Lihtsate vahenditega ummistusest jagu
TM Kodu & Ehitus
Torumees ummistust kõrvaldamas | Shutterstock

Üks, mis kindel – olmevee ülejäägid tuleb keskkonnale ohutult spetsiaalsesse sanitaarhoidlasse või üldisesse kanalisatsioonivõrku juhtida. Sõltuvalt elamispinna suurusest võib kanalisatsioon olla üpris lihtne, piirdudes vaid ühe väljavooluga. Ent suuremate, mitmekordsete, mitme vannitoa, sauna ja köögiga eramute reovee ärajuhtimissüsteem võib endast kujutada keerulist torude ja ühenduste rägastikku, mille ohjeshoidmiseks jääb ilmselt majaomaniku enda jõust väheks.

Ummistunud reoveesüsteemi põhjused seonduvad mingi suure eseme sattumisega torustikku. Tihtipeale on aga asi ka ajapikku kogunenud setete kuhjumises. Selliseid trombe tekib peamiselt liitmike, pöörangute ja nn põlvede juurde.  Näiteks haakub mõne liitmiku või 90-kraadise nurga all paikneva põlve juurde karvapusa, kuhu kinnituvad toidujäätmed, kusjuures rasvane nõudepesuvesi mõjub suurepärase sideainena. Läbivool jääb üha väiksemaks ja lõpuks hakkabki tekkima nn tagasivool – tavalisest suurema pealevoolu puhul ei jõua vesi enam kraanikausist alla.

Toimib õigesti paigaldatud torustik


Reegel on, et kanalisatsioon toimib hästi ja õigesti siis, kui selles ei esine lekkeid, sellest ei eritu keskkonda ohtlikke aineid ja tagatud on takistusteta läbivool. Et reovett ärajuhtivad torustikud kestaksid võimalikult kaua, tuleb need kõigepealt õigesti paigaldada. Muide – sageli tuleb just kanalisatsioonisüsteemist otsida põhjuseid mõnedesse kohtadesse hallituse tekkimise või kusagile liigse niiskuse kogunemise pärast. 
Et seda ei juhtuks, peab kanalisatsioonil olema toimiv ventilatsioon. Eramajades paigutatakse tuulutustoru, mille korsten avaneb katusele ‒ tavaliselt kohta, kus majasisene torustik koondub ja on ühendatud peatrassi suunduva toruga. Ventilatsioonikorstna peatoru peab olema kõigi sanitaarseadmetega (kraanikausid, WC-potid, trapid jmt) kõikidel hoone korrustel eraldi ühendatud. Reeglina kulgeb ka ventilatsioonitoru paralleelselt hoone reoveepüstikuga. Püstiku külge on ühendatud sanitaarseadmed ja vett tarbivad kodumasinad, püstikuid võib olla mitu. Iga sanitaarseadme püstikuühendusele on seatud kindel minimaalne läbimõõt, näiteks klosetipoti puhul on see 110 mm. 


Oluline eriti just majasisese kanalisatsiooni toimimise näitaja on see, kui torustikest ei imbu ruumidesse ebameeldivat lõhna. Selleks peavad iga sanitaarseadme, sh pesu- või nõudepesumasina ja veeneelu väljundid olema varustatud spetsiaalse vesiluku – sifooniga. Et süsteemi ei tekiks iseeneslikke troppe, on oluline, et kanalisatsiooni uhatakse regulaarselt piisavalt rohke veega, lausa tungivalt soovitavad santehnikud kasutada aeg-ajalt leeliselisi kemikaale (nn torusiili). Seda vahendit tuleb lihtsalt äravoolu kallata – trappi, klosetipotti, kraanikaussi ‒, tavaliselt ⅓–½ pudelitäit korraga ja lasta tunnike seista. Seejärel uhada torud rohke veega üle.

Lihtsate vahenditega ummistusest jagu


Mitte veel kuigi mastaapseks muutunud ummistusest saab ilmselt jagu küllaltki lihtsate vahenditega. Kui tekib kahtlus, et kusagil torudes võib ees olla mingi tropp, tasub ajada potitäis vett tuliseks ja otse äravoolu kallata. Väiksema pusa peaks see meetod lahti leotama.  Oluline roll ummistustroppide tekkes on pikkadel juuksekarvadel. Kõige targem oleks muidugi püüda nende kanalisatsioonitorustikku sattumist vältida, ent enamasti see ei õnnestu. Juustest jm tekkinud troppide avamiseks ei piisa teinekord muust, kui tuleb appi võtta torutross.
Kanalisatsioonitorude ummistuste kõrvaldamiseks ettenähtud trosse on erineva jämedusega, kasutades peab jälgima, et peenikeste torude jaoks ei võetaks liialt jämedat trossi – see võib õrnemad torud näiteks liitmike kohalt ära lõhkuda.


Torutöödest, eriti umbe läinud kanalisatsioonitorustike puhastustöödest, teab mis esteetikat otsida ei maksa. Näiteks nn haisulukke saab puhastada järgmiselt. Kraanikausi avast tuleb raputada sisse söögisoodat – ikka selline paras ports, ja valada peale äädikat. Kui sel kokteilil mõnda aega seista lasta, on kõige tõhusam see ollus torustikust spetsiaalse pumbaga välja tõmmata, aga tulemuseni võib jõuda ka imipumbaga jõnksutades, jao kaupa vett peale lastes. Kõige lõpus vajab torustik muidugi taas ohtra veega loputamist. 

Üks kindel meetod ummistunud haisuluku avamiseks on see lahti võtta, korralikult läbi pesta ja siis oma kohale panna, vajadusel tuleb tihendid uute vastu vahetada. Kõikvõimalike kemikaalidega tasub teisalt siiski mõõtu pidada, sest ühel või teisel moel satub ikkagi kõik, mis te torudest alla lasete, lõpuks loodusesse. Lisaks sellele mõjub liialt sage kemikaalide kasutamine ka torude materjali struktuurile, muutes selle hapraks, kergesti murduvaks. Sestap on kõige etem viis ummistustega võitlemiseks ikkagi see, et neid üldse tekkida ei lastaks.