Moodne kalurimaja vanas rannakülas
Kersti Pikk
Diivan
Loodusliku künka otsas «istuva» maja domineeriv maht on arhailisusele viitav lehisest laudkatus. | Terje Ugandi

Lahemaa rahvuspargi serval väikeses rannakülas asuv suvemaja kujutab endast moodsat tõlgendust traditsioonilisest rehemajast. Lihtsa vormiga ja naturaalsetest ehitusmaterjalidest hoone (arhitektuur Kadri Soe ja Hillar Mänd) sobitub sümpaatselt ümbritsevasse rannamaastikusse.

Oma elu pealinna ja Lahemaa vahel jagav perekond soovis suuri aknapindu, kelpkatust ja ümber maja kulgevaid terrasse, mis lubaksid pikendada Eesti nappi suve. Tellija nägemus ja asukoht miljööväärtuslikul alal andsid arhitektidele suuna otsimaks seost kaluriküla arhailiste taluhoonetega. «Eesmärk oli luua kalurimaja moodne versioon, mis poleks edev, eputav ega kopeeriks samas otseselt vana. Pseudoarhitektuuri me teha ei soovinud,» märgib üks maja autoreid, sisearhitekt Hillar Mänd.

Massiivse kelpkatusega maja on asetatud loodusliku künka otsa, jättes konsoolidena eenduvad betoonterrassid maapinnast lahti. Moodne, õhuliselt mõjuv betoonskelett toetab omakorda eluruumide liimpuidust konstruktsiooni ja taluarhitektuurile viitavat lehisest laudkatust. «Madalad räästad ja katusealused terrassid varjavad eluhoone tegelikku mahtu ning rõhutavad veelgi vanale rehielamule iseloomulikku madalust,» kirjeldavad arhitektid valminud lahendust. Katuseräästad ulatuvad eluruume ümbritsevate terrasside kohale ning pakuvad varju nii sise- kui ka välisruumis. Abihooneid mereäärsele krundile ei planeeritud, kuid tänu pinnareljeefile ja sellele, et maja seisab künka otsas, õnnestus selle alla ära peita majapidamises tarvilikud keldriruumid.

Materjalid seovad tervikuks

Ehitus- ja viimistlusmaterjalid on hoitud võimalikult naturaalsed ning ühes võtmes. Napid ja äraproovitud materjalid, nagu betoon, puit ja klaas, hoiavad terviku kaunilt koos. Puitlaudist on kasutatud nii sise- kui ka välisvooderdusena ning betoonist kamin ulatub elutoast terrassile, ka liimpuitkonstruktsioone on eksponeeritud sees ja väljas. Materjalivalikuga sama vaoshoitult on ümber käidud ka värvidega. Fassaaditooni otsiti päris kaua, enne kui leiti täpselt õige merekarva hallikassinine varjund.

Sisekujundus, mis valmis tihedas koostöös suvekodu omanikega, on lihtne ja tagasihoidlik. Toretsev stiil karge mere äärde ei sobikski. Maamajale omaselt leidub siin vanu, perekonna varasalvest pärit mööbliesemeid, sisearhitekti jooniste järgi valminud sisustust ning mereäärset meeleolu toetavaid detaile. «See on paljuski tunde küsimus, millist muljet ruumis taga ajada. Püüdsime luua vaba ja sundimatu õhustiku, mis poleks liiga vaoshoitud ega ka ülemäära arhailine,» märgib Hillar Mänd.

Seitse meetrit kõrges elutoas on jäetud nähtavale liimpuidust sõrestik ja talad ning tänu ruumi ääristavatele akendele on elutuba valgusküllane ja avar. Eriti talvel, mil päike käib madalama kaarega, on tuba valgust täis. Suvel kaitsevad madalad räästad aga eluruumi keskpäevase terava päikese eest ja lasevad tuppa pehme õhtukuma.

Arhitektuurne trepp

Maja esimesel korrusel paiknevad avatud köögiga elutuba, peamagamistuba ning sauna- ja tualettruumid; köögi kohal asuval poolkorrusel on ruumi veel avatud kabinetile ja kahele magamistoale. Kahte tasandit ühendab interjööri pilkupüüdvaim detail – liimpuidust trepp, mille astmed on klotsidena keerdtrepiks laotud. Kuna trepp pidi mahtuma täpselt kahe tala vahele, oli sobiva mahu ja vormi kavandamine arhitektidele paras pähkel, aga kaunis tulemus oli vaeva väärt.

Et elutuppa asjatult lahtist mööblit ei koguneks, tehti akende alla laiad aknalauad, kus saab mugavalt istuda või niisama pikutada. «Tegelikult sai laiade aknalaudade idee alguse pikast söögilauast, mille ümber oleks vaja olnud päris palju toole. Istumiseks sobiva kõrgusega aknalaud osutus heaks alternatiiviks,» on ka pererahvas rahul.  Kaks pikka söögilauda, millest üks seisab elutoas ja teine terrassil, said valmis juba siis, kui maja veel ehitati. Toekad mööblitükid seisid pool aastat päikese, vihma ja tuule käes, et saada juurde vanutatud ja ehe ilme.

Looduse keskel

Peale puidu, klaasi ja betooni on interjööris kasutatud mitmeid metall- ja sepisdetaile. Nii mõnegi lahenduse juures on peremees ise kaasa mõelnud või käe külge löönud. Nõnda sündisid näiteks söögilaua kohal metalltoru küljes rippuvad valgustid ja metalljalgadel baaripukid.

Õhtupäikesepoolsele terrassile õuekamina kõrvale on sisse seatud väike väliköök. Istumisnurki leidub tervet maja ümbritseval terrassil teisigi ja olenevalt päikese liikumisest ning tuule suunast võib end igas maja küljes mõnusalt istuma ja loodust vaatama sättida. Siinsamas maja kõrval algavad rahvuspargi metsarajad, mõnesaja meetri kaugusele jääb mererand, kus mõned rannaküla kalurid käivad veel praegugi võrke vette laskmas.  Suvekodu omanikel pole plaanis piirdeaia püstitamise või iganädalase muruniitmisega looduskaunist paika «kodustada», pigem lubatakse loodusel avaral krundil vaikselt peale tungida ning tulevikus mõnusa metsaalusena toimida.