Pesu kuivatamine toas: seda pead kindlasti teadma
TM Kodu & Ehitus
Pesukuivatus toas | Shutterstock

Igal pesupäeval vajab hulk riideid kuivatamist. Kui pesukuivatit pole, läheb tarvis tugeva konstruktsiooniga pesukuivatusresti. Puuduliku ventilatsiooniga korteris kuivab pesu aeglaselt.

Kui pesu pestakse peaaegu ülepäeva, on oluline, et see kiiresti kuivaks. Siinkohal ei pruugi elamute planeerimine tegeliku elu vajadustele vastata. Eriti vähe on pesu kuivatamiseks ruumi korrusmajade korterites. Kui endal trummelkuivatit pole, majas puudub ühiskasutuses olev pesupesemis- ja kuivatusruum ja hoovis pole ka pesunööre, tuleb leida pesu kuivatamiseks koht korteris.

Paljudel inimestel on vannitoas pesunöörid, kuid kui ventilatsioon on puudulik, pole see hea mõte. Pesu kuivab lõpuks küll ära, kuid iga duši all käimisega aurustub õhku palju vett, mis aeglustab kuivamist. Pesu kuivamine on lihtne matemaatika: kuivamise aega mõjutab pesu jääkniiskus ja ruumi temperatuur, õhu niiskussisaldus ja õhuvahetuse kiirus. Üks näide: oletame, et ühe masinatäiega pestakse umbes 3 kg pesu. Pesumasina tsentrifuugimiskiirus on 1400–1200 pööret minutis ja pesu jääkniiskus on 50–70%. Sel juhul kuivab pesu kuivas ruumis 6‒7 tundi.

Ventilatsioon korda!

Hea sisekliima aluseks on piisav õhuvahetus. Korter ei saa olla umbne, nagu kinni korgitud pudel, vaid õhk peab vahetuma vähemalt korra kahe tunni jooksul. Ventilatsiooni tüübid on loomulik ja mehaaniline ventilatsioon – viimane on kas ainult väljatõmbe- või sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsioon. Ruumi õhuniiskust saab mõõta hügromeetriga, ent probleemile saab jälile ka tervet mõistust kasutades. Kui korteris on umbne õhk, aknad on udused või suurel kiirusel tsentrifuugitud pesu ei kuiva vähem kui ööpäeva jooksul, pole õhuvahetus piisav. Loomuliku ja väljatõmbeventilatsiooni korral peavad korteri seintes olema värskeõhuklapid, seinatorud peavad olema puhtad ja klapid avatud asendis. Uue pesumasina valimisel tuleks kindlasti pöörata tähelepanu tsentrifuugimiskiirusele.
Ei ole olemas ühte ja ainsat ventilatsioonilahendust, mis sobiks kõikidesse kodudesse. Kõige rohkem ventilatsiooniprobleeme esineb renoveeritavates korterelamutes, kus ventilatsioon jäetakse tegemata või lahendatakse poolikult. Kogu korteri, sealhulgas niiskete ruumide ventilatsioon tuleb lahendada terviklikult, muuhulgas tuleb arvestada soojustuse ja akende tihedusega.

Halvad harjumused 


Hea sisekliima saavutamist takistavad ka inimeste hoiakud ja halvad harjumused. Sellest ei piisa, et iga elu- ja magamistoa seinas on värskeõhuava, vaid klapid peavad olema avatud. Headest soovitustest pole kasu, kui halvad harjumused neid kuulda ei võta.  Kitsi eramuomanik sulgeb talviti kõik seina-ja aknaklapid, et soojust sealtkaudu välja ei pääseks. Vanades korruselamutes on värskeõhuavad teinekord lausa kinni müüritud. Mõni külmakartlik tegelane ei piirdu ainult klapi sulgemisega, vaid kleebib värskeõhuava lausa teibiga üle. Paraku on värskeõhuavade sulgemisega kaasnev kahju palju suurem, kui väikese tuuletõmbega kaasnev ebamugavustunne.


Värskeõhuavade sulgemine on kokkuhoid valest kohast. Riiete ja nõude pesemine, duši all ja vannis käimine – kõik need tegevused tõstavad märgatavalt siseruumide niiskuskoormust. Kui elanikud tahavad õhuvahetuse arvelt kokku hoida, seavad nad ohtu nii enda kui ka hoone tervise. Liigset niiskust ja sellest tulenevaid probleeme on rumal ignoreerida.  Värskeõhuklappide saadavus ei ole tänapäeval probleemiks, leidub nii seina- kui aknaklappe. Kvaliteetseid värskeõhuklappe on võimalik reguleerida ja sulgeda, samuti on neis filtrid. Leidub isegi soojustagastusega värskeõhuklappe, mille puhul tuuletõmbetunnet päris kindlasti ei teki. Väikesesse tuppa ei panda liiga suure seinatoruga klappi. Ventilatsiooni tasakaalustamiseks tuleks pöörduda asjatundja poole.

Artikli märksõnad