Lumeroos – väega lill, mida on kasutatud bioloogilise relvana
Ele Vool
Lumeroosi on peetud ka ilmaennustajaks. Selleks tuli jõululaupäeval 12 õit vaasi panna. | Shutterstock

Lisaks jahedate ilmade tõttu kestvale pikale õitseajale peenras on lumeroosid ka trendikad potililled, eriti jõulude ajal. Potilillena eelistavad need jahedat asukohta ning kes tahab taime ilu kauem nautida, peab pärast pühi selle võimalikult kiiresti õue viima. Lumeroosid on ka väga head lõikelilled, säilides jahedas kohas vaasis pikka aega.

Lumerooside puhul on tegu tulikaliste sugukonda Ranunculaceae kuuluvate liikidega, mis lisaks positiivsele märguandele lume minekust ja saabuvast kevadest kannavad ka kurikuulsat mürgiste taimede mainet. Ladinakeelne perekonnanimi Helleborus omab nii müütilist kui ka teaduslikku tausta. Nimelt pärineb see kahest kreekakeelsest sõnast: „elein” (tapma, surmama) ja „bora” (toit) ehk siis kokku surmatoit. 

Sellel on ka teaduslik tõepõhi all, sest nimelt lumerooside kõik taimeosad sisaldavad toksilisi kristallilisi glükosiide, sh ranunkuliini ja protoanemoniini, mis põhjustavad (naha)põletusnähte, gastroenteriiti ja verejooksu. Ärritava toime tõttu kutsub protoanemoniin esile ägedat aevastamist, mis vanasti usuti olevat heaks ravimiks kurjade vaimude väljaajamisel inimkehast. 
Antiikajal oli tegemist hinnatud ravimtaimega, millele omistati imepärast tervendavat toimet vaimse rahutuse korral.
Hippokrates kasutas lumeroosi kõhulahtisti ja diureetikumina, samuti psüühiliste haiguste eemalhoidmiseks. Kuid seda väega taime on sõdades ja võitluses kasutatud ka n-ö bioloogilise relvana – vaenlaste joogivee mürgitamisel ja Aafrikas noolemürgina. Tänapäeval kasutatakse lumeroosi juuri südame-veresoonkonna haiguste ravis. Seega ei maksa taime tagasihoidlikku välimust alahinnata.

Heal lapsel mitu nime

Eesti keeles on lumeroosil vaid üks teisendnimi – seatubakas. Teistes keeltes on aga liikidel erinevaid sünonüüme, mis vihjavad taime välimusele või õitsemisajale. Nii võib leida lumeroosi kirjeldatavat ingliskeelsete nimedega lenten rose (paasturoos), black hellebore (must lumeroos), Christmas rose (jõuluroos), Easter rose (lihavõtteroos) snow rose (lumeroos) või saksakeelsete nimedega Schwarze Nieswurz, Christrose jne. Inglise keeles on lumeroosi ka ennustus- või ettekuulutuslilleks nimetatud (oracle flower), kuna arvati, et see suudab ilma ette ennustada. 
Selleks lõigati jõululaupäeval 12 õit ja pandi vaasi. Iga õis sümboliseeris ühe kuu ilma järgmisel aastal. Kui õis jäi kinniseks, siis tähendas see halba ilma ja kui avanes, siis oli oodata ilusat ilma.


Võluv värvimäng

Lumerooside looduslikud esivanemad pärinevad ainult põhjapoolkeralt, täpsemalt Lõuna-Aasiast kuni Vahemere läänerannikuni. Perekonnas on kokku ca 22 liiki kaunitare. Dekoratiivtaimena on see perekond pälvinud suuremat tähelepanu alles 21. sajandil, kui hakati intensiivsemalt tegelema liikide ristamisega ja saadi hübriidne liik aed-lumeroos H. x hybridus. Püsitaimede assotsiatsioon Perennial Plant Association USA-s valis 2005. aastal lumeroosi aasta püsikuks.

Looduslikult Alpides kasvav must lumeroos on nime saanud musta jämeda ja lihaka risoomi järgi, sealjuures selle õied on valged või roosad. Seda liiki peetakse ilmastiku kõikumiste vastu kõige tundlikumaks.

Kirde-Kreekast, Põhja- ja Kirde-Türgist ning Kaukaasiast pärineva kaukaasia lumeroosi sorte nimetavad mõned aednikud ka aed-lumeroosideks varieeruvate tunnuste rohkuse tõttu. Nende õite värvus võib olla valgest kuni ploomikarva toonini, tihti lisanduvad kroonlehtede siseküljel esinevad täpid.

Lääne-Euroopast pärineva purpur-lumeroosi iseloomulikuks tunnuseks on õie kroonlehtede välimine purpurne ja sisemine rohekas värvus. Aedades kasvatatakse laialdaselt just hübriide, millel on rikkalikumas värvivalikus õisi, ulatudes hallist mustani, sügav-punasest roosa ja kollaseni ning valgest roheliseni. Sinna juurde lisanduvad veel kroonlehtedel roosad, punased või purpursed täpid, sooned ja laigud. Täidisõielisusega on aga mindud evolutsiooniliselt tagasiteed – nektaariumid on uuesti kroonlehtedeks muudetud.

Armastab poolvarju ja niiskust

Lumeroosidele kasvukohta valides tuleb olla hoolas, sest tegemist on kaua ühes paigas edenevate kaunite püsikutega. Taimede kohastumus temperatuuri kõikumisele laseb neil ebasoodsates tingimustes kasvu ja õitsemist edasi lükata. Lumeroosid on võimelised vähendama külma ilmaga rakusisest rõhku ja ilma soojenedes seda taas suurendama. See ilmneb külmajärgselt taime longus välimuses, ilma soojenedes aga püstistes vartes.
Lumeroos eelistab poolvarjulist või varjulist kasvukohta ning parasniisket hea drenaažiga huumusrikast mulda. Päikeselisel kasvukohal ähvardab seda suure ohuna liigne kuivus, mida taimed ei talu. Eriti hoolas tuleb olla noorte taimedega ja neid põuaperioodil piisavalt kasta. Kuna loodusliku kasvukoha kliima on Eesti omast mõnevõrra pehmem, tuleks taimi talveks katta. Näiteks puistata neile puulehti, mis hiljem võivad orgaanilise väetisena maha jääda. 
Allikas: Minu Aed

Artikli märksõnad