Millised ilupõõsad aeda valida?
Elle Ahse
Minu Aed
Ilupõõsad pakuvad juba kevadel võluvat vaatemängu. Pildil forsüütia. | Shutterstock

Aiaomanikud, kel pole aega või tahtmist püsikutega tegelda, ei peaks leppima elupuuheki, grillinurga ja muruplatsiga. Sellise kõleda aiaruumi saab muuta aastaringselt kauniks ja õdusaks õuetoaks põõsaste abiga.

 

Ka andunud aiahoolikud, kes sisustavad oma aia kevadele ja suvele mõeldes vaid värviliste lillepeenardega, võiksid lisada neile sügisese ja talvise aia elustamiseks mõned põõsad või kääbuskasvulised erivärvilised okaspuud. Ilupõõsaste valik on aiaärides väga suur, nende hulgas on nii vanu sõpru kui ka uustulnukaid, kelle hulgast on valikut teha päris keeruline. Kirjeldan neid, kes on meie aias kasvanud probleemideta vähemalt 5 aastat.

 

Kevad

Tundub uskumatu, et põõsas võiks õitseda talvel, aga nii see on. Nõiapuud õitsevad lund ja külma trotsides taimedele kõige ebasobivamal ajal – hilissügisest varakevadeni. Esimesena puhkeb hilissügisel novembris-detsembris õide nõiapuuliste sugukonda kuuluv virgiinia nõiapuu (Hamamelis virginiana). Ameerikast pärit liik jõudis Euroopasse 1736. aastal. Ka jaapani nõiapuu (Hamamelis japonica) õitseb aasta lõpus.

Iluaianduses kasutatakse sagedamini varakevadel, juba märtsis puhkevat hübriidset värd-nõiapuud (H. x intermedia), kes on saadud jaapani ja pehme nõiapuu ristamisel. Dekoratiivsuselt ületavad tema uued sordid virgiinia nõiapuu üsnagi tagasihoidlikud kollased õiekesed. Nõiapuude lõhnavad justkui narmastest koosnevad õied paiknevad rohke-arvulistes õisikutes mitmekaupa. Õite värvus varieerub eritoonilistest kollastest oranži ning pruunikaspunaseni.

Nõiapuu on oma nime saanud ebahariliku õitsemisaja, veidrate õite ning viljadest seemnete mitme meetri kaugusele paiskumise tõttu. (Sellist nähtust nimetatakse paiskviljalisuseks.) Põõsa oksi on põlisameeriklased kasutanud oma taimerituaalides nõiavitsana. Usuti, et sel puul on võime kaitsta inimesi nõidade eest.  Kuna nõiapuude õlirikkad seemned on söödavad, oli varem nende nimetuseks meil nõia-pähklipuu.  Nõiapuude sorte paljundatakse pookimise või pistikutega. Liike võib paljundada ka seemnest. Õitsemisest seemnete küpsemiseni kulub kuni 8 kuud, mis tähendab, et lühema sügise korral ei pruugi need meie oludes valmida. Seeme idaneb kuni kaks aastat ja külvata tuleb see sügisel – nii nagu taim toimetab ise looduses.

Nõiapuud on kasvukoha suhtes üsna leplikud, kuid eelistavad päikesepaistelist tugevate tuulte eest kaitstud kohta ning parasniisket viljakat pinnast. Ümberistutamist taluvad nad väga halvasti. Kuna nad võivad kasvada meie oludes 3–6 meetri kõrguseks ning vanade puude võra võib olla sama lai kui kõrge, tuleks neile kindlasti valida istutades sobiv koht. Noorena on nõiapuud aeglasekasvulised, kuid mõne aasta pärast nende kasvukiirus suureneb.

Kui neil pole püsivat multšikatet, mis aitab säilitada mullaniiskust ning hoida ka mulla ühtlasemat temperatuuri, tuleb põõsaid sügisel multšida puulehtede, turba või kompostiga, sest nende pindmine juurestik võib suurte külmade korral kahjustuda. Muud talvekatet nad ei vaja. Samuti pole vaja neid kevadel ega sügisel tagasi lõigata. Nõiapuudel ei esine meie oludes haigusi ega
kahjureid. Kõige külmakindlamad ning rikkalikumalt õitsvad on meil värd-nõiapuu sordid. Nad on kaunid nii õitsemise ajal kui sügisel, mil nende lehed värvuvad oranžiks või oranžpunaseks. Nõiapuu on kevadtalviseks õitsemiseks suurepärane soolotaim, kuid suuremas aias on ka nende grupid väga ilusad.

Enne kui nõiapuud jõuavad õitsemise lõpetada, alustavad oma etteastega kuldsete õitega forsüütiad – varakevadise aia kõige väljapaistvamad elanikud. Kuni 3 meetri kõrgused põõsad alustavad õitsemist aprillis, kui lumi sulab, ja enne lehtimist. Nende kuldsed õied panevad särama kogu aia, jättes mulje, et maapinnale on laskunud päike. Kui aastakümneid kasvatati meil põhiliselt Hiinast pärit külmaõrna looklevat forsüütiat (Forsythia suspensa), kellel õitsesid vaid need oksad, mis talvitusid lume all, siis nüüdseks on aretatud hulgaliselt sorte, kes õitsevad nn varbaotstest pealaeni. Seetõttu võiks nimetatud liigi välja vahetada külmakindlate värdforsüütiate ning korea forsüütia sortide vastu. Värdforsüütia (F. x intermedia) on saadud kahe liigi, lookleva forsüütia ning rohelise forsüütia (F. viridissima) ristamisel. Kõige külmakindlamad on värdforsüütiate Skandinaavias aretatud sordid.  Forsüütiate perekond on oma nimetuse saanud Londoni Kensingtoni Botaanikaaia direktori William Forsythi auks.

Kasvukoha ja mullastiku suhtes on forsüütiad vähenõudlikud. Rikkalikuks õitsemiseks vajavad nad päikeselist kasvukohta ja üsna viljakat mulda. Kuna nad jäävad samasse paika pikkadeks aastateks, võib põõsastele sügisel lisada maapinnale komposti. Kuid üle ei tasu forsüütiat väetada, siis kipuvad liiga lihavad oksad lamanduma. Meie oleme sellised oksad pärast õitsemist ära lõiganud. Kuna põõsad õitsevad teise aasta puidult, tuleb igasugune lõikamine teha kohe pärast õitsemist. Põõsast lõigata välja murdunud, kuivanud ja üle kahe aasta vanused oksad. Forsüütiat ei kimbuta kahjurid ega haigused.  Forsüütiat kasvatatakse kas soolopuuna või väikeste gruppidena. Katsetada tasub ka forsüütiaheki rajamist. Sorte paljundatakse nagu ikka pist-okstest ja haljaspistikutest ning look-võrsikutega (vt fotosid).

Võlupõõsas on meie aedades peaaegu tundmatu põõsas, kuid väärib isepärase ilusa välimusega kevadõitsejana hoopis suuremat tähelepanu. Põhja-Ameerikast pärit võlupõõsad (Fothergilla) kuuluvad nõiapuuliste sugukonda. Perekonnas on kolm liiki, nendest on meil võimalik külmakindluse tõttu kasvatada vaid mägi-võlupõõsast (F. major). Kuna võlupõõsaid on raske paljundada, on nad üsna haruldased.

Noorena on mägi-võlupõõsas väga aeglase kasvuga, vanemas eas kasvukiirus suureneb ning lõpuks küünib tema kõrgus 1,5 meetrini. Kevadel kannab see heitlehine põõsas pudeliharju või meie pajuurbi meenutavaid pikki lumivalgeid mee järele lõhnavaid õisikuid, kusjuures õied koosnevad vaid tolmukatest ning kroonlehed puuduvad. Tavaliselt puhkeb imeline põõsas õide mai keskel ning võib olenevalt kevadest õitseda terve kuu.

Mägi-võlupõõsas on väga vähenõudlik ning teda on lihtne kasvatada. Rikkalikuks õitsemiseks vajab ta päikesepaistelist kasvukohta ning parasniisket viljakat happelist mulda. Kasvab ja õitseb hästi ka kerges poolvarjus, ent seal võib lehtede sügisvärvus jääda kahvatuks. Ta on üsna põuatundlik, seega vajab pikemate kuivaperioodide ajal kastmist. Sügisel võib talle anda komposti. Mägi-võlupõõsast pole vaja lõigata. Ka ei nõua ta talvekatet. Kahjureid ja haigusi pole me oma põõsal täheldanud. Kõige paremini sobib ta soolotaimeks.

Mai keskpaigast algab põõsaste, põõsas-puude ja ka puude suur kevadpillerkaar. Kõrgele üle aia vahutavad kirsi-, õuna-, pirni ja ploomipuude, samuti pihlakate ning toompihlakate lumivalged ja roosakad õied. Magnooliad, arooniad ja nipponi enelad on samuti kevadised õitsejad. Mida aeg edasi, pole võimalik õitsvaid põõsaid kokku lugedagi – erinevad dekoratiivsõstrad, kolkviitsia, musani abeelia, deutsia, kontpuud, lodjap-põisenelad, iileksid ning paljud-paljud teised huvitavad ja kergesti kasvatatavad põõsad. Üle kõigi pidutsejate hõljuvad sirelite ning ebajasmiinide aroomipilved. Suur põõsapidu kestab jaanipäevani, mil kevad ulatab käe suvele.

Suvi

Viljakas vürtspõõsas (calycanthus fertilis) on üks huvitavamaid varasuviseid õitsejaid, kuid tema liigilisusega on kerge segadus. Nimelt ei pea mitmed botaanikud seda põhja-ameerika endeemi iseseisvaks liigiks, vaid rohkeõielise vürtspõõsa (c. Floridus) alamliigiks. Viljakas vürtspõõsas on tihe kompaktne tumeroheliste läikivate lehtedega ilusa püstise või keraja kujuga põõsas. Muljudes lõhnavad nii tema lehed kui kaneeli-pruun koor vürtsikalt. Omapärased šokolaadpruunid-punakad õied puhkevad juuni lõpus, õitsemine kestab umbes kuu aega. Viljad püsivad põõsal kuni talveni.

Meie oludes kasvab viljakas vürtspõõsas 2–2,5 meetri kõrguseks. Sobib aias nii soolopõõsaks kui ilusaks grupiks. Kasvatada võiks teda päikesepaistes või kerges poolvarjus. Varjulistes kasvukohtades kipub taim välja venima, kaotades oma ilusa hoiaku. Mulla suhtes viljakas vürtspõõsas eriti nõudlik pole, vajades tavalist viljakat parasniisket kasvupinnast. Tuuletõmmet ta ei talu.

Põõsast pole vaja tagasi lõigata, välja tuleb lõigata vaid murdunud ja lamandunud oksad. Haigusi ja kahjureid pole ma viljakal vürtspõõsal näinud. Meil juhtus esimesel kasvuaastal temaga selline õnnetus, et taim niideti maani maha. Kuid kevadel taastus vürtspõõsas hästi – sellest võib järeldada, et nii saab teda noorendada. Kirjanduses soovitatakse vürtspõõsast esimestel kasvuaastatel katta. Meie seda teinud pole, aga külm pole teda kunagi näpistanud.

Mitmevärviline ebaenelas (holodiscus discolor var. Ariifolius) on suurepärane südasuvine õitseja. Ta on absoluutselt külmakindel ja vähenõudlik. Kreemvalged õied puhkevad põõsal juuli keskpaiku. Nii õrna, kaunist ja silmatorkavat õievahtu pole isegi paljudel püsikutel. Kahjuks kasvatatakse meil ebaenelat vaid üksikutes aedades, põhjuseks ilmselt paljundamise keerukus. Mitmevärviline ebaenelas kasvab meil 2–3 meetri kõrguseks. Kasvukoht võib olla nii päikeseline kui poolvarjuline. Muld olgu viljakas ja parasniiske.

 kirjanduses kohtab väiteid, et ta annab juurevõsu, kuid meie aias pole seda 10 aasta jooksul juhtunud. Samuti pole me näinud tal kahjureid ega haigustunnuseid. Pistokste ega seemnetega teda kodustes tingimustes paljundada pole õnnestunud.

Amuuri ligustriin (syringa amurensis syn. Ligustrina amurensis) on meie sireli lähisugulane, ta kuuluski varem sirelite hulka ning seetõttu on tal sünonüümiks lubatud ka amuuri sirel. Kasvab meil kõrge põõsana või mitmetüvelise puuna, kõrgus on enamasti 4, laius 3 meetrit. Pealt rohelised lehed on alt veidi hallikad, sügisel värvuvad nad oranžikaskollaseks. Amuuri ligustriin puhkeb õide siis, kui meie taluaia sirel on ammu lõpetanud – juuli algul. Tema koorevalged õrnalt mee järele lõhnavad suured õisikud püsivad põõsal umbes kuu.

Taim kasvab hästi nii päikeses kui poolvarjus, kuid rikkalikuks õitsemiseks vajab rammusat hea drenaažiga parasniisket nõrgalt happelist kuni nõrgalt aluselist mulda. Üleujutust ta ei talu. Amuuri ligustriin on väga tänulik orgaaniliste väetiste eest. Parim on veise-sõnniku leotis – sõnnik lahustada vees vahekorras 1 : 5. Seda valada tüvest vähemalt 50 cm kaugusele. Hästi reageerib põõsas ka lehtpuutuhale, mida anda 8 liitri vee kohta 200 grammi.

Et see põõsaspuu õitseks ohtralt ja näeks kena välja, tuleb hakata kolmandal istutusjärgsel aastal tema võra kujundama. Varakevadel valida välja kõige jõulisemad heas asendis oksad. Ülejäänud, eriti ristuvad oksad lõigata võrast välja. Amuuri ligustriin on täiesti külma- ja haiguskindel taim, ta võib elada 100aastaseks. Paljundatakse kas seemnetega või pookimisega. Parim pookealus on ungari sirel, kes ei aja juurevõsusid, nagu seda teeb harilik sirel.

Diervilla ehk takispuu (diervilla) perekonda kuulub kolm põhja-ameerikast pärit liiki. Nii kanada diervilla (diervilla lonicera), ojadiervilla (diervilla rivularis) kui teravalehine diervilla (diervilla sessilifolia) on meil täiesti külmakindlad ja vastupidavad suvised õitsejad. Kodumaal kasvavad nad ojade ja jõgede kaldavõsastikes. Diervillad sirguvad 1,5–2meetriseks, meil jääb nende kõrgus meetri kanti. Liikide dekoratiivsus on tagasihoidlik, kuid sordid on tõelised kaunitarid, olles sama vastupidavad kui liigid. Kuigi eri liikide välimus pole päris ühesugune, nende kasvatamises erisusi pole.

Diervillad eelistavad kasvada päikesepaistel, kuid ei pirtsuta ka poolvarju peale. Kannatavad ilma probleemideta ebasoodsaid linnatingimusi, kuivust ja heitgaase, mis on paljudele puittaimedele vastunäidustatud. Eelistavad parasniisket viljakat pinnast, taluvad hästi ka põuda ning kehvapoolset mulda. Neid võib kasutada kaldahaljastuses, hõredamates metsaaedades ja mujal tavalistes kasvukohtades, mis sobivad enamikule taimedele.

Põõsad on kiirekasvulised, ilusad, kompaktsed, ümarad. Läikivad lehed on puhkedes pisut pronksjad, mõnel sordil lillakaspronksjad, kuid muutuvad hiljem tumeroheliseks. Osa sortide tumerohelised lehed on ääristatud kreemi või valge randiga. Õrnalt lõhnavad õied paiknevad tipmistes pööristes või kännastes. Nende värvus kõigub olenevalt sordist ja esivanematest sidrunkollasest väävelkollase, kollase ja punakaskollaseni. Diervillad on liblikate meelistaimed. Kahjureid ja haigusi neil pole. Liike paljundatakse seemnetega, sorte ja muidugi ka liike haljaspistikute, võrsikute ja juurevõsudega. Nad kaunistavad aeda nii solistina kui grupiliikmena. Diervilladest võib moodustada madalaid hekke eraldamaks erinevaid aiaosi üksteisest.

Suvistest õitsejatest on väga vähe hoolt nõudvad veel põõsasmaranad ning paljude enelate sordid, keda tasub ka aedades pika õitsemisaja tõttu kasvatada. Loomulikult on suvi rooside ja kibuvitste aeg, kuid nende kasvatamine pole just kerge. Nad vajavad nii kahjuri- kui haigustõrjet, kevadist tagasilõikust ja talveks muldamist. Õiget roosigurmaani see muidugi ei peata. Alati võib põõsaste vahele istutada lemmikpüsikuid või poetada sinna lillesibulaid.

Sügis

Sügisel õitsvatest põõsastest väärib kindlasti tähelepanu lepalehine kletra (clethra alnifolia). Perekonna 30 liigist on see ameerikast pärit umbes 1,5meetriseks sirguv liik täiesti külmakindel. Üsna kiirekasvuline põõsas on ümara kujuga. Tema läikivad tumerohelised lehed muutuvad hilissügiseks oranžkollasteks. Aedades kasvatatakse erineva õievärvusega sorte.

Umbes augusti keskpaiku hakkavad suvi läbi üsna ilmetu, tavalise rohelise põõsaga toimuma kummalised muutused. Iga oksa tippu tekivad kõigepealt mõne millimeetri paksused pikad küünlataolised moodustised, millest arenevad kahused, pudeliharju meenutavad valged või roosad meeldivalt lõhnavad umbes 15 cm pikkused õisikud, mida võib imetleda terve kuu. Õitsemise ergutamiseks võib teda varakevadel kergelt pügada, kuid see pole ilmtingimata vajalik. Kletra on aias üks paremaid liblikamagneteid.

Kletra ei vaja mingit erilist kohtlemist, ta on väga leplik põõsas. Eelistab päikest ja lepib ka poolvarjuga, kuid saab hakkama isegi varjus. Kasvab hästi tavalises nõrgalt happelises mullas, ent paremini edeneb hapus turbapeenras rodode seltsis. Erinevalt paljudest teistest põõsastest on nõus kasvama ka savises pinnases. Kuigi ta vajab pigem niisket ja hea drenaažiga mulda, on ta samas äärmiselt põuakindel.  Kletra on haigus- ja kahjurikindel. Teda kahjustab vaid väga raske lumekoorem, mille all ta haprad oksad murduvad. Taim on efektne nii solistina kui grupina istutatult. Eriti elegantsed on madalad hekid.

Sinine habeõis (caryopteris clandonensis) on tõeline ime. Vaadates esimesel kevadel ta kuivanud oksi, olin kindel, et põõsas on hävinud. Kuna mul pole kombeks kohe kääride järele haarata, läksid mu suureks rõõmuks need kuivanud raod mai lõpuks kõik lehte. Kuigi sinine habeõis on hiline ärkaja, pole vaja ta kasvatamisest loobuda. Vastupidi, see imekaunis ja huvitav ida-aasiast pärit madal, kuni 1 meetri kõrguseks kasvav põõsas võiks leida tee rohkematesse aedadesse kui seni.

Habeõiel on ilusad hallikasrohelised lehed, paljudel sortidel ka kuldse- või hõbedakirjud. Õied on tal säravsinised. Sellist värvi õitega taimi on üksikuid, põõsaid aga rohkem polegi. Lehed ja õied lõhnavad ning põõsast külastavad arvukalt liblikad ja mesilased. Habeõis vajab nii nagu enamik põõsaid viljakat hea drenaažiga pinnast ja päikeselist kasvukohta. Liigniiskust ja seisvat vett ta ei talu. Korralikult juurdunud taim talub suurepäraselt pikki kuivaperioode. Habeõis on kahjuri- ja haiguskindel. Kuna ta kevadel oma raagus okstega erilist silmailu ei paku, soovitatakse ta peaaegu maani maha lõigata. Uhke õitsemine selle all ei kannata, põõsas õitseb sama aasta võrsetelt.

Harilik nutipõõsas (cephalanthus occidentalis) kuulub samuti kevadiste laiskvorstide hulka, ärgates mõnikord alles jaanipäeva paiku. Sellele vaatamata on ida-ameerikast pärit umbes 1,5meetriseks kasvav heledamaroheliste läikivate lehtedega põõsas äärmiselt huvitav. Õied puhkevad tal septembris, püsides võrsete tippudes umbes kuu. Neid lõhnavaid kreemikasvalgeid moodustisi on tegelikult üsna keeruline õiteks nimetada. Puhkedes on võrsete tippudes kuni 3 ümarat nutti, millest mõne aja pärast kasvavad välja umbes tennisepalli suurused valged õied.

Nutipõõsas vajab viljakat, kergemat hea drenaažiga tavalist nõrgalt happelist aiamulda ja poolvarjulist tugevate tuulte eest kaitstud kasvukohta. Lõõtsuva külma tuule käes kasvades põõsas ei õitse ning võib halvemal juhul ka hukkuda. Ekstreemsete ilmaolude korral võib noor põõsas olla külmaõrn. Korraliku multšikatte olemasolul ei ole meie teda talveks kordagi katnud.

Loomulikult peaks igas aias kasvama sügise pikendajana kas või üks aedhortensia arvukatest sortidest, kelle liblikataolised õisikud kaunistavad aeda ka talvel.  Aastaring on täis saanud, peagi puhkevad nõiapuude esimesed õied.