teise iseloomuga. Kui majas pole gaasi sees, on tööd palju. Kui luba omavalitsuselt olemas, tuleb ühendust võtta kortermaja ühistuga, mille kaudu kooskõlastatakse korteriomandile oma gaasikatla ehitamine. Kui ühistu puudub, on vaja see kooskõlastada teiste majaelanikega. “Minu arvates võiks kortermajal olla üks ühine katel. See on tunduvalt ökonoomsem ja elanikele odavam. Kallim on paigaldada igasse korterisse eraldi oma katel. Samas on neist päris palju paika pandud ka nii, et igas korteris on oma katel, mille abil tuuakse soe sisse. Eestlastel on kord juba see mentaliteet, et tahetakse ikka oma!”

Läbirääkimised liitumiseks


Kui kooskõlastus kohaliku omavalitsuse ja korteriühistuga olemas, on järgmine oluline samm toomaks gaasiküte korterisse läbi rääkida liitumistingimuste osas antud piirkonnas tegutseva gaasivõrgu ettevõtjaga.
Sobiv võrguettevõtja, kes hoolitseb gaasitarne eest antud korteri või kortermajani, võib olla Eesti Gaas, Tartus ka Ihaste Gaas või Raadimõisa Gaas. Gaasitarnet pakkuvaid firmasid on veelgi.
Enamjaolt on gaasimüüja ja võrguettevõtja sama üksus. Kliendil tasub leida oma piirkonnas gaasitarnet osutav ettevõte, kes määrab tema jaoks ära, kas antud majani on võimalik gaasi toimetada. Kui jah, siis lähtub kõik edasine juba projektist.
Kergema liitumisvõimaluse loob tingimus, kui antud tänaval on gaasitrass juba olemas. Probleemsem olukord tekib siis, kui seda pole – ettevõtmine läheb lihtsalt kulukamaks. Robert Jaani sõnul on olnud selliseidki olukordi, kus võrguettevõtja nägi ära, et sellel tänaval on piisavalt palju maju, kes tulevikus võiksid endale tahta gaasikütet. Nii arvas firma, et trassi toomine sinna on perspektiivikas ning ehitas selle välja. “Kuid need on erakordsed juhtumid, sest üldiselt peavad siis sealkandis olema võimalikud suurtarbijad,” lisab Jaani.
Ent on olnud ka juhtumeid, kus tarbijal ei olnudki võimalik oma tänava gaasitrassiga liituda, sest juba paigaldatud trassi torud olid teatud läbimõõdu ja õhuga ning sõltuvalt sellest oli määratud neile maksimaalse tarbimise võimalus. “Kui torust gaasi rohkem läbi ei tule, pole seda võimalik rohkem ka jagada – lihtne ja loogiline.”
Kui gaasitrassiga on võimalik liituda, väljastab võrguettevõtja kinnistu omanikule tingimused, mille alusel see saab toimuda. Lepingus määratakse ära liitumispunkt – koht krundi piiril, kuhumaani võrguettevõtja viib torustiku. Liitumispunktist edasi mineva gaasitorustiku ehitab  üldjuhul gaasikatlamaja ehitusega seotud firma.Järgmise sammuna tuleb minna projekteerija juurde, kes paneb paika krundi- ja majasisese torustiku.

Pärast seda on võimalik lasta ehitusettevõtetel välja arvestada gaasikatlamaja ehituskulud ning saada esialgne ettekujutus kogu projekti maksumusest. Selle põhjal saab inimene vastu võtta otsuse, kas liituda gaasivõrguga või mitte. Kui otsus tuleb positiivne, sõlmib liituja võrguettevõtjaga liitumislepingu ja projekteerijaga lepingu. See on esimene etapp, mille järel on võimalik tuua gaas kortermajani. Edasi on juba nn valge tee krundi- ja majasisese gaasitorustiku ehitamiseks ning oma korterisse gaasikatla paigaldamiseks.

Milline katel ja süsteem valida?


Esimesena soovitab Robert Jaani läbi kaaluda hoopis selle, millist küttesüsteemi valida – kas põranda- või radiaatorkütet. “Kui korteri põrand on värskelt renoveeritud, siis suurt valikut ei ole. Keegi ei hakka enam uut asja lõhkuma. Üle jääb valida radiaatorküte. Põrandakütet võiks eelistada märgades ruumides ja plaaditud kivipindadel, aga kui on puit- või parkettpõrand, sobib pigem radiaatorküte.”
Mis on radiaatorkütte eelised põrandakütte ees? Esimene on tunduvalt kiiremini reguleeritav ning selle inerts väiksem kui põrandaküttel, selgitab Jaani. “Kui keeran termostaadi lahti, siis soojust tuleb kohe. Põrandakütte puhul kulub soovitud tulemuse saavutamiseks rohkem aega.”

Põrandakütte inertsuse tõttu võib sobiva toatemperatuuri hoidmine kujuneda keerulisemaks just kiire ilmamuutuse korral. Kui täna on näiteks õues –20 kraadi ja homme +5 kraadi, siis põrandakütte inertsus tekitab olukorra, kus kütta nagu enam polegi vaja, sest põrand on üles köetud ja selle jahtumine võtab aega. “Põrandaküte on nagu ahi, mis kiirgab sooja nii kaua, kui on sooja endasse akumuleerinud. Kütteallikana toimib kogu põranda betoon – kui mass on soojaks köetud, toimib see akumulaatorina.”
Nii põranda- kui radiaatorkütte paigalduse maksumus on enam-vähem samas suurusjärgus, kinnitab Robert Jaani. Radiaatorkütte puhul on kaks võimalust: kas ehitada selle torustikud seina peale või sisse. Kui korter on juba renoveeritud, siis on ainuke valik – seina peale. “See on küll aeganõudev, kuid võimalik,” kinnitab spetsialist.