Krista Kodres: Mul pole stilistilisi eelistusi, hindan hoonete autorite loomingu kvaliteeti
Tiina Kolk
Krista Kodres oma raamatutest ja kunstist tulvil kodus Tallinna kesklinnas. | Terja Ugandi

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) professor, filosoofiadoktor Krista Kodres jõuab palju: ta õpetab tudengeid, osaleb paljude rahvusvaheliste teadusorganisatsioonide töös, kirjutab köitvalt kunstist, arhitektuurist ja disainist ning on koguteose «Eesti kunsti ajalugu» peatoimetaja. Samuti ei jäta teda ükskõikseks ühiskonna valupunktid – ta reageerib neile meedias vahedalt.

Millised paigad Eestis on teile südamelähedased?
 

Üks koht on Vilsandi. Hakkasime seal Emiliga käima 1990ndatel. Oleme saarele sõitnud paadiga, külmadel talvedel kulgenud jalgsi üle jää nii päikese kui ka lumetormiga. Alati matkame ka saarel. Eriti meeldivad on sealsed inimtühjad paigad sügisel, talvel ja varakevadel.

Põlise tallinlasena armastan muidugi ka vanalinna ja seda ümbritsevaid piirkondi. Väga vahvad on Tallinna tüüpi majadega palistatud pikad tänavad Kalamajas. Eriti nüüd, mil need 1920.–1930ndatel ehitatud hooned on värvitud ja värskendatud.

Oleme Emiliga suured jalutajad ja kesklinna elanikena teeme nädalavahetustel retki kas Kopli poolsaarele, Merivälja tagumisse otsa, Kakumäele või mujale ...

Meile meeldib vaadata, kuidas kodude ümbrused (sisse me ju tavaliselt ei saa) on kujundatud, milliseid maju on ehitatud, kujutleda ette neis elavate inimeste eluviisi. Arhitektuurihuvilise ja -teadlasena tunnen neist käikudest suurt rõõmu. Mul pole stilistilisi eelistusi, hindan hoonete autorite tehtu kvaliteeti. Ja head kvaliteetset arhitektuuri leidub igas ajastus ja arhitektuurižanris.
 

Eesti kodud on viimase 150 aasta jooksul tohutult muutunud. Eriti kiire areng on toimunud viimase poole sajandi jooksul.
 

Muutumine aina kiireneb. Inimene on alati tahtnud saada mugavat ja ilusat keskkonda, nüüd tähendab see rohkem ruumi ja avarust ning muidugi kõike, mis argielu hõlbustab.

Ise olen sündinud nn Tallinna majja. Elasime 40 ruutmeetril koos vanaema perega nagu kilud karbis ega osanudki paremat tahta. Siis said minu vanemad 1960ndate alguses hruštšovkasse kahetoalise korteri, mis tundus nii suur, valge, moodne ja mugav, vannitoas jooksis soe vesi ja majas oli keskküte. Kui tänapäeval on kõik mugavused enesestmõistetavad, siis nõukogude ajal polnud nendes piirkondades, mida tänapäeval peetakse kõige väärtuslikumateks – vanalinn, Kadriorg, Kalamaja ja Pelgulinn Tallinnas ning Karlova ja Supilinn Tartus – enamasti keskkütet ega sooja vett. Kasinates tingimustes elati neis asumites väga kaua. Jumal tänatud, et nõukogude pragmaatiline riik eelistas oma magalarajoone rajada põlluserva ja nii jäid ilusate aedadega puumajad meile alles.

Kui maju projekteerivad ka Eestis ammu kutselised arhitektid, siis kodude kujundamise alal ollakse enamasti iseõppijad. Minu vanaemal oli Veerenni tänaval mööblist ikka Lutheri vabriku puhvet, lainelise uksega riidekapp, ümmargune laud, pehmed tugitoolid ja maas rahvuslike motiividega kootud vaip. Diivan enam ei mahtunud, sest muidu poleks tuppa enam ümberpööramise ruumigi jäänud. Juba enne sõda, kui Eesti vabariik asus teadlikumalt üles ehitama rahvuskultuuri, käis selle protsessiga kaasas ka kodukultuuri ajakirjade buum. Suure tiraažiga ilmusid näiteks Maret ja Taluperenaine. Lisaks üllitas Hanno Kompus moodsa elu leksikoni koos piltide ja joonistega ("Moodne korter", Tln, 1931; "Moodne kodu. Lugemik kodu korraldajatele", Tln, 1932), jagades samuti teavet valdkonna kohta.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Diivan.