Kuidas kaitsta aeda päikesepõletuse eest?
Alari Suurmets
Mileedi Lilleärid
garden
Pukspuudki kardavad talvist põletust. | Alari Suurmets, Mileedi Lilleärid

Rodendronite suurimaid vaenlasi on teadagi kevadine päikesepõletus. Paljudel aga pole aimugi, et kevadel on enamasti juba hilja hakata taimedele varjutuskangaid peale panema. Alates jaanuarist hakkab päike muutuma aktiivsemaks ja just hiljemalt siis tuleks katta ka kõik päikesepõletust kartvad igihaljad okaspuud ja põõsad.

Päikesepõletus tekib siis, kui põõsa või puu juurekava (mullapind) on veel külmunud, aga päike soojendab aktiivselt võra. Soojuse tulemusena hakkavad võras mahlad liikuma ja niiskus hakkab aurustuma. Kuna mullapind on endiselt külmunud, ei saa taim mullast vett kätte. Tekkiv veepuudus muudabki igihaljad punakaspruuniks. Kui päikesepõletus on väga tugev, võib kevadel puu üldse hukkuda.

NB! Lume eemaldamine igihaljaste taimede ümbert aitab vähendada päikesepõletust. Lumi on valge ja seega väga peegeldav materjal. Lumelt peegelduvad päikesekiired on väga intensiivsed ja soodustavad päikesepõletust.

Katteloor?

Väga tihti näen, kuidas inimesed üritavad oma igihaljaid kaitsta päikesepõletuse eest, kasutades varjutamiseks näiteks katteloori. Kateloor, pakasekangas, talveloor ja muud kahtlased soojust hoidvad materjalid tuleks kindlasti varjutamise puhul kõrvale jätta, kuna need on mõeldud eelkõige soojendamiseks. Seega – kui mässite oma igihalja kasvandiku katteloori sisse, tekib olukord, kus taim peab istuma saunalaval: tekib umbne keskkond, lisaks tõuseb temperatuur. Niisiis ei sobi sellised materjalid varjutamiseks!

Varjutamine ja varjutuskangad

Kõige kindlam on kaitsta oma igihaljaid spetsiaalse varjutuskangaga, mida on saada erineva tihedusega igast suuremast aianduskauplusest. Võimalusel valige kindlasti tihedam kangas, näiteks kangas, mis pakub varju kuni 80%. Varjutuskangas laseb õhku läbi ja aitab seetõttu vältida väga kõrgeid temperatuure. Lisaks on varjutuskangas pikaealine, pidades vastu aastaid. Varjutuskangas tuleb asetada korralikult ümber põõsa või puu ja kinnitada, et tuul seda lendu ei saaks viia. Varjutamiseks sobivat materjali leiab ka loodusest. Väga head varju pakuvad kohevad kuuseoksad, mille puhul tuleb küll arvestada, et need on raskemad ja paksu lumekoorma all võivad lömastada ka varjutatava taime.

Karkass

Tark aednik, kelle aias kasvavad igihaljad puud-põõsad, teeb varjutamiseks eeltöö ära juba sügisel, kui mullapind sula. Hea on torgata mulda tugikepid või ehitada ümber varjutatava taime karkass, millele on hea hiljem varjutuskangas asetada. Mulda torgatavate tugikeppide puhul tuleb need torgata kindlasti puust-põõsast kaugemale, et ei tekiks juurevigastusi.

Kevadel ja sügisel

Varjutuskangas eemaldatakse alles pärast mullapinna sulamist. Kindlasti tuleb kuiva kevade puhul ärkavaid taimi kasta. Samuti kehtib see sügisel. Korralikult juua saanud igihaljad talvituvad paremini ja on ka talvisele päikesepõletusele vastupidavamad. Üldiselt on punakaspruun jume alates sügisest kevadeni normaalne ja tavaline – meiegi ju muutume pruuniks, kui päevitame. Ent punakaspruuni välimust on okaspuudel võimalik ka leevendada, kasutades kevadel mõrusoola. Varjutamine on eriti oluline esimestel aastatel. Hiljem, kui teie hoolealused on kohanenud, on nad vastupidavamad ka päikesepõletusele.