Liigne kuiv teeb tervisele kurja
Kairi Oja
Õhuniisutaja
Õhuniisutaja | Jarek Kurnitski

Moodne aeg toob kaasa moodsad mured ning kui ka tuba soe ning küttearved madalad, on siin-seal kuulda elanike murest, et hästiköetud eluruumides kipub õhk talviti jääma liialt kuivaks. Tihtipeale on selle taga trend muuta hooned maksimaalselt energiatõhusaks. 

Teadaolevalt peaks normaalne ja tervislik õhuniiskus eluruumides jääma ligikaudu vahemikku 20-50%. Ent kaasaegsed hästi köetud hooned ning meie külm talv koos kuiva välisõhuga viib mõistliku õhuniiskuse sageli tasakaalust välja. Tallinna Tehnikaülikooli hoonete energiatõhususe ja sisekliima professori Jarek Kurnitski sõnul esitavad sisekliimastandardid nõudeid ventilatsioonile ja toatemperatuurile, kuid mitte suhtelisele niiskusele, sest piisavalt ventileerides niiskus liiga kõrgeks ei lähe ja kuiv õhk talvel ei ole tervetele inimestele probleem. 

Külma aja probleem 

„Samas on hästi teada, et pikaajaline kõrge suhteline niiskus põhjustab hallitusseente kasvu ja väga madal suhteline niiskus – alla 15-20 protsendi – põhjustab naha kuivust ning silmade ja hingamisteede ärritust,“ lausub Kurnitski. Olulisimaks suhtelise niiskuse kriteeriumiks peetakse tema sõnul tolmulestade (Euroopas kõige levinum allergeen) arengu vältimiseks vajalikku <45% pikaajalist keskmist suhtelist niiskust kütteperioodil:„Talvel külmade ilmadega võib suhteline niiskus langeda alla 15-20% ja põhjustada lühiajaliselt ärritust. Tavalised terved inimesed harjuvad aga kõvade talvepakaste saabudes madala õhuniiskusega mõne päeva jooksul.

“Ülitundlikele ja allergilistele inimestele võib madal niiskus tekitada Kurnitski sõnul probleeme ja nende puhul soovitatakse lokaalse niisuti kasutamist näiteks magamistoas. Teise madala niiskusega seotud probleemina nimetab ta staatilist elektrit, mis on kontrollitav viimistlusmaterjalide valikuga, kuna see sõltub oluliselt materjaliomadustest.  Madala niiskusega kaasnevaid probleeme ja riske peetakse Kurnitski hinnangul oluliselt väiksemaks võrreldes niisutamisega kaasneva hügieeniriskiga: „Niisutamise tulemusel võivad ventilatsioonisüsteemis areneda bakterid ja mikroobid, kaasa arvatud legionellabakter, mille infektsiooni on Euroopas pea igal aastal surnud mõned inimesed." Kurnitski lisab, et neil põhjustel ei soovita sisekliimastandardid, tuginedes teaduslike uuringute tulemustele, õhu niisutamise ega kuivatamise kasutamist mis tahes Euroopa kliimas. Sisekliimanõuetele vastav ventilatsioon ja ruumitemperatuurid tagavad Kurnitski sõnutsi suhtelise niiskuse püsimise turvalises piirkonnas. 

„Mitteelamute suhteline niiskus järgib otseselt välisõhu absoluutset niiskust, mille tõttu ongi õhk talvel kuivem ja suvel niiskem. Elamutes, kus niiskustoodangut on rohkem, on suhteline niiskus kütteperioodil veidi kõrgem,“ põhjendab ta. 
Madala niiskustaseme probleemi võimendab Kurnitski sõnul ka ruumide ülekütmine, mida on oluline vältida ka tervisehäirete seisukohalt: „Uuringute tulemused näitavad, et madala suhtelise niiskuse korral ei ole õige vähendada ventilatsiooni, kuna see põhjustab muid tervisehäireid. Niisutamist vajatakse eriotstarbelistes ruumides-hoonetes, näiteks muuseumisäilikute, muusikariistade, lauljate häälepaelte, teatud haiglaoperatsioonide ja tööstusprotsesside tõttu. Tavalistele inimestele tavalistes hoonetes võib soovitada käte kreemitamist külmal ja kuival ajal.“ Jaanus Oidsalu ettevõttest Venta Estonia OÜ räägib, et puutub taolise probleemiga kokku pidevalt. Harvemini, ent siiski ka siis, kui ei ole parasjagu kütteperiood, ja seda tulevat ette nii modernsemates ja uuemates kui vanemates majades. 

Liigkuiv õhk toob palju hädasid 

Oidsalu sõnutsi koormab kuiv õhk lisaks eelmainitule kopse ja raskendab hapniku kandumist verre. „Kaasneda võib väsimus, peavalud ja vähenenud keskendumisvõime,“ loetleb ta võimalikke tagajärgi. Veel võivat liialt kuivas õhus praguneda puidust mööbel, puitparkett ning ka muusikariistad. „Ka tolm lendleb kuivas õhus kergemini,“ lisab Oidsalu, kelle sõnul on peamine liigse õhukuivuse põhjus suur temperatuuride vahe välisõhu ja köetud õhu vahel. Ta toob näiteks 20°C temperatuuri, mille juures on õhu maksimaalne veeauru sisaldus 17.3 g/m³. „See tähendab, et eriti külmematel aegadel, kui välisõhu ja siseruumide õhu temperatuuride vahe on suur, tuleb niiskust aktiivselt õhku lisada, sest külmast väliskeskkonnast tuppa suunduv õhk on veel kuivem kui köetud õhk,“ räägib Oidsalu. Kui ruumi temperatuur on köetud temperatuurini 25°C, võib õhk sisaldada maksimaalselt 23 g/m³ vett, samas kui 0°C välisõhk sisaldab maksimaalselt ainult 4.84 g/m³ vett. „Külmal ajal akna avamine teeb toaõhu veelgi kuivemaks, sest välisõhuga segunev köetud õhk (mis on niigi kuiv) muutub veelgi kuivemaks ja vajab lisaniisutamist,“ põhjendab ta. 

Eagle Visioni Pärnu mnt 10 salongi vanemoptometristi Gerli Tedre kinnitusel on tänapäeva üheks suurimaks silmade kuivuse põhjustajaks meid ümbritsev keskkond. „Suurema osa oma elust veedame siseruumides, mille kliima on silmade jaoks liialt kunstlik. Enamasti on õhk ülekütmisest või muudest asjaoludest sõltuvalt liialt kuiv,“ märgib ta. Kuiv õhk aga põhjustab Tedre sõnul meie pisarate vähesust või kvaliteedi muutusi: „Nimelt koosneb meie pisar enamasti veest, millel on niisutav omadus, õlidest, mille eesmärk on aurustumist ära hoida ja lihtsustada lau liikumist, limast, mis tagab pisarakile ühtlase jaotumise, ning antikehadest ja valkudest, mis kaitsevad silma põletike ning viiruste eest. “Et kuivadele silmadele leevendust saada, tuleks Tedre soovitusel siseruumides tagada piisav õhuniiskus: „Ka inimene ise peaks piisavalt pilgutama ning silmadele puhkust andma. Oluline on piisava koguse vee tarbimine, samuti õigete silmatilkade kasutamine.“

Süüdi pole moodsad majad, vaid kliima

Oliver Lehtmets ehitusettevõttest Fasteco OÜ leiab, et väide, mille kohaselt moodsamate eluhoonete ja büroode õhk on ülemäära kuiv ülima soojustatuse ja õhukindluse tõttu, on täielikult väär: „Nii õhu liigse kuivuse kui ka liigniiskuse põhjuseks on soojusfüüsikalised nähtused: välisõhu temperatuur ja niiskus ning siseõhu temperatuur ja niiskus, mis esinevad kindlas kliimas,“ ütleb ta. Eesti kliima puhul kujuneb Lehtmetsa sõnul probleemseks õhu kuivuse perioodiks just talv. Ta toob näiteks vanad paneelmajad, mis on ühendatud vanamoodsa kaug- või keskküttega – need on sageli üledimensioneeritud ja nii toimub liigne õhu kütmine: „Kuna õuest ei tule väga palju niiskust juurde ning toas on liiga palju soojust, siis tekibki liiga kuiv õhk.“

Lehtmetsa sõnul on määrus optimaalse niiskuse taseme ülemise piiri kohta väidetavalt töös. „Samas on vanadel majadel, millel puudub korralik ventilatsioonisüsteem, probleeme hoopis liigniiskusega teistel aastaaegadel, mille tagajärjel võib tekkida tuppa hallitus,“ kostab ta. Kuiva õhu sündroomi ära hoidmiseks tuleb ka Lehtmetsa kinnitust mööda kunstlikult niiskust lisada – valida tasuks kas õhuniisutaja toas või niisutiga ventilatsiooniseade: „Ventilatsiooniseadmele niisuti lisamine on suurem investeering kui õhuniisutaja. Õhuniisutaja valikul peab valik olema sobilik ruumile – ei tohi soetada liiga väikest ega liiga suurt vaid kindlate kuupmeetrite peale õige seade.“Hoone saab Lehtmetsa sõnul ehitada a priori hea õhukvaliteediga, kui sinna sisse on ehitatud kaasaegne ja normidele vastav ventilatsioonisüsteem. „Kas õhuniisutajat on vaja, sõltub palju ka inimestest, kes seal elavad – iga inimene tunnetab seda niiskust erinevalt,“ sõnab ta.

Nii ei ole Lehtmetsa meelest kurja juur hoopiski mitte pelgalt moodsad majad, vaid kliima. „Kui majas siiski tekib liigne õhukuivus, võib võtta kasutusele õhuniisutajad või ventilatsiooniseadmele lisada niisuti. Esimene on oluliselt väiksem investeering. Meie valmistatud majade suhtes pole me halva sisekliima probleemi kohta kaebusi saanud ega täheldanud,“ ütleb Lehtmets.

Jälgi õhuvahetust ruumis

Jaanus Oidsalu sõnul on talvisel perioodil normaalne õhuniiskus ruumis 30%-35%, kuid kahjuks enamuses uuemates hoonetes kipub õhuniiskus ca 10% peale vajuma, mis kindlasti põhjustab erinevaid tervisehädasid. Oidsalu sõnutsi tasub kütteperioodil jälgida õhuvahetust ruumis. „Mida rohkem õhk ruumis vahetub, seda kuivemaks see muutub. Tihti pööratakse õhuvahetusele ruumis küll tähelepanu, kuid teadmatusest viiakse õhuniiskuse tase ebanormaalselt madalaks. Parim viis kuiva õhu "sündroomi" vältimiseks on ruume niisutada,“ räägib ta. „Meie pakutav Venta õhupesur töötab loomuliku aurustumise tehnoloogial, mida peetakse parimaks õhu niisutamise meetodiks. Kuiv õhk imetakse seadmesse, kus see liigub läbi vees keerlevate puhastusketaste, kus õhk sõna otseses mõttes puhtaks pestakse,“ selgitab Oidsalu ja lisab, et kindlasti ei ole tegemist paratamatusega: „Lihtsalt ruume tuleb pidevalt niisutada ja tuleb leida sobilik tasakaal õhuvahetuse ja ruumide niisutamise vahel. Tugev ventilatsioon imeb niisutatud õhu ruumist välja, mis oma korda suurendab kütmata õhu pealevoolu ruumidesse ning toodab juurde kuiva õhku köetud ja kütmata õhu segunemisel.“

Peaasjalikult Tartumaal tegutseva, hoonete renoveerimisele ja ehitusele suunatud ettevõtte OÜ Vennad Ehitus tegevdirektor Agu Mutli räägib, et nende ettevõtte poole pole tänaseni sellel teemal kuigi sageli pöördutud ega ole olnud klientidel selles osas ka nurinat. „Isiklikult eelistan ma tavalist, akna tuulutusavade kaudu tubade õhutamist. Õnneks elan ka vanas majas, mis veel pole seestpoolt ära kiletatud ja kaasaegseid lahendusi täis,“ kostab Mutli.„Tuuletõke on meie majas igati hea. Märjad ruumid ja köögi pliidi kohalt väljatõmme samuti. Duširuumi kasutamisel ja saunas käimistega tekib ka parasjagu niiskust ja tasakaal on üldiselt hea,“ lisab ta. „Ent väga uut tüüpi majades ma end kuigi mugavalt ei tunne, pigem tekib tajutav õhupuudus,“ lausub ta. Mutli on kuulnud, et ventilatsioon ja muud seadmed tekitavat ruumides müha. „Justnimelt müha, mitte müra, mõnes nurgas resonatsi, ebamugavat tuuleliikumist jne,“ loetleb ta nüüdisaegsete hoonete miinuspooli.

Levinum töö- kui koduruumides

LAAM Kinnisvara OÜ tegevjuht Christel Blaubrük ütleb, et kodustest eluruumidest enam on õhukuivuse teema päevakorral töökeskkonnas, kus kontor on uues ja täies mahus sundventileeritud hoones. „Eluruumides tuleb seda ette vähemal määral ning ennekõike sellistes elamutes, kus nt hoone suurt korruselisust arvestades ei avane aknad või kus ehitusel on kasutatud palju sünteetilisi ehitusmaterjale,“ sõnab Blaubrük. Kindlasti kujundab tema sõnutsi õhukuivust ruumis veel näiteks eluruumis olevate tekstiilide kogus või ruumi paiknemine ilmakaarte suhtes, aga ennekõike peaks normaalse õhuliikumise tagama ventilatsioonisüsteem. „Paraku tekib aeg-ajalt ruumis oleva õhuga probleeme ka tänu vigaselt või kehvasti ehitatud ventilatsioonisüsteemile,“ lisab ta. Blaubrüki sõnul on kuiva õhu sündroomi vältimiseks kõige mõistlikum lasta oma ala ekspertidel välja selgitada, mis õhukuivust põhjustab, ning vastavalt sellele ka ruumi õhuniiskust parandada. „Alati on abi õhuniisutajatest ja õhutamisest,“ kinnitab ka Blaubrük.

Hea hoone ehitus saab Blaubrüki ütlust mööda alguse heast projektist – seda nii arhitektuurilises kui eriosade mõistes: „Esimene samm on hea insener, kes koostab hoonele pädeva ja parima võimaliku ventilatsiooniprojekti. Paraku on hooned oma projektlahenduste ja ka ehituseelarvete poolest väga erinevad, sellest tulenevalt toimivad ka ventilatsioonisüsteemid erinevalt.“ Kui hoone on juba valmis, on Blaubrüki sõnul mõeldavad lahendused kas ümberehitus või õhuniisutajad. „Teinekord aitab ka fresh-klappide paigaldamine seina või aknaraamidele, aga need võimalused kindlasti hoonete lõikes erinevad ja eelnevalt on vajalik oma ala spetsialistide hinnanguid. Lisaks võib alati kaaluda ka akvaariumi soetamist,“ lausub Blaubrük.

Veel on Blaubrüki sõnul olemas soojatagastusega ventilatsioonisüsteemi võimalus. „Süsteemi põhierinevus on selles, et õuest ruumi toodav õhk eelsoojendatakse, ehk siis selliselt hoitakse kokku ka küttekulult. Paraku on eelsoojendatud õhk ilmselt mõnevõrra kuivem kui otse õuest eelsoojendamata tuppa tulev õhk. Selles valguses on õhuniisutajad kindlasti toeks,“ lisab ta.

Artikli märksõnad