Kuhu planeerida pistikupesad ja lülitid?
Ivo Tombak
TM Kodu & Ehitus
Peale pistikupesade ja lülitite asukohtade on oluline mõelda antennidele ja võrgupesadele. | Shutterstock

Uut maja ehitades või vana renoveerides mõtleme tavaliselt esmajoones suuri kulutusi nõudvatele küsimustele. Seejuures unustame tegeleda detailidega, mis hakkavad igapäevaelus suurt rolli mängima. Elektripistikute ja lülitite asukohad on täpselt selline küsimus, millele tuleb mõelda varakult, kuid mis tikub jääma õigel ajahetkel kahe silma vahele.

Pärast lagede, põrandate ja liistude paikapanekut ning siseviimistluse tegemist on juba ilmselgelt liiga hilja avastada, et mõni pistik on puudu või asub täpselt diivani taga. Samuti on ebamugav tõdeda, et ainsa magamistoa valgusallika väljalülitamiseks tuleb voodist tõusta. Oluliselt lihtsam, kiirem ja soodsam on lahendada kõik elektriga seotud küsimused ehitusjärgus. Keegi ei taha oma koju mööda seinu jooksvaid kaableid või põrandatel looklevaid pikendusjuhtmeid. Seetõttu tuleb mõelda juba ehituse või renoveerimise käigus iga ruumi puhul täpselt läbi, kus hakkab üks või teine mööbliese paiknema, kuhu tulevad valgustid ning kus asuvad elektrit nõudvad seadmed.

Kõige targem on joonistada iga majas või korteris asuva ruumi kohta eraldi plaan. Selle töö võib teha ise või jätta sisekujundaja hooleks, kuid oluline on seda teha ehitusjärgus enne siseviimistluse juurde jõudmist. Plaanile tuleks kanda kõik mööbliesemed ja tehnika ning mõelda läbi, millised kohad vajavad väljavalgustamist, kus hakatakse lehte lugema, kus tööd tegema ja kus mugavalt televiisorit vaatama. Peale pistikupesade ja lülitite asukohtade on oluline mõelda antennidele ja võrgupesadele. Selliselt tuleks üle vaadata kõik eluruumid, kuid kõige enam väljakutseid kohtame köögis, elutoas ja vannitoas.

Võimsust kavanda targalt!

Kui uut maja ehitades saab tavaliselt planeerida elektrivõimsust oma vajadustele vastavalt, siis vanas majas võivad võimalused piiratud olla. Pole pelgalt otsustamise küsimus, et juurde on tarvis kümmet pistikut, sest kui ampreid juurde ei osteta, pole pistikupesade lisamisest praktilist kasu. Kui elektriseadmeid lisandub märgatavalt ja plaanis on hakata kasutama elektriseadmetest kütteallikaid, tuleb ka võimsust juurde osta.

Kuna tänapäevased tubased elektriseadmed – näiteks telekad, kodukinod ja muusikakeskused – on võrdlemisi väikese elektritarbimisega, saab elutoas ja magamistubades tehniliselt võimsust pistikupesade vahel jagada. Seevastu enamik köögiseadmeid nõuab suurt võimsust ja seal ühe senise pistikupesa asemele viie pesa paigaldamine lahendust ei paku. Kööki ja vannituppa tuleb algusest peale rohkem võimsust planeerida, seevastu näiteks magamistoas piisab, kui planeerida kõik pistikupesad ühele kaitsmele. Arvestada tuleb, et kõige enam võtavad elektrit erinevad kütteseadmed: õhksoojuspump, boiler, põrandaküte, ahi ja veekeetja. Nendele võiks igaühele planeerida eraldi toite ja kaitsme.

Sõltuvalt kasutatavatest seadmetest planeeritakse ka kaitsmete iseloom – mõnel puhul kiire väljalülitusega, teisel puhul aeglasema reageerimisega ja mõningat ülepinget lubavad. Kui kavandada ühele kaitsmele mitu võimsat seadet, koormatakse süsteem üle ja tulemuseks on ennast pidevalt väljalülitavad kaitsmed ja tuleoht.

Jäta keeruline elektritöö spetsialistile!

Isegi kuldsete kätega mees, kes ise maja ehitab, peab jätma mõned tööd valdkonna professionaalide hooleks. Üheks selliseks tööks, mida ise katsetada ei tohiks, on kõik otseselt elektriga seotu. Erialase hariduse ja kogemuseta inimesed ei tohi hakata kodus ise kaableid ja juhtmeid vedama, pistikupesasid paigaldama ja sobivaid kaitsmeid valima. Professionaali palkamine ei tähenda siiski seda, et ise peaks käed rüpes pealt vaatama. Omaniku roll on eelnevalt läbi mõelda kõigi esemete asukohad, et elektrik saaks kaabelduse ja pistikupesad õigesti planeerida. Mida põhjalikum joonis iga ruumi kohta teha, seda parem saab lõpptulemus.

Kõige olulisem on mõelda detailid läbi köögis ja seda mitte pelgalt kodumasinate rohkuse tõttu. Kui elutoas saab diivanit või lauda vajadusel nihutada, siis kööki tellitakse enamasti hinnaline ja täpselt mõõdetud köögimööbel, mille puhul ei saa lubada isegi võimalust, et kaabeldus on 1–2 sentimeetri võrra nihkes. Pistikupesad ja lülitid peavad asuma täpselt ettenähtud kohas, vastasel juhul seisame lõhkise küna ees, kus midagi ümber teha on väga keeruline.

Kui uue maja ehitamisel saame peita kõik kaablid seina, lae või põranda alla, siis vana ja muinsuskaitse all oleva maja puhul ei pruugi see võimalik olla. Sellisel juhul saab kasutada karbikuid, mis aitavad tekkivat visuaalset müra pisutki leevendada. Kahtlemata pole tegu parima võimaliku lahendusega, kuid siseviimistlusega sobivat värvi karbik on siiski parem lahendus, kui mööda seinu kulgevad kriitvalged juhtmed. Lisaks on müügil vanaaegse väljanägemisega tekstiilkattega elektrikaablid, mis vastavad samuti tänapäevastele tehnilistele nõuetele.

shutterstock_658523137.jpg

Eesti inimene eelistab reeglina elevandiluukarva või beeže pistikupesi ja lüliteid, aga ostjaid leidub ka trendikatele toodetele.
Shutterstock

Hea kvaliteet kestab aastakümneid

Uude või renoveeritavasse majja süvistatud pistikupesasid valides on mõistlik eelistada hea kvaliteediga Euroopa tooteid. Sellel on mitu praktilist põhjust. Kvaliteetne toode kestab aastakümneid ega teki tarvidust pistikute siseosade vahetuseks, milleks tuleb kutsuda koju elektrik. Kallimas tootes on enamasti kasutatud kvaliteetsemat metalli, mis kannatab oma eluea jooksul rohkem lülitusi või stepslisse pistmisi. Kvaliteetse toote paigaldamine on mugavam ja kiirem ning aitab kokku hoida elektriku tööaega, lisaks on selline toode enamasti mugavam ja sujuvam kasutada.

Tuntud kaubamärgi toote puhul saab väiksemate remontide käigus lihtsa vaevaga vahetada pistiku katet ehk muuta välisilmet ilma, et siseosa vahetataks. Katet saab vahetada ise ja sama tootja tooted sobituvad alati omavahel kokku. Paraku ei saa seda väita soodsate Aasias toodetud elektriseadmete kohta, mille vahetuse soovi korral tuleb enamasti välja vahetada nii sisu kui kate.Seetõttu tuleb kokkuvõttes soodsam valida tootja, kes arvestab tootearenduses sellega, et vanale ja toimivale siseosale sobituks ka kümne aasta pärast uus ja moodne kate.

Peale süvistatud pistikupesade on müügil ka tooteid, mis paigutatakse seina pinnale. Nende osakaal on väike – vaid umbes 10% kõigist pistikutest. Võimalusel tasub eelistada süvistatud pistikut, kuid kui pistiku lisamise vajadus tekib pärast siseviimistluse lõpetamist või pole süvistamine tehnilisel põhjusel võimalik, on pinnapealne pistik sobiv alternatiiv.

Igaüks leiab sobiva disainiga toote

Eesti inimene eelistab reeglina elevandiluukarva või beeže pistikupesi ja lüliteid, aga ostjaid leidub ka trendikatele toodetele. Kuna sisekujunduses on moes loodustemaatika, on levinud puidust ja puiduimitatsiooniga tooted, kõige popimad neist mänd, tamm ja vaher. Ehituspoest saab tellida pistikupesi ja lüliteid kõikvõimalikes värvitoonides, aga ekstravagantse valiku puhul tuleb tavaliselt arvestada mõningase tarneajaga, sest kõiki tooteid ei pruugi kohapeal olla. Elektriga seotud toodete puhul ei saa üle ega ümber ka turvalisusest. Tänapäeval on pigem reegel kui erand, et seina pannakse lastele turvalised pistikupesad, isegi kui endal veel lapsi pole või lapsed on juba suured.

Kvaliteetsarjad on enamasti lastele turvalised ja hinnavahe võrreldes vähemturvaliste alternatiividega väike. Selliste pistikupesade puhul on olemas kindlus, et kui laps ühte auku midagi torkab, see ei avane ja elektrilööki saada pole võimalik. Kui pistikupesad on juba paigaldatud ja neid vahetada pole plaanis, tasub laste sünni korral soetada pistikupesadesse paigutatavad kaitsed. Samuti on mõistlik riskide maandamiseks kasutada rikkevoolukaitset, mille tehniline ülesehitus tagab voolukao korral kohese voolu kilbist väljalülitamise.

Veksellüliti vs liikumisandur

Lüliteid planeerides tuleb läbi mõelda, kust ruumi sisenetakse ja väljutakse. Samuti on oluline mugavus – näiteks on tüütu magamistoas tule kustutamiseks teki alt välja pugeda. Ruumidesse, kus on mitu ust, planeeritakse enamasti tavaliste lülitite asemele veksellüliti. See tähendab, et näiteks ühest uksest sisenedes saab lülitada tule põlema ning teisest väljudes selle kustutada ehk sama tuli on seotud mitme lülitiga.

Lisaks veksellülitile kasutatakse viimasel ajal sageli ka siseruumide liikumisandureid. Kui välitulede puhul on seda tehtud aastakümneid, siis järjest enam pannakse liikumisandureid trepikodadesse, sisekoridoridesse ja keldritesse ning enamasti tuleb selline lahendus isegi soodsam kui grupilüliti, eriti kui lapsed unustavad tulesid põlema. Samas ei sobi liikumisandur mõistagi igasse ruumi, näiteks magamistoas oleks selline lahendus mõeldamatu.

Eestis on juba aastakümneid kasutatud ka reguleeritavaid lüliteid, millega valgustugevust heledamaks ja mahedamaks keerata. Nende puhul on väga oluline teada, et lüliti on algselt välja töötatud hõõglambile, mida tänapäeval järjest vähem kasutatakse. Seetõttu tuleb sellise lüliti olemasolul leed- või halogeenpirni valides alati pakendilt jälgida, kas toode sobib igale lülitile. Lõpuks on paslik tulla tagasi algusesse, et rõhutada planeerimise olulisust. Pistikupesast on vähe kasu, kui see jääb ebamugavalt kapinurga taha või selles ei jagu võimsust tolmuimejale. Läbimõeldud joonis ning hea koostöö elektrikuga on mugava ja mõnusa kodulahenduse alus.

Artikli märksõnad