Hullutav hortensia
Tiina Kolk
hortensia
Hortensiad Hydrangea on väga väärtuslikud ja hinnatud ilutaimed. | Toomas Tuul, Margus Proos

Sügisel toovad aeda elevust ja värve lume tulekuni rikkalikult õitsvad hortensiad.

Hortensiad Hydrangea on väga väärtuslikud ja hinnatud ilutaimed. Osa sorte puhkeb õide juba südasuvel, ent teiste pilkupüüdvaid lopsakaid õisikuid saab imetleda talve saabumiseni. Põhja-Ameerikast ning Ida- ja Kagu-Aasiast pärit hortensia perekond on ligi 75-liigiline. Nende seas on nii heitlehiseid kui igihaljaid lehtpõõsaid, aga ka väikesi lehtpuid ja puitliaane. Hortensiate lõhnatud valged, rohekad, roosakad või sinakad õied on koondunud suurtesse kännasjatesse või pöörisjatesse õisikutesse. Õisiku keskel on väikesed viljuvad õied, äärtes aga viljatud suurte tupplehtedega õied. „Eesti aedades on levinud püstise ja koonilise õisikuga aedhortensia Hydrangea paniculata ja ümarakujulise õisikuga puishortensia Hydrangea arborescens. Paljude Euroopa aedade lemmik suurelehine hortensia Hydrangea macrophylla on külmakartlik ning meie kliimas vastu ei pea. Aga Luua Metsanduskooli puukool müüb kohalikku suurelehise hortensia sorti ’Luua Roosa’. Seda saab edukalt kasvatada Eesti aedadeski,” selgitab diplomeeritud maastikuehitaja, Sadevälja aiandustalu perenaine Jana Proos.

Parajalt päikest ja niiskust

Hortensiad on Janale ammust ajast meeldinud ning Sadevälja kollektsioon-aias leidub neid 5 liiki ja 20 sorti. Tema hinnangul on hortensia kasvutingimuste suhtes leplik, põõsas edeneb nii päikesepaistelisel kui ka poolvarjulisel kasvukohal. Aga kõige rohkem igatseb hortensia vett ning põuasel ajal annab joogijanust märku lonti lastud lehtedega. „Hortensial peab olema huumusrikas ja niiske pinnas, mida võib katta multši või koorepuruga. Olenevalt kujundusest, võib kasutada ka sobivat kattekangast ja kive. Taimele on mõttekas valida niiske paksu mullaga koht, kus teda pole vaja iga päev kannuga kastmas käia,” jagab aednik soovitusi. Kindlasti peab hortensiapõõsaid igal kevadel turgutama kompostiga ja ka väetama. Sageli jäävad keset muruvaipa istutatud hortensiad kiratsema just niiskuse ja aiarammu puuduse pärast.

„Nii ütleb nende nimigi Hydrangeahydδr on kreeka keeles vesi. Seega tahavad hortensiad palju vett. Näiteks Põhja-Ameerikas kasvavad looduslikud liigid jõgede kallastel alusmetsa taimena,” räägib Jana. Sealt pärit hall hortensia Hydrangea cinerea on juba mitu aastat ka Sadevälja nn metsaaias tähelepanu tõmmanud oma hallikate lehtede ja  valgete õitega. „Kui meil on pakaselisel talvel alla 25 miinuskraadi, külmub hall hortensia lumepiirini ära, soojematel talvedel muidugi vähem. Seejuures taime juurestik ei hävi ning kevadel ajab ta uued võrsed,” kiidab naine.

Külmakartlik kaunitar

Põhja-Ameerikast pärit puishortensia Hydrangea arborescens kasvab Eestis tavaliselt paari meetri kõrguse heitlehise põõsana. Talveõrna puishortensia ja paljude tema sortide kasvatamist võrdlevad aednikud püsikutega, kes igal kevadel asuvad uuele ringile. Puishortensiad alustavad õitsemist tavaliselt juuli alguses ja lõpetavad septembris-oktoobris. „Vanadest taluaedadest tuntud puishortensia ’Annabelle’ on populaarne ka tänapäeval,” mainib Jana Proos. „Paraku kipuvad tema suured õied vihmaga lamanduma. Aga see on liigiomane paljudele puishortensiatele, sest nende puitumata varred ei ole võimelised võimsaid õisi püsti hoidma.”Näiteks üsna uue puishortensia sordi ’White Dome’ tugevad oksad ei lamandu, tumerohelised lehed on suured ning õied tavatud – lamedad, läbimõõt u 25 cm.

„Kui temast põõsast kujundada, tasub välja lõigata peenikesed ja kõverad oksad,” jagab aednik näpunäiteid. Siis aga lisab, et vanad õied on talvel härmatisega väga võluvad. Puishortensiat pole talveks vaja kinni katta, sest kui kasvatada põõsast kui püsikut, tuleb tal hilissügisel või varakevadel võrsed tagasi lõigata. See virgutab teda rikkalikumalt õitsema ja õiedki muutuvad lopsakamaks.

Sitke ja silmapaistev

Aedhortensia Hydrangea paniculata päriskodu on Ida-Aasia mäestikes. Euroopasse jõudis see imekaunis taim 19. sajandi kolmandal veerandil. Aja jooksul on külma taluv iludus olnud aina menukam, sest põõsaks või puuks kujundatud aedhortensia hakkab õitsema juba juulis. Tema pikkadesse või laikuhikjatesse pööristesse koondunud õied on tavaliselt valged kuni rohekad, värvudes järk-järgult aina roosakamaks, kuni öökülm neid ehmatab. Õisikud võivad põõsal püsida kuni järgmise kevadeni. Aastakümneid peeti Euroopas üheks kaunimaks aedhortensia sordiks meilgi levinud jõulise kasvu ja hiigelsuurte kohevate õiepööristega iludust nimega ’Grandiflora’. „Teda võib kujundada ka tüvel minipuuks. Sobib maakodusse või parki, samuti väikesesse aeda soolopõõsana. Seda sorti on hea igal kevadel harvendada ning vanad õisikud ära lõigata,” soovitab aednik.

Sadevälja aias edeneb hästi ka kähara kasvuga aedhortensia sort ’Kyushu’. Selle varajase õitseja suured, hõredavõitu ja koonilised, natuke sassis valged õisikud on muljetavaldavad. Temastki saab kujundada kauni puu. Uue aastatuhande alguse aretisena aiandusmaailma vallutanud aedhortensia ’Limelight’ veetleb oma suurte koonusjate, algul heleroheliste, hiljem valkjasroheliste õitega. „Väga efektne ja võimas põõsas, tõeline sügisaia ehe!” kiidab Jana Proos, kes peab seda sorti üheks ilusamaks hortensiaks üldse. Siis lisab, et kevadel tuleb peenikesed ja kõverad oksad ära lõigata, sest noorel ja tugeval võrsel puhkevad suuremad õied.

Sadevälja aia turbapeenras edeneb hästi Prantsuse sordiaretajate hitt-teos ’Renhy’ ehk ’Vanilla Fraise’. Jõulise kasvuga põõsal on väga suured koonusjad roosad õisikud. „Ta vajab kindlasti igal aastal noorendamist – vanad õied tuleb enne talve ära lõigata ning jätta alles püstised ja tugevad oksad. Lubjasemal pinnasel kasvades on õied sügavama roosaka tooniga kui happelise mulla puhul,” teab aednik.

Erilised isendid

Hortensiate hulka kulub ka üks ronitaim – Hydrangea petiolaris. Eestis on ta üpris eksootiline külaline, kuid naaberriigis Soomes väga menukas. „Noorena on taime kasv aeglane, aga hiljem hoogsam, nii et temaga võib katta pinda ka horisontaalselt. Ta rühib üles nii  mööda vana puutüve kui ka kiviseina. Kinnitub õhujuurtega, kuid ei ole parasiit,” iseloomustab Jana seda taime. Õied on tal 20 cm läbimõõduga sarikpöörises ja varred rabedad, kasvukohaks sobib poolvarjuline sein, pergola või kivikülv.  Hoopis isemoodi taim on siniste õitega Hiina rohthortensia Deinanthe caerulea.

 

 

Artikli märksõnad