Laps oma täiskasvanud kodus
Silvia Pärmann
Diivan
Iga hipsteri unistuste jalgratast ei hoia Renee seinal mitte selle pärast, et ta rattaga sõita ei raatsiks – väikeses korteris on põrandapind liiga hinnas. | Terje Ugandi

Iga laps tahab asju tükkideks võtta ja näha, mis nende sees on. Fotosarjaga «Laps minu täiskasvanud kehas» tuntuks saanud fotograaf Renee Altrov tegi seda, küll juba täiskasvanuna, kõigepealt jalgratta, kella, lille ja autoga – ja siis ka oma koduga.

 

Renee kodu on kasvanud koos temaga, ta on samas korteris elanud kogu oma elu – vaid õpingud Tartus tõid väikese pausi – ja mõnes mõttes on nad koos täiskasvanuks saanud. Või on seda vähemalt soliidses eas korter.

Korter 1905. aastal valminud puumajas oli Renee lapsepõlves kahetoaline eraldi köögiga kodu neljaliikmelisele perekonnale. Mõne tapeedikihi ja uute mööbliesemete lisandumist sai ta näha oma silmagagi, ent see ilmselt ainult süvendas kiusatust vaadata, mis saab siis, kui mööbel välja visata, tapeedikihid maha võtta, isegi seinad maha võtta.

Mõtleb, lammutab, värvib

Kes on näinud Renee töid, oskab aimata, et lammutamine meeldib talle ilmselgelt üliväga ning võimalus midagi autost veel suuremat koost lahti võtta oli pigem puhas rõõm kui higi, veri ja pisarad. Et väikekodanliku kitsa kahetoalise korteri asemel laotub lõpuks silme ettemaailmakodaniku mõnusalt boheemlaslik kodu, võis ta ilmselt väga loota, aga mitte kindlalt ette teada. Peamine reegel ehitamise käigus oli kasutada võimalikult palju naturaalseid materjale, ennekõike puitu, ja tumepruuni värvi. Tumepruunil õlitatud puidul on tema jaoks seletamatu külgetõmbejõud.

Puiduga peaks kaetud saama veel üks väheseid alles jäänud seinu, see, mis kodukontorit ja magamistuba eraldab. Reneele endale suurest hulgast mööblist ja seintest vabanemisest tegelikult ei piisa, ta tahaks palju minimalistlikumat ruumi, et asju üldse nähtaval ei oleks ja need, mis on, oleks ainult väga ilusad.

Mõni sama hea maitse ja vähem praktilise meelega inimene oleks ilmselt seda teed läinudki, sest kui sisustuseelarve täitumine näitab, et panipaiga saaks rajada ja disainiklassikat ostma hakata ehk nii aasta 2029 paiku, oleks üks võimalus elada askeetlikku ja minimalistlikult esteetilist elu ilma igasuguse mööblita. Renee pidas mõistlikumaks kombinatsiooni vanamööblipoodidest ja Ikeast.

«Ehkki iga kord, kui ma hommikul silmad lahti teen ja voodist kööki vaatan, mõtlen ma: oleks ikka väga ilus, kui seda lauda siin ees ei oleks,» märgib ta. Söögilauast loobumist ta siiski tõsiselt vist ikkagi ei kaalu. Kaubaalustest voodi ehitas ta endale ise ning ühel hetkel oli Reneel mõttes see hoopis lakke rippuma panna – alustest on lihtne metalltorud läbi torgata ja jääks vaid lakke kinnitamise vaev, et eksootilise ja hõljuvana mõjuv voodi olemas oleks. Samas oleks kiusatus sinna alla paigutada mitte väga esteetiliste kodumasinate-pesurestide-triikimislaudade kollektsioon ilmselt nii suur ja inetu, et targem on voodit hoida maas.

Ühes toas elamise reeglid

Paljud lahendused on tegelikult sündinud ehitamise ja sisustamise käigus, kui ruumi tegelik olemus ja Renee enda liikumisteed selles selgeks said. Näiteks arvas ta alguses, et teeb magamistoa palju romantilisema (ei midagi kohutavat, lihtsalt mõni armsam-pehmem kardinakangas), aga siis saabus teadmine, et ta võib ju ühest nurgast ikka veel mõelda kui magamistoast – aga nüüd on see ju tegelikult kõik üks tuba, kuhu väga palju erinevaid stiile ja ideid kokku panna ikkagi ei saa.

Elutuba, köök, kodukontor, magamistuba – see kõik on tema üks ja ainus tuba ning tuleb ikkagi leida kardinad, mis mõjuvad ühtviisi hästi magamistoas ja kodukontoris, ning mööbel, mis köögilaua taga istudes ei lubaks tekkida tundel, et meetri kaugusel olev elutuba võib siiski tegelikult asuda teisel planeedil.

Veel terviklikuma pildi loomiseks tahaks Renee ühel päeval siiski kogu korteri põranda ühesuguste tumedate laudadega katta. Need seinad, mis pärast lammutamist korterisse alles jäid, on kui ülihoolikalt kureeritud fotogalerii (selle juurde kuuluva väikese raamatukoguga Renee lemmikfotograafide töödest), mis ka korteri üheks tervikuks seovad. Mida vähem pinda, seda keerulisemad valikud ja raskemad loobumised. Seetõttu on Renee enda «Auto» valmis maha müüma. See töö on talle küll tähtis, aga ilmselgelt enam mitte kõige suuremõõtmelisem (lammutus)töö.