Ökomaterjalid: 4 müüti, mis paika ei pea
Liina Kalamees
TM Kodu & Ehitus
Tadelaktiga viimistletud värviline vannituba Marokkos | Shutterstock

Looduslikku ja ökot seostatakse sageli millegi ebakvaliteetse ja põlve otsas tehtuga. Uurisime naturaalsete materjalide kohta käivat infot põhjalikumalt ja toome seoses nendega välja neli müüti, mida ka järgnevalt murda püüame.

1. müüt: looduslike materjalide valik on väike

Selline olukord võis olla kümme aastat tagasi. Praegu on korraliku naturaalsete materjalide ehituspoe riiulitel tavalise siseviimistluspoega võrdselt valikuvõimalusi. Erinevaid materjalide kategooriad tuleb tänu tootearendusele pidevalt juurde ja ühe baasaine põhjal õpitakse välja arendama samalaadseid, kuid väikeste erinevustega tooteid – et oleks igale maitsele midagi. Näiteks on looduslike siseviimistlusmaterjalide salongis Safran üheks põhiliseks müügiartikliks savi. Sellest on loodud aga mitmeid erinevaid valikuvariante, nagu savipahtel, savikrohv, dekoratiivne savikrohv, savivärv, toorsavist käsitöötellised ja tampsaviseinad.

Sama lugu on lubjaga, mille baasil on valmistatud savi kõrval teine suur osa looduslikke siseviimistlusmaterjale – lubikrohv, marmor-lubikrohv, saneerimiskrohv, lubipahtel, lubivärv, stucco peenpahtel, tadelakt ja palju muud. Looduslikust rääkides kangastub silme ette sageli ka üheülbaline ja sombune värvivalik. Eeldatakse, et ilusa ja särava värvi saavutab ainult keemilisel ja sünteetilisel valmistamisel. Nii see sugugi pole. Tõsi, suur osa looduslikke toone on pigem mahedad ja pastelsed, mis on siseruumide värvi mõju tervisele arvesse võttes hoopis positiivne.

Keda mahedad toonid aga ei köida, võivad otsustada sügavamate toonidega värvi, näiteks täistoon kaseiinvärvi kasuks. Selle värvi sideaine on kaseiin ja valge täiteaine (jahvatatud marmor) on asendatud pigmendiga, et vältida pastelsete toonide tekkimist.

2. müüt: naturaalne pole kvaliteetne ja pudeneb seinast

Naturaalne materjal ei tähenda seda, et see on kokku segatud veest ja taimedest, või et see on viimaste aastate uus arendus, millest väga palju veel ei teata. Erinevates vormides on roheliselt ehitatud juba aastatuhandeid. Vaadates Aafrika savionnidest rohkem Eesti ja siinse kliima suunas, siis juba 1920. aastatel hakkas eestlaste seas laiemalt levima saviehitus, millest kujunesid välja praegu uuesti populaarsust koguvad ja äärmiselt efektiivsed tampsaviseinad.

Läbi aastate on erinevaid materjale toodetud ja arendatud niivõrd palju, et tänu sellele avastatakse ka pidevalt uusi pikaajalisust ja kvaliteeti tagavaid lahendusi. Pidev materjalide täiustamine vastavalt olukorrale ja esile kerkinud probleemidele on taganud selle, et looduslikud materjalid vastavad ka kõige kõrgematele nõudmistele.

Safrani ehitusmeister Helari Sirelpuu soovitab siinkohal eksiarvamustes mitte kinni olla ning pigem rohkem lugeda ja ringi vaadata. Tema sõnul sõltub kvaliteet ka inimese soovist. Kui eesmärk on kasutada materjali, mis aitaks säilitada ka ajaloolise väärtusega hoonet, on looduslik variant parem kui tavapoest ostetud sünteetiline materjal.

3. müüt: roheline ehitamine on väga kallis

See müüt võib osaliselt paika pidada, arvestades aega kui kallist ressurssi. Roheline ehitamine on sageli aeganõudvam – mõned materjalid peavad oma kiht-kihilise meetodi tõttu kauem kuivama kui teised ehituspoes leiduvad materjalid.

Ükski asi pole hinnaline põhjuseta. Loodusliku puhul tuleb hinda vaadates arvestada seda, et naturaalset ongi sageli kallim toota kui sünteetilist. Naturaalseid materjale toodetakse pigem väikestes kogustes ja vastavalt kliendi soovile. Pikas perspektiivis tasub looduslike materjalide hind hoone ja inimeste enda tervist arvestades kindlasti ära. Looduslik peab kaua vastu ja seda on materjalina lihtne ning säästlik parandada. Näiteks savivärviga viimistletud seina määrdumisel on võimalik paari grammi värviga rikutud koht ära parandada nii, et ülejäänud sein jääb uuest värvikihist puutumata.

4. müüt: öko näeb odav välja ja on hipide pärusmaa

Looduslike materjalide värvid on soojad ja pastelsed ning kui salongist endale õiget ei leia, segatakse vastavalt soovile kokku spetsiaalne toon. Personaalne värviretsept tagab alati omanäolise värvigamma. Sõltuvalt viimistlusmeetodist võib tulemus jääda varieeruv – hinnalisest kuni rustikaalseni. Odavast väljanägemisest on asi kaugel, vaja on lihtsalt õiget tehnikat.

Lisaks pole roheline mõtteviis juba ammu enam ainult lillelastele omane. See tähendab eelkõige teadlikkust, tarkust ja jätkusuutlikke eluvalikuid. Me veedame 80–90% oma päevast tubastes tingimustes. Pindu katvad kunstlikud värvid, õlid, krohvid, tapeedid ja kunstlike materjalidega töödeldud mööbel eraldavad erinevaid tehislikke keemilisi ühendeid, mis mõjuvad õhu kaudu otseselt meie tervisele.

Selleks et hoida õhku meie ümber ja ka iseennast puhtana, tuleks oma elu- ja tööruumide viimistlemiseks eelistada naturaalseid materjale. Need on kvaliteetsed, reguleerivad õhuniiskust, akumuleerivad temperatuuri ja seovad õhust saasteaineid. Seega võib öelda, et öko on üha enam tarkade ja teadlike valikute pärusmaa.