Suvilast eramuks – plussid ja miinused
Kairi Oja
TM Kodu & Ehitus
Suvilast ümber ehitatud majast võib asja saada küll, kuid kodu loomine suvilasse võib osutuda keerulisemaks kui esialgu paistab. | Shutterstock

Lõviosa endistest suvilarajoonidest on kujunemas aastaringse asustusega asumiteks ning paljud neisse piirkondadesse asunuist on dilemma ees – kas lammutada vana suvila ja ehitada täiesti uus maja või annab suvila asjalikult ümber ehitada.

Kadri Leimann (42) elukaaslasega rajas kodu Muugale vanaisa ehitatud suvilasse. "Vanaisa kinkis selle mu emale, tema omakorda mulle," alustab Kadri, kelle eluase praegusel kujul ei reeda just lähemat sugulust toonase suvilaga. "Majake oli halvas korras, vajas täielikku renoveerimist." Otsuseni, et suvilast peaks saama uus kodu, kulus niipalju kui võttis aega pangast positiivse laenuotsuse saamine. Kadri oli suvila ümberehitusele mõtelnud sealtpeale, kui ema kurtis, et pole raha majakest korda teha, ning pidas plaanis see maha müüa.

Raha kulus planeeritust enam

Tagasivaatavalt ei usu Kadri, et nüüdisaegsetest ehitusmaterjalidest hooned võiksid juba a priori olla kvaliteetsemad kui nõukaaegsed. "Ka tänapäeva majades võib esineda ehitusvigu. Pealegi, kui suvila puhul suhtutakse projekti kui eramaja ehitusse, mitte kui suvila soojustamisse, siis kvaliteedivahet pole. Kõik taandub ehitaja kvaliteedile ja oskustele," leiab Kadri, kelle sõnul soojustasid nad oma suvilat kui mistahes eramut. "Tegelikult lammutasime esialgsest suvilast küllalt palju, üksnes majapidamisruumidesse – saun ja tehnoruum – jäid vanad seinad püsti. Seda peaasjalikult seetõttu, et suvilas polnud piisavalt ruumi ja seinad ei oleks kandnud teist korrust," selgitab kolme poja ema. Ka vundament jäi puutumata – olemasolev jäeti lihtsalt uue sisse.

Kadri sõnul sujus kogu ehitusprotsess toona kaunis ettearvamatult, tegelikkuses kulus raha märksa enam kui algselt planeeritud. "Alustasime ehitust 2002. aasta augustis ning liikusime edasi etappide kaupa. Esmalt lammutasime katuse ja välisseinad, välja arvatud üks sein, ning nuputasime, milline võiks uus maja tulla," jätkab ta. "Ka ei olnud meil projekti, oli ainult esmane ettekujutus ruumide arvu ja suuruse kohta ning motiiv planeerida ruumid nii, et kulu oleks kõige väiksem." Kadrile meenub, et ta joonistas olemasoleva suvila ühes suunas nii palju pikemaks kui projekteerimistingimused lubasid ja siis hakati lihtsalt ehitama. "Ega tol ajal keegi kontrollinud. Joonistasin eskiisi paberile ja otsisime brigaadi, kes ehitas välisseinad koos akende, soojustuse ja katusega. Ise tegime vundamendi," jätkab ta. Jõuludeks 2002 oli kinnine majakarp valmis. Kõik sisetööd tehti samuti ise ning juba järgmise aasta jaanipäevaks oli olemas nii saun, WC kui esimene korrus koos elutoa ja köögiga.

Maja köeti seni kaminaga. "Teine korrus, kuhu plaanisime magamistoad, jäigi ehitamata, sest raha sai otsa. Samuti jäi esialgu ehitamata algselt kavandatud küttesüsteem," avaldab Kadri. "Need ehitasime hiljem, samuti ise. Projekti tegime aga alles siis, kui KOV kontroll kirja saatis, et selline isetegevus pole lubatud," meenutab Kadri tagantjärele muiates. "Lasime projekti olemasoleva hoone põhjal paberile joonistada ja taotlesime, nagu kord ja kohus, ka ehitusloa."

Vajadus "hea maitse politsei" järele

Kadri sõnul ei tunneta ta seost endise suvilaga kuigivõrd, ka ei sega teda teadmine ümbrusse kerkivatest suurtest moodsatest eramutest. "Suvilapiirkondade linnastumine on ju paratamatu," ütleb Kadri ja lisab, et Muugal ongi eri hooneid ja stiile: nii funkstiilis maju, 90ndatel ehitatud eramuid kui suvila soojustamise teel ehitatud maju. "Pigem häirivad tühjana seisvad suvilad koos rohtunud aedadega, mida omaalgatuslikult kasutavad isikud, kel elukohta pole. Ja mõned suvilad, millele on teine korrus robustselt peale ehitatud, näevad pehmelt öeldes jubedad välja," märgib Kadri. "Seega, vajadus "hea maitse politsei" järele endistes suvilapiirkondades on täiesti olemas," leiab ta.

Tartlane Andres Toode, kellele pärandati vanemate ehitatud suvila, alustas perega selle ümberehitust elamuks paar aastat tagasi. "Nüüdseks on omaaegne suvilarajoon kasvanud linnaga kokku ja nii elame ametlikult Tartu linnas," lausub mees, kelle sõnul ei kahelnud ta viivugi vajaduses suvila kapitaalselt ümber ehitada. "Protsess ise oli ennekõike soojustuse tõttu keerukas, kuna suvila oli ehitatud ju ikka suviseks kasutamiseks," kostab ta ja jätkab, et suurem osa nõukaaegseid suvilaid jääb juba pindalalt eramu jaoks väikseks. Nii lammutas Andres suvila täielikult. "Korsten, pliit ja kamin jäid," jätkab ta. "Suurendasime maja pindala lubatud piires." Päris muretult kogu protsess ei kulgenud. "Asjaajamise protseduur kestis ligi üheksa kuud peaaegu sama kaua kui majaehitus ise."

Andrese perekonna silmis on piirkonna väärtus kodususes, madalas hoonestuses ja roheluses. Ohtu, et ühel päeval tuleks keegi ja alustaks suure hoone ehitamisega ja senise koosluse tasakaalust välja viiks, ta ei näe. "Meie piirkonnas on suurehitused õnneks võimatud. Mulle meeldivad siinsed ilusad ja omanäolised majad, mida on kodukandis jalutades kena vaadata," lausub ta. Projektipõhist tsensuuri Andres ei pooldaks. "Aga üldmulje peab siiski olema ilus!"

Enamike suvilate aeg on ümber

Puitmajade ehituse ja projekteerimisega tegeleva ettevõtte Timbeco Woodhouse OÜ müügijuht Margus Klaos ütleb, et suvilast ümber ehitatud majast võib asja saada küll, kuid kodu loomine suvilasse võib osutuda keerulisemaks kui esialgu paistab. "Kui on soov ehitada korralik kodu, tasub kaaluda olemasoleva suvila mahalammutamist ja uue hoone ehitamist selle asemele. Kuigi esialgu võib tunduda uue ehitamine vaevarikkam, ei osata suvila rekonstrueerimise puhul sageli kõiki vajalikke töid ette näha. Ka võib mõne töö läbiviimine rekonstrueeritaval objektil kujuneda aeganõudvamaks kui uusehitise puhul," kostab ta.

Kuigi nõukogudeaegne suvilaarhitektuur on pakkunud põnevaid pärle, on suvilad oma olemuselt planeeritud Klaose hinnangul eeskätt suviseks ajaveetmiseks. "Esialgsel projekteerimisel on eeldatud, et inimesed saavad olla päeva jooksul väljas ega vaja palju ruumi tubasteks tegevusteks. Minu kogemuse põhjal on paljud suvilad seest väga madalad, ruumid väikesed ja kitsad, ka puuduvad seal korralikud tehnosüsteemid. Kui aga tahta majas aastaringselt elada, on normaalseks funktsioneerimiseks vaja sobivat planeeringut ja see on juba mõjuv põhjus, miks on arukas uus hoone ehitada," põhjendab Klaos, kelle kinnitust mööda peetakse termini "suvila" all silmas ennekõike nõukaajal ehitatud puitkarkasshooneid, mis algupäraselt ehitatud vähe soojapidavana ja mitte õhutihedana. "Sel ajal ehitatud suvilad on enamasti praeguseks ajaks oma "planeeritud" aja ära elanud ning on ehitustehniliselt väheväärtuslikud," lausub ta. "Seega, kui on soov saada lõpptulemuseks tänapäevaste korralike välispiirdekonstruktsioonidega maja, tuleb nii või naa asendada olemasoleva suvila sisemised ja välimised viimistluskihid ning lisaks täiendada konstruktsooni soojusisolatsiooni, auru- ja tuuletõkkekihtidega."

Nii pluss- kui miinusargumente

Uue ja vana kokkusobitamine kipub Klaose sõnutsi tihti reaalsuses keeruline olema ja seetõttu kannatab ka kvaliteet. "Samas, kuna paljud suvilad on nüüdseks juba aastakümneid vanad ja nende omanikel võib olla hoonega seotud häid mälestusi, tasub pigem kaaluda vanade viimistlusmaterjalide uuesti tarvitamist," pakub Klaos. Näiteks vanu uksi, säilitada või laduda üles vana kamin, kasutada vana suvila aknaraame uue maja sisustuselemendina, taaskasutada vana laudist ja nii edasi," loetleb Klaos. Võimalusi on palju ja leidlikkus aitab uue kodu ainult omapärasemaks luua, on Klaos kindel. "Kui suvila on aga palkmaja, tasub planeeringu ja suuruse sobivusel kaaluda palkide säilitamist ja hoone konstruktsioonide täiendamist ainult väljastpoolt," lisab ta.

Miljöö on mõnes mõttes kõigi piirkonna elanike ühine vara, seega: muutes üht osa piirkonnast, tuleb Klaose sõnul arvestada kõigi elanike huvidega. "Piirkonna eripära säilitamisel laskub praktikas võtmeroll kohaliku omavalitsuse arhitektile või ehitusspetsialistile, kelle pädevuses on otsustada projekti käekäik. Arvan, et piirkonna tasakaalu ja eripärasid tuleb mõistlikul määral säilitada, seega on suvituspiirkonda "uute" elamute harmooniline integreerimine vastutusrikas ülesanne," leiab ta.

Vastates küsimusele, kas ta ehitajana võtaks ette suvila eramuks ümberehituse, kostab Klaos, et hea planeeringuga, piisavalt kõrgete lagedega ja hästi ehitatud suvila puhul teeks ta seda küll. "Positiivne mõjuv argument võib olla see, et suvila on juba olemas või saadaval hea hinnaga, asub looduskaunis kohas ning mingil määral on juba olemas kommunikatsioonid," arutleb ta. "Negatiivseks aspektiks võib aga osutuda, et kinnistu on liiga väike ja naabrid asuvad liialt lähestikku. Ka võib tihtipeale puududa laiendamise või abihoonete ehitamise võimalus, ehitamine on kitsastes või kaugetes oludes keeruline, puuduvad kommunikatsioonid või nende rajamise võimalus."

Ümberehitus vajab ehitusluba

Klaose sõnul tuleb suvila ümberehitamisel majaks alati taotleda ehitusluba juba ainuüksi seetõttu, et muudetakse hoone kasutusotstarvet. "Seoses sellega on vaja arvestada täiendavate kuludega projekteerimistöödele ja kooskõlastamisele. Elamule on esitatud rohkem nõudeid kui suvilale: tagatud peab olema nõuetekohane veevarustus ja kanalisatsioon, täidetud tuleohutusnõuded, jäätmete äravedu ja muu selline," loetleb ta. Veel võib Klaose sõnul tekkida probleeme varasematel "segastel" aegadel rajatud puurkaevude, abihoonete jms objektidega, mida registrites ei ole ning mille seadustamine on elamuks registreerimisega seoses vajalik, aga võib osutuda keeruliseks.

Marko Sults Ehitus- ja Remonditööd OÜ-st on seisukohal, et hea planeerimise korral ja asjatundlikke partnereid kaasates saab suvilast ehitada suurepärase kodu alaliseks elamiseks. "Ootuspärase ja kvaliteetse tulemuse saavutamiseks on mõistlik eelnevalt oma soovid läbi mõelda, leida asjatundlik projekteerija ning usaldusväärne ehitaja," ütleb Sults, kelle hinnangul ei olegi ilmselt ei ole olemas universaalset retsepti või tõde. "Sageli on suvilaga seotud emotsionaalsed mälestused ja ümberehitus tundub ainsa mõeldava lahendusena," ütleb tema kogemus.

Mida säilitada, mis uueks?

Lammutamine ja nullist uue hoone ehitamine on Sultsi sõnul mõistlik, kui ümberehitustööd on ulatuslikud või olemasoleva suvila konstruktsioon või vundament halvas seisukorras ega sobi planeeritava hoonega kokku. "Kui hoone vundament ja kandekonstruktsioon on heas seisus ja ruumilahendus sobiv, pole otseselt vajadust neid lammutada. Loomulikult soovitan nüüdisaegsete ehitusmaterjalide kasutamist hoone soojustamisel ning viimistlemisel. Kauakestva ja kvaliteetse eluaseme ehitamise juurde kuuluvad kindlasti ka kütte-, venilatsiooni- ja elektrilahenduste uuendamine," lisab Sults. "Mina pooldan tühjalt seisvatele hoonete "elu sisse puhumist". Seda enam, et endised suvilarajoonid on tihti väga eripalgelise hoonestusega ega näe kõige maitsekamad välja," poetab ta.

Suurimaks miinuseks suvila ümberehitusel toob Sults välja vajaduse arvestada olemasoleva hoone suuruse ja kujuga. "Teisisõnu tuleb oma soovide realiseerimisel arvestada ümberehitatava suvila eripäraga. Ehitusprojekt kajastab majaomaniku soove ja kõiki tehnilisi lahendusi ning selle alusel on lihtsam leida ka ümberehitustöödeks sobiv ehitusettevõte. Projekti järgi ehitajalt hinnapakkumist küsides on suurem tõenäosus saada üheselt võrreldavad pakkumised."