Külaskäik: kuulsa aiadisaineri Piet Oudolfi koduaed
Evely Ustav
Minu Aed
Piet Oudolfi elumaja ja vaade eesaia algusesse. Üle muru viiv diagonaalne sillutatud teerada näitab külastajatele teed näidisaiani. Pildil paistev madal silindrikujuline jugapuudest vorm on aiadisaineri varasema loomingu meenutus. | Evely Ustav

Maailmakuulsa Hollandi aiadisaineri Piet Oudolfi looming tekitab vastakaid tundeid. Ta on jõudnud läbi raamatu „Moodne maastik püsikute ja kõrrelistega” paljude eestlaste südamesse ning samas leidub piisavalt neidki, kes tema tööst lugu ei pea. Et Piet Oudolfi loominguga põhjalikumalt tuttavaks saada, tasub tutvuda tema koduaiaga Hummelo külas Hollandis, Amsterdamist pooleteise tunni sõidutee kaugusel. See on tema loomingu sünnipaik ning on muutunud ajas nii, nagu on muutunud disaineri enda käekiri.

 

Piet Oudolfi koduaed

Mis: kõrrelistele ja vähenõudlikele püsikutele keskendunud Piet Oudolfi aiadisaini näidis- ja katseaed

Asukoht: Hummelo küla Hollandis

Suurus: 13hektarine krunt 10000 m² näidisaiaga

Kliimatsoon: USDA 8

Piet Oudolf on kuulsaks saanud loodusliku ilmega avalike ja eraaedade kujundamisega. See on stiil, mille taga peitub aiadisaineri sügav huvi taimeökoloogia ja loodusliku mitmekesisuse vastu. Taimmaterjalina kasutab ta rohkelt kõrrelisi ning põneva struktuuri ja vormiga püsililli. Tema koduaed on taimedega ekperimenteerimise koht ning siia kutsub ta potentsiaalseid kliente oma ideede tutvustamiseks. Siin Hummelos asub ka tema stuudio, kus valmivad üha uued projektid, enamasti avalikele haljasaladele üle maailma.

Tema disainitud pargid köidavad tähelepanu oma erilisusega nii Rootsis, Saksamaal, Hollandis kui ka Ameerika Ühendriikides. Piet Oudolf on öelnud, et talle ei meeldi end loominguliselt korrata – ta eelistab katsetada iga uue tööga ning pidevalt edasi liikuda. Ka tema aed on olnud ajas pidevalt muutuv, lastes lahti vanast ja väsinust. Klientidele kujundab Piet Oudolf detailseid plaane, kuid oma koduaia puhul on ta teinud taimede nimekirja ja mõelnud oma peas välja kontseptsiooni, alles seejärel pannud taimed silma järgi paika.

Alguses ei saa vedama…

Piet Oudolf (snd 1944), olles õppinud maastikuarhitektiks, hakkas üha enam taimmaterjali vastu huvi tundma. Noore aiadisaineri varajase loomingu põhilised mõjutajad olid kuulus Hollandi aiadisainer Mien Ruys (1904–1999) ning sakslane Karl Foerster (1874–1970). Just viimane tõi aiakujundusse kõrrelised. Piet nägi samuti aiakujunduses suurt võimalust püsililledes ja kõrrelistes, kuid Hollandi puukoolid müüsid tollal väga piiratud valikut.

1982. aastal kolisid Piet, tema naine Anja ja kaks poega Hummelo küla lähedale vanasse farmi. Väikese eramukrundi vahetamine 13 hektari suuruse koha vastu tuli soovist katsetada uute liikidega, mida võiks kasutada aiadisainis. Mien Ruysi püsilillede raamatust „Het Vaste Plantenboek” leidis Oudolf innustust ja inspiratsiooni, et asuda ise uute liikidega katsetama ning rajada vastav puukool. Piet on hiljem öelnud, et ta alahindas vana farmi korrastamisele kuluva aja ja raha hulka ning esimesed aastad elasid nad perega vaesuse piiril. Mees oli päeval hõivatud puukooli ehitamisega tagaaeda ning öösiti korrastas elumaja. Esimesed aastad ei meelitanud aga puukool veel piisavalt külastajaid. Ära elasid nad peamiselt sellest, et Pieti abikaasa Anja pakkus kohalikele lillepoodidele lõikelilledena liike, mida polnud varem nähtud, nagu suur tähtputk, siilkübarad, ogaputked ja kolmelehine piiskenelas. Alates Hummelosse kolimisest on Anja korraldanud puukooli tööd, võtnud vastu külastajaid ja suhelnud nendega.

 

…siis ei saa pidama

1984. aastal rajati eesaeda esimesed peenrad emataimedega, mis olid mõeldud katsetamiseks ning paljunduste tegemiseks. Ka tagaaeda tehti 1,5 m laiused peenrad, kuhu istutati uusi liike, mis märgistati siltidega. Peale püsikute istutati eesaeda jugapuude read, et kasutada ettekasvatatud taimi klientide aedade haljastuses. Kui Piet oli kord vajalikud jugapuu taimed välja võtnud, tuli tal mõte pügada allesjäänud read hekkideks, kujundades neist korrapärased pealt lainelised vormid. Nendest eesaia tagumises osas paiknevatest hekkidest sai pikaks ajaks Piet Oudolfi aia sümbol.

Uusi liike ja sorte tõi aiadisainer peamiselt Saksamaalt ja Inglismaalt. Eriti palju taimi sai ta Saksamaalt Ernst Pagelsi puukoolist ning need on siiani tema loomingus peamiselt kasutatavad sordid. Nende seas on raudrohi ’Walther Funcke’, hiina astilbe ’Purpurlanze’, mugul-tuliürt ’Amazone’, mitmed metssalvei sordid, nagu ’Amethyst’, ’Blauhügel’, ’Ostfriesland’ ning virgiinia männasmailased ’Diana’ ja ’Lavendelturm’.

Kui algne idee oli rajada püsikute puukool selleks, et varustada Piet Oudolfi projekte taimmaterjaliga, siis peagi hakkas see elama oma elu. Korraldati avatud puukooli päevi ning kõrreliste päeva, loenguid pidasid spetsialistid teistest puukoolidest ning tunnustatud aiadisainerid. Inimesed kaugemalt-lähemalt tulid siia ostma haruldasi ja uusi taimi. Avatud päevad polnud pelgalt võimalus müüa oma puukooli kasvandikke ning reklaamida Piet Oudolfi disaini, vaid see sai mõtete ja kogemuste vahetamise paigaks. Nii aitas puukool tal saavutada tuntust ja kohtuda teiste sama eriala inimestega, keda sidus kirg püsilillede vastu.

1980. aastate lõpus saavutas puukool kuulsuse juba ka piiride taga, kui Hummelot käisid külastamas Britain Hardy Plant Society liikmed. 1990. aastate alguseks olid vanad farmihooned renoveeritud ning nii aed kui puukool saanud viimase lihvi. Piet võis siia uhkusega tuua uusi võimalikke kliente, et tutvustada oma ideid.

Katsepeenardest näidisaiaks

1993. aastal üle nädala kestnud üleujutus hävitas 80% taimmaterjalist, mis pea 10 aastat oli eesaias katsepeenardes kasvanud. Pärast seda otsustas Piet kujundada selle 4000 m² aiaosa näidis-aiaks. Toodi juurde pinnast ning siia rajati kolm ringikujulist peenart püsikutega, mida osaliselt läbis või ümbritses sillutatud teerada. Seda kõike ümbritses avatud muruala ning aiaosa piire ääristasid püsikupeenrad. Eesaia lõpus köitis pilku kuulsust koguv jugapuuhekk, aiaruumi hajusalt istutatud üksikud jugapuud aga olid pügatud silindrikujulisteks vormideks. Hiljem rajas aiadisainer jugapuuhekist nn sirmi ka eesaia sissepääsu poole. Ühelt poolt ääristab tänini seda aiaosa kõrge hekk, mida ta kutsub ise naljatledes draakoni seljaks. Siia on istutatud eri liiki heitlehiseid puid ja põõsaid, mille mees on lõiganud vallatlevalt kurviliseks. Teiselt poolt piirab eesaeda rangelt pügatud pöögihekk.

Varasemas loomingus kasutas Piet rohkem geomeetrilisi vorme. Näiteks eesaeda sisenedes avaneb vaade madalale silindrikujulisele umbes 5meetrise diameetriga jugapuudest vormile. Selle lähedusse ehitas ta 1997. aastal põneva ümmarguse peenra, mis sai loodud vana hingusele läinud kirsipuu asemele. Peenart ümbritseb madal tellistest laotud müüriosa, mis vaheldub sama kõrgete jugapuu „müüripostidega”. Keskel kasvab hiina siidpööris ’Malepartus’, ümbritsetud palmlehisest tarnast. Varakult tärkav ja ka meil külmakindel tarn annab oma helerohelise lehestikuga hilisele hiina siidpöörisele aega ärgata.

Pieti katsetused uute taimedega jätkusid. 1990. aastate lõpus oli tema pilk suunatud Põhja-Ameerika taimedele, mis on meie kliimas hilissuvised õitsejad. Neist said disaineri lemmikuteks virgiinia männasmailane, arkansase amasoonia ning samuti mitmed kõrrelised, nagu vitshirss, preeria pillahein ja tihe sinikõrs. Nüüdseks on need liigid end Euroopa aiakujunduses suurepäraselt tõestanud.

Muutuste tuules

Puukooli ala ja eesaia välimus säilis pea samasugusena kuni 2000. aastate alguseni, kui ees ootasid suured muudatused. 2003. aastal otsustas Piet kogu eesaia muruala asemele istutada ainult püsikud. Kui varem olid domineerivad ranged hekivormid ja muru, siis nüüd valitsesid rohkem püsililled. Sillutatud ringikujulised teerajad, millest kaks said suurema diameetri, mattuvad suve teisel poolel vahulistesse kõrreliste õispilvedesse ning lopsakad püsikud ei lase geomeetrilistel ringidel enam mõjuda rangena.

Kuna üleujutused jätkusid, eemaldati üksteise järel kahjustada saanud üksikud jugapuude silindrikujulised vormid. Kui külastajad mööda diagonaalset sillutatud rada eesaeda jõudsid, ootas neid ees vaade, kus ligi 50 meetri pikkune ala oli kaetud kõrreliste ja püsikutega ning selle lõpetasid jugapuuhekkide looklevad „kardinad”. Eesaeda sisenedes sai kõndida mööda kolme omavahel ühendatud ringikujulist rada, mis eemalt vaadates kadusid püsikute vahele. Teerada lubas jalutada vaid kitsast trajektoori mööda, pakkudes erinevaid vaateid püsikute ja kõrreliste kooslustele.

Ka puukool hakkas oma pinda koomale tõmbama, sest algne rajamise põhjus oli end minetanud. Nimelt hakkasid üha rohkemad puukoolid pakkuma oma valikus hulgimüügi taimi, mida Piet vajas haljastusprojektide elluviimiseks. Peale selle ei jätkunud disainitöö kõrvalt enam aega sordiaretuseks ning uute sortide väljavalimiseks.

Nii otsustati osale puukooli aladele rajada uus hoone Pieti stuudio ruumideks ning külaliste majutamiseks. Arhitekt Hein Tomeseni disainitud kuubikujuline maja valmis aastal 2008 ja oli kontrastina traditsioonilistele farmihoonetele väga kaasaaegne. Ümber selle rajas Piet istutusala, mis on oma vormilt lihtne, kuid mõjus. Suve teiseks pooleks varjavad ulatuslikud puhmikud suuresti maja esimese korruse aknad. Siin domineerivad kõrrelistest siberi karehein, teravaõielise kastiku sort ’Karl Foerster’ ja sinihelmikas ’Transparent’, puhmikutest Pieti kauaaegne lemmik laiguline vesikanep.

2010. aasta sügisel otsustasid Piet ja Anja oma aia puukooli sulgeda. Vabanevat aega kasutas naine ära pidevalt suureneva külastajate hulga organiseerimiseks ja võõrustamiseks.

Fookus püsikutel ja kõrrelistel

Pinnale, mis oli vabanenud puukooli alt, otsustas Piet rajada midagi, mis vajaks vähe hoolt ja oleks metsikuma ilmega, kui tema looming seni oli olnud. Esmalt istutas ta sellele alale üle 20 teravaõielise kastiku ’Karl Foerster’ ning ka hilja õitsvaid püsikuid.

Nende vahele külvas disainer looduslike taimeliikide seemnete segu. See aia osa on siiani hästi toiminud: püsikud on moodustanud piisavalt suuri klumpe ning kuigi nad pole eriti kõrged, toimivad nad kontrasttaimedena looduslike taimeliikide vahel, mis omakorda moodustavad rahulikuma tausta. Ka kaua aega keskseks elemendiks olnud eesaia jugapuuhekid võeti 2011. aastal maha, sest need olid pidevates üleujutustes lõplikult kahjustada saanud. Aia ilme muutus – nüüd said põhitähelepanu osaliseks püsikud.

Selline muutus osadele meeldis, kuid teiste seas tekitas meelepaha. Leidus neidki, kes, olles teisest riigist kohale sõitnud Piet Oudolfi aeda vaatama, aiaringkäigu kohe katkestasid, kuuldes hekkide mahavõtmisest. Hummelo aia ilu ei ole kindlasti igaühe maitse. Seda armastavad need, kes näevad ilu rohkem rohtsete taimede struktuuris kui õites ja nende erksas värvis.

Piet Oudolfit inspireerivad rohked kõrrelised ning suve lõpuks äraõitsenud püsilillede pruuniks ja mustaks kuivanud õisikuvarred. Ta näeb pruunides värvitoonides erilist ilu ning kuivanud struktuursete taimede seemnepead on need, mis on tema disainitud aedades suure tähelepanu all. Ka mehe tehtud fotodel oma aiast domineerivad hilissügisesed ja talvised pildid, kus õiteilu on ammugi möödanik. „Ma avastan ilu asjades, mis esmapilgul ei tundu ilusad,” lausub Piet. Oma aiaski kasutab ta enamasti püsikuid, mis on oma ilu tipus suve keskel ja hilissuvel. Puud-põõsad on siin rohkem elemendid, mis annavad püsikutele suunatud kujunduses lisaväärtust. Kevadises aias hindab disainer vormi ja tekstuuri, mida annavad tärkavad püsililled. Erksavärvilisi sibullilli ta oma loomingus meeleldi ei kasuta, kuna need tõmbavad kevadel tärkavatelt püsikutelt tähelepanu ära.

 

Loodusest inspireeritud küpsus

Loodusliku ilmega kujunduse printsiibid on esile tulnud just Piet Oudolfi hilisemas loomingus. Kui alguses kasutas ta palju plokkistutust, siis nüüd põimib ta erinevaid taimerühmi üksteisega hajutatult. Algusaastatel oli Pietil ka palju lühiealisi püsikuid, kuid sellised aiad vajasid rohket hoolt. Nüüd on tema töödes rõhk pikaealistel ja vähenõudlikel püsililledel, mis peavad vastu mitmetes eri tingimustes. Palju kasutab disainer oma töös Põhja-Ameerika kõrrelisi, mis on ka tema koduaias esikohal.

Algselt istutas ta neid eraldi suurte rühmadena või koos robustsete püsikutega. Mida aeg edasi, seda enam lõi mees kooslusi, kus kõrrelised on segaistutuses koos püsikutega. Tema hilissuvises aias domineerivadki kõrrelistest preeria pillahein, vitshirss, teravaõieline kastik ja sinihelmikad ning luht-kastevarre sordid. Püsikutest vitsja kukesaba, laigulise vesikanepi, kaelus-ussitatra, punanuppude, siilkübarate ja hiina astilbe sordid.

Piet Odolf on oma aias teinud ka palju sordiaretust, aretades suure tähtputke, siilkübarate, punanuppude, virgiinia männasmailaste ja monardade uusi sorte. Meile tuntumad on näiteks tähtputkedest ’Roma’ ja ’Claret’, samuti ürt-punanupp ’Tanna’, virgiinia männasmailane ’Apollo’ ja siilkübar ’Fatal Attraction’. Praeguseks on Pieti töös sordiaretus jäänud tagaplaanile ning üle 70 aasta vanune aiadisainer loob üha uusi ja uusi julgeid projekte, et läbi nende tuua elurikkust kõikjale ja kõikidele.

 

Artikli märksõnad