Noore pere õdus väike kodu
Eve Veigel
Kodu & Aed
Voodi on piisavalt kõrge, et mahutada panipaika. Malbelt hele tapeet leiti Mustrist, voodipäitsit ehivad pulma- ja lastepildid. Telerilaud on Kristi vanaemalt, uue katte saanud tugitooli ostis kunagi oma esimese palga eest Kristi vanavanaema. | Juta Kübarsepp

Noor pere lõi väikekorterisse kõike vajalikku mahutava mugava kodu, mida heleda, skandinaavialiku sisustuse kõrval ilmestavad värvikad mänguasjad ning mälestused pere ajaloost ja reisidelt.

Kes: prantsuse keele õpetaja ja personalijuht Kristi (27), reklaamimüügi projektijuht Kaur  (25), Leon (2), Lili Lee (3 n).

Mis: 39 m2 kahetoaline renoveeritud korter 3. korrusel.

Kus: Tallinnas Pelgulinnas.

Kahetoalised tüüpkorterid vanemas paneelmajas olid paari kümnendi eest oma lahenduste ja probleemidega üsna tavalised. Nüüdseks on uue põlvkonna ideed ja võimalused neist sageli teinud eripärased ja ihaldatud elupaigad noortele peredele. Väljakujunenud rohelised tänava- ja aiaruumid, panipaigad lapsevankritele ja ratastele, kesklinn lähedal – kui tegus ühistu aitab korda hoida, on tegemist ideaalse linnakeskkonnaga. Isiklikest ruutmeetritest osutub sageli tähtsamaks ümbritseva keskkonna turvalisus.

„Mulle tundub, et väikest korterit on lihtsam hubaseks teha,” tõdeb Kristi Stahl oma elamist kirjeldades. Nende pere eelmine kodu oli palju suurem, ent seal ei tekkinudki niisugust õdusust, meenutab naine möödunud aastaid üürikorteris. Kodukeskkond on aga kahe väikese lapsega Kristile tähtis mitmes mõttes. Harva õnnestub toimetusel külastada nii väikest maailmakodanikku kui pildistamise aegu kolmenädalane Lili, kes võttis uudistajaid vastu häirimatus unes, mida katkestasid vaid einepausid. Samas valmistub Kristi kirjutama ka oma TTÜ magistritööd, et taas koduvälisesse ellu sukeldudes olla valmis lisaks prantsuse keele õpetamisele töötama ka personalijuhina.

Õiget otsides

Seda õiget kohta, kus kõik olulised asjad ühte langeksid, ei olnud üldse lihtne leida, tõdeb Kristi. Oma piirid seadis noortele raha, teisalt oli tähtis asukoht. Vaadati kauneid kortereid Kalamajas ja südalinnale lähemal, ent ikka olid ruumid külmad või aknad vales suunas ja toad üsna pimedad. Praegu elustab päike nende kolmanda korruse korterit alates keskpäevast kuni loojanguni. „Teisele poole maja, tänavale, on parem vaade, aga valgust on siin märksa rohkem,” tõdeb Kristi.

Otsiti ka paika, kuhu võiks suurema ehitamiseta kohe sisse kolida. Eelmises kodus kapitaalse remondi teinud, oskasid abikaasad hinnata töö suurust ja teadsid, et laste kõrvalt niisugust ettevõtmist nad korrata ei jaksa. Seetõttu oli rõõm suur, kui leidsid korteri, kus sobis isegi seinte värvigamma, nii et enda mureks jäi vaid köögimööbli hankimine ning pika ja kitsa lastetoa tagaseina suure garderoobikapi ehitus. Otsiti ja leiti ka ruumidele isikupära lisavad tapeedid, kummassegi tuppa piisas vaid ühest rullist. Lisapunkte andis see, et korteris ei olnud üldse kasutatud kipsplaati: kiviseinad on lihtsalt puhastatud ja krohvitud.

Selle korteri kunagist lahendust, kus ustega suletud köök ja esik tegid ruumid palju kitsamaks, võib samas majas veel nüüdki näha. Praegune avatud plaan jätab aga rohkem nii pilgu- kui liikumisruumi. Sisse kolides tõi pere mööbli kaasa eelmisest kodust ja et too oli palju suurem, tuli mõnestki asjast loobuda. Juba enne oli Kristi ja Kauri teadlikuks valikuks kombineerida nii uut kui vana mööblit põhimõttel, et uus oleks ühtsuse ja lihtsama kombineerimise huvides valge. Juurde ostsid nad vaid elutoa diivani ning ka voodi värvisid valgeks, et seda paremini ruumi sobitada. Vanem mööbel on aga pärit suguvõsast: mõned hingega asjad aitavad hoida sidet esivanematega.

 

Skandinaavialikult rahulik

Sisustusideid on pere leidnud igalt poolt: lisaks sõprade kodudele ka internetist ja poodidest, millest lemmikuiks on kujunenud näiteks Homeart ja Hemtex. Samast poest ostetut on lihtne kombineerida, tõdeb Kristi. Enamasti on olnud just tema see, kellelt tulevad ideed, mida kaasa Kaur on siis ellu viinud. „Mul on rohkem võimalust ajakirju lapata või internetist otsida, temal võimalik neid teostada. Maitse on õnneks sama ja vaidlema pole me pidanud,” kirjeldab Kristi tööde protsessi.

Tema enda kodukogemus on pärit mitmelt maalt: paar aastat elas Kristi Prantsusmaal, koos on paar üksjagu reisinud ja alati midagi ka koju kaasa toonud. Korsikale ja Kreetale, kus käidud korduvalt, tahaks nad ikka ja jälle tagasi minna. Samas ei leia nende elamisest kuigipalju eksootilist kirevust ega jõulisi värve. „Olen ise väga rahu armastav inimene ja tahan, et kodu oleks korras, helge ja puhas. Seepärast väldin ilmselt ka tugevaid värve, mis üldmulje rahutuks muudaksid,” nendib Kristi.

Oma lemmikstiili ei otsi ta ajaloost, vaid eelistab pigem skandinaavialikku heledust, mida graafilise halli ja mustaga täiendada. „Eriti lastetuppa tahtsin kindlasti valget mööblit, kuna kõik mänguasjad on nii kirevad, et kui mööbel seda võimendaks, oleks kõike raske välja kannatada,” on ta mõelnud laste rahulikule keskkonnale.

Ruumi tulevikule

„Tühjade seintega me elada ei oska. Lastetuba ei kujutanud ma ette ilma Andrew Bannackeri lõbusa loominguta,” tõdeb Kristi kunsti tähtsust tervikus. Esimeseks asjaks, mille ta veel sündimata Leonile ostis, sai üks selle kunstniku originaalteos, südamekujulise õhupalliga mehike. Veel leidub kodus sõprade loomingut, näiteks Jaan Sarapuu plakat.

Enne laste sündi armastas Kristi palju ka ise meisterdada, tegeledes keraamika ja heegeldamisega. Kiired ajad nõudsid aga oma osa ning praegu on enamik asju kas leitud lähikonnast või ostetud. Suur savikauss elutoalaual on siiski Kristi käe alt tulnud. Nüüd, kui Lili on juba veidi kasvanud, on heegeldamiskirest saanud ka lisateenimise allikas. Tema käsitööd saab näha siit.

Tegemata sisustustööde ootejärjekorras on praegu vaid mõned väiksemad detailid ja ühel hetkel ehk ka istevannist mugavam dušinurk, tõdeb Kristi. Aga kuna tollest on saanud laste lemmik, pole kiirustada põhjust. Õigupoolest otsib pere juba uut elamist ning armsaks saanud pisike kodu ootab peagi uut omanikku – kitsale pinnale on raske neljakesi ära mahtuda. Samas on Pelgulinnast saanud kodune kant, millest pere kaugemale minna ei raatsiks. Siin on elu nagu linnas, aga nii Stroomi mets kui ka meri on samas lähedal.