Rahuoaas keset pealinna
Silvia Pärmann
Diivan
Nii söögilaua toolid kui ka puhvetkapp on korteri peremehe vanavanemate kodust pärit. | Terje Ugandi

Kadriorus Poska tänaval mõne aasta eest valminud maja ehitusaasta tekitab alailma küsimusi – see näeb välja, nagu oleks pärit Kadrioru kuldajast. Sisekujundaja Elina Freimuthi appi palunud pere tahtis endale kodu, mis oleks majaga ühes vaimus, piirkonna elegantsi ja väärikust kandev, samas uus, kerge ja avar.

 

Läbi kahe korruse planeeritud korteri ostsid Riina ja Siim nn valge karbina ühelt heli- ja videotehnikahullult, kes Kadriorgu kolimise suhtes ümber mõtles. See tähendas, et enne viimistluse tegemist olid veetud ka elekter ja juhtmed ning viimase juures oli hoolikalt läbi mõeldud väikseimgi detail. Korterisse sisse astudes avaneb läbi avatud planeeringuga elutoa ja köögi vaade rõdule, mille klaasuksed lasevad valgusel ruumi üle ujutada. Sügavamale korterisse jääb klaasist vaheseina taha paigutatud kodukontor ja alumisele korrusele viiv trepp.

Sinna on paigutatud privaatsemad ruumid: magamis- ja lastetuba ning ruumikas vannituba. Kuna raamatukogule elutoa tasapinnal kohta ei leitud, samas polnud head rakendust ka alumise korruse koridorile, otsustati paari suur raamatukollektsioon paigutada sinna.

Midagi uut, midagi vana

Ruumiplaneering oli korteril paigas ja koos sisearhitektiga asuti lahendama lõpliku viimistluse, sisustuse ning valgustuse küsimusi.Omanikel oli mõni neile kallis mööbliese, nagu vana puhvetkapp ja söögilaud, mida kindlasti sooviti ka uues kodus kasutada. Taustaks neile pigem raskepärastele mööbliesemetele lõi sisearhitekt aga helge ruumi.

Hele põrand tekitab kerge ja vaba õhkkonna traditsioone ning mõningast konservatiivsust õhkava vana mööbli kõrval. Füüsiliselt ühendab elutuba ja kööki söögilaud, visuaalselt aga elutoa seinas kasutatud tapeet, mis jätkub köögis tööpinnataguses seinas. Ruum pole mööbliga üle koormatud ja uute mööbliesemete puhul eelistati Eesti tootjaid. Kogu maja nagu ka Kadrioru atmosfäär peaaegu et dikteerib sellise lähenemise. Elutoa diivanid ja tugitoolid on pärit Softrendi valikust, köök telliti Arensist.

Eesti disainerite loomingust jäävad silma veel Mare Kelpmanni pleedid. Kodukontori sisustamisel kiigati küll korraks Skandinaavia poole, mitte liiga kontorilikult mõjuv kirjutuslaud leiti BoConcepti valikust ja töötooli ülesannet täidab Toivo Raidmetsa tool. Ehkki kogu korrus mõjub terviklikult, moodustub see tegelikult väga erinevatest ajastutest pärit ja erineva hinnaklassiga esemetest. Elina Freimuth julgustab just niimoodi sisustamisele lähenema ning mitte kartma aktsendiks vanu mööbliesemeid uute kõrvale tuua.

Eripalgeline privaatsem pool

Alumisel korrusel on toad palju eriilmelisemad. Suure-mustriline värviline tapeet toob pehmeid ja isegi romantilisi noote magamistuppa. Üldmulje on õrn ja luksuslik, ehkki selle loomisel mängib suurt osa õrn valgusti, mis pärit Ikeast. Samas on koridori teises otsas asuv vannituba hoopis jõulisema käekirjaga: tugev punane sein ja konkreetsed vormid loovad hoopis teise meeleolu. Samal korrusel paiknev pisitütre tuba on aga rõõmsalt värviline ja võib sekunditega muutuda kaoseks keset seda korraoaasi, kui mänguasjakast põrandale laiali puistata.

Lastetuba mitmeks aastaks

Lastetoa sisustamisel arvestati kohe sellega, et see sobiks pisikesele Susannale suuremaid muudatusi ette võtmata ka paari aasta pärast. Seal on palju vaba põrandapinda mängimiseks, asjalike koolilapsetoimetusteni läheb veel ju aega. Toa pilgupüüdja on kindlasti suur eritellimusel valmistatud (Freims Studio) riiul, mis moodustab koos selle ette pandud värviliste kapiustega maja.

Tahvelseinad on laste hulgas alati populaarsed ning avar ja valgusküllane tuba lubas selle paigaldada ka siia, ootama aega, mil väike tüdruk rohkem joonistama ja tähti õppima hakkab. Kuivõrd kogu ülejäänud ruum on hele, ei tekita kodu kõige tumedam pind ka siin sünget meeleolu. See on tuba, kus on loome- ja tegutsemisruumi. Kogu selle eripalgelisuse seob üheks tervikuks pikk koridor-raamatukogu ning kogu korteris valitsev vaikus ja rahu.

On mõni koht, mis julgustab kõike rahulikumalt ja aeglasemalt võtma, ning mõni, kus teistmoodi käitumine oleks mõeldamatu. See kuulub nende viimaste hulka. Korteri alumine korrus on tõepoolest täiuslik paik puhkuseks – sinna ei ulatu ühegi külalise pilk. Piisab vaid trepist alla tulemisest, kui kõik argikohustused jäävad maha ja kodu võrdub rahuliku õhtupoolikuga hea raamatu seltsis või vannis. Tegelikult polegi alumisel korrusel palju muid valikuid, vähemalt täiskasvanutele, kui puhata. Ehkki väike rahupaik keset pealinna saginat on see kodu üleni.