Klassikaga vürtsitatud unelmad
Eve Veigel
home-garden
Aed on Ilsele lõbu, mitte kohustus, ja nii need ideed muudkui tulevad. Purskkaevu ümber kasvavad pinnakatteroosid juba seitsmendat aastat – just sama kaua, kui on vanust peenramustritel. | Tiina Tammet

Armastus aia vastu annab ühele naisele mitme mehe jõu, millega maailma ümber kujundada. Võistlusel „Kodu kauniks 2016 finalistidiplomi pälvinud Ilse Hanseni väike aiake toob taluhoovile mõisaparkide hõngu.

Kes: Ilse Hansen.

Mis: 1,5 ha maakoduõu.

Kus: Pajustis Lääne-Virumaal.

Milline: raske savimaa ja külmad talved.

Seitse aastat on just paras aeg, et üks unistus hakkaks aias tegelikkuses ilmet võtma. Sellega saavad headest kavatsustest juba nähtavalt teostunud ideed või siis hoopis kogemus, mis aitab edaspidi uusi valikuid teha. Just seitse aastat sai mullu täis sellest, kui Ilse Hansen oma aeda vormima ja viimistlema hakkas. „Minu väike aiake,” nii kutsub ta ise oma seniseid tegemisi lapsepõlvekodu maadel, kuhu pärast paarkümmend aastat mujal elamist tagasi pöördus. Tegelikult on sellel „väiksel aiakesel” küljes ka päris suur tükk majapidamis- ja talumaad, mis tahab kõik samuti korrashoidmist. Aga pärlikarbis võib ju olla üks ja eriline tera, milleks siin on pukspuuhekkide ja veesilmaga iluaed.

Aed kui hobi ja kirg

Külakeskuse tee ääres heki tagant paistev vaade on pannud möödujaid ilmselt mitmel korral silmi hõõruma. On see kõiki ikka päriselt? Selliseid regulaarpargi ja lossiaia mustreid siit ju leida ei oodata. „Kaevasin ise väikse tiigi, vedasin käruga kive igast ilmakaarest,” kirjeldab Ilse tehtud töid. Suurem osa ta lilledest on püsikud, istutatud pikema planeerimisega. Mida siis rääkida pukspuuhekkidest, mis vajavad vormivõtmiseks aastaid. „See aiake on mu hobi ja kirg,” tunnistab Ilse ise. Taimedega on tal olnud ikka hea läbisaamine, ja küllap vastavad need samuti tähelepanuga. „Räägin nendega, paitan ja kiidan uusi õitsejaid. Nemad siis tõmbavad rinna õhku täis ja õitsevad veel kaunimalt,” naerab ta selle juurde nakatavalt. Kui tööelus tegeleb Ilse eelkõige inimestega – Tallinna Ülikooli Rakvere kolledži rahvas tunneb temas ära oma baaridaami –, siis vabal ajal naudib ta iga minutit oma taimede seas.

See siin ei ole Ilse esimene katse aeda kujundada. Tegelikult kandis ta sarnast ideed mõttes juba üle kahekümne aasta tagasi Aseri kandis koos mehega talu pidades. Järgmise katse alustada klassikaliste kujundite ja hekkidega aia rajamist võttis ta ette üheteistkümne aasta eest Rakveres. Ehkki elu tõi naise sealt mõne aja pärast kodutalu maadele tagasi, ei jäänud mõte maha.

Teistmoodi talu

„Kui alustasin, siis oli siin kreegidžungel, marjapõõsad ja peenramaa,” meenutab Ilse, kuidas ta porgandipeenrad üles kaevas ja kõik oma „vigurid” valmis mõtles. Möödakäijad ei osanud nendest askeldustest esialgu midagi arvata. Seejärel asus Ilse parandama ebaõiglast olukorda: „Iga maja juures on siin tiik, millega midagi ei tehta. Mina nüüd teen, aga tiiki mul siin ei olnud”. Algul oli veesilm koguni nii suur, et seal ujuma mahtus, aga praeguseks on andnud osa oma pinnast tagasi taimedele. Nüüd sünnib aias iga hooaeg midagi uut ja enneolematut, ja tasapisi muutub ka vana taluõue pale. Möödunud sügisel pani Ilse kevadõitsemiseks mulda üle 300 sibula. Üle kõige meeldivad talle aga traditsioonilised talulilled, mis juulis moodustavad otsekui täiendava heki aia tänavapoolsesse külge. Siis on aia kõrgaeg, mil see nõuab ka üksjagu tähelepanu. „Hommikul kohvi juues kastan ära fuksiad, saavad nemadki juua.” See on aeg kuulata ka veevulinat – vesi ja kivid on Ilse nõrkus, nagu ta tunnistab.

Ilse aiamustritele on heaks taustaks naabermaja kohalikku traditsiooni järgivad lillepeenrad – kõrval elavad ühtlasi Ilse vanemad. Lillherned lõhnavad aias magusa suvesoojuse järele veel septembriski ja küpsed klaarid õunad kukuvad peenarde vahele. Jätkub külalistel haugata, jääb üle ema lehmalegi. Seesama talukoht hoiab viimsena sidet eelmise ajastuga. „Just siin elab Pajusti ainus lehm, vasikaski laudas,” kirjeldab Ilse kohalikku elu.

Hooldus

Ilusas aias on alati midagi vaadata. Mis hinnaga seda õnnestub saavutada, sõltub suuresti kujundusest ja sellest, kui palju aega on võimalik aia hooldusse panustada. Ilse aiakujundust just mugavusstiiliks pidada ei saa: „Kui ühest otsast lõpetan, siis teisest alustan,” tunnistab ta ise siin lõppematut tegevust. Samas ei tee ta enda jaoks otseselt ka tööd juurde: „Ma ei kata mitte ühtegi taime. Ütlen neile, et kui sina mu aias kasvada ei taha, siis pole vaja,” tunnistab ta. Roose on välja läinud, aga juba seitsmeaastased pukspuud on seni hästi vastu pidanud. Ilse on neid seni kolmel aastal ka vormi lõiganud. „Hekilõikur ja käärid, ja seitse tundi koos seljasirutusega,” teab ta nüüd arvestada.

Mõnuga tehtav ei muutu siiski sunnitööks ja siin Ilse erilist abi ei oota. „Ma ei lase, nad ei oska rohida,” naerab ta ise oma mängumaa üle rõõmu tundes. Tänavu on tal plaanis oma valdusi jälle värskendada. Kunagi kasvuhoone taga kõrgunud suurte saarepuude asemele on nüüd plaanis rajada õhtupäikse poole avatud väliköök. Lahendus on praktiline nagu elu ise: kolle peaks olema ühendatud kasvuhoonega ja võimaldama seda soojendada. Sealsamas kõrval on ka head saaki andev kuumaasikapeenar. Marja-aasta oli mullu üldse hea. „Arvasin, et korjan neid jõuludeni,” näitab Ilse sõstrapõõsaste rida, mis seovad iluaeda ülejäänud taluõuega. Maakodu õuele mahuvad tõepoolest mõlemad: detailirikkad kujundusmängud ja vanu häid maitseid alles hoidvad talutaimed.

Kolm küsimust perenaisele: vastab Ilse Hansen

Mis on olnud aias suurim väljakutse? Tiigi kaevamine. Panin vooliku 4 x 8 m alale maha ja hakkasin kaevama. Kahekuune taksikoer elas sellele samuti väga kaasa.

Millised taimed saavad enim tähelepanu? Armastan kõiki ja kõik saavad tähelepanu. Aga roosid ja päevaliiliad tahavad rohkem aega ning uued iirisesordid on nii ilusad!

Mis on aias kõige mõnusam? Päike! Ma ei saa olla ilma päikest nautimata. Algul olin küll kogu aeg upakil maa kohal, aga nüüd ei tee midagi, kui ei naudi seda. Kui ei viitsi, siis ei tee. Aed ei kohusta mind millekski.

 

 

Barokkaed – klassikatäht

Kirkad õied, vetevulin, iluasjad ja arabeskmustrites hekid – just need kuulsaima barokkaia, 17. sajandist pärit Versailles’ pargi dekoratsioonid on sajandeid pakkunud naudingut ja meelelahutust siinseteski aedades. Sellist kunstivormide triumfi looduse üle võib imetleda ka peatselt 300-aastaseks saavas Kadrioru pargis. Koduaedades kohtab barokse aiastiili elemente pigem harva ja ükshaaval. Seda huvitavamad on ühendused, mis sünnivad koostöös kohalike kommete ja loodusega.

Artikli märksõnad