Toimiv ja lekkekindel dušitrapp
Pekka Porkanen
TM Kodu & Ehitus
Trapp koosneb põhimõtteliselt kahest osast: veeneelust ja vesilukust ehk šifoonist. Veeneelud koguvad põrandalt vee ja suunavad äravoolutorustikku. | Shutterstock

Kõik pesu- ja duširuumid vajavad vee ärajuhtimiseks veeneelu ehk trappi. Millistele omadustele tuleb trapi valikul tähelepanu pöörata?

 

Kehtivate nõuete järgi peab uue ehitise duširuumi trapp vastu võtma vooluhulga 0,8 l/s. Seda väärtust nimetatakse normäravooluks. Vesiluku kõrgus peab sellisel trapil olema vähemalt 50 mm. Trappide normäravool näitab vooluhulka trapist 20 mm paksuse veekihi korral trapi neelu kohal.

Väiksema veetaseme korral on läbilaskevõime väiksem, enama veekihi korral võtab trapp rohkem vastu. Seda tasub duširuumi kallete rajamisel meeles pidada. Trapi jõudlus ei ole otseselt seotud restkaane mõõtudega, vaid trapi vesiluku ehituse ja äravoolutoru läbimõõduga. Normäravoolu 0,8 l/s on võimalik saavutada DN50 läbimõõduga äravoolutoru korral. On olemas ka väiksema äravoolujõudlusega trappe, mille äravoolutoru läbimõõt on 40 mm ja vesiluku kõrgus 30–35 mm. Selliste trappide kasutamisel tuleb kindlasti arvestada võimalikke veekoguseid ja nende kasutamist hoolikalt kaaluda.

Tavalise dušisegisti vooluhulk on 0,15–0,3 l/s. Osad trapid on varustatud lisaühenduste tegemise võimalusega. Näiteks saab põhitrapi külge ühendada eemal asuva kuivtrapi või pesumasina äravoolu. Sellisel juhul tuleb arvestada vooluhulkade summaga. Vannitubade ehitamisel on siiski mõistlik kasutada igale seadmele oma haisulukuga varustatud veeneelu. Juhul kui haisulukk asub eemal, võib torustikku koguneda setteid, tekkida bakteritele sobiv elukeskkond ja levida ebameeldiv lõhn.

Trapi ehitus

Trapp koosneb põhimõtteliselt kahest osast: veeneelust ja vesilukust ehk šifoonist. Veeneelud koguvad põrandalt vee ja suunavad äravoolutorustikku. Veeneelud on traditsiooniliselt kandilised või ümmargused ja varustatud restkaanega. Viimastel aastatel on suurt populaarsust kogunud igasuguse kujuga rennid põrandapinnas ja uue lahendusena on lisandunud seinas paiknev trapp. Vesiluku ülesanne on takistada ebameeldiva lõhnaga kanalisatsioonigaaside levikut ruumi. Vesilukus oleva veekihi kõrgus ja šifooni ehitus määravad trapi minimaalse paigalduskõrguse ehk põrandakonstruktsiooni paksuse trapi aluspinnast mõõtes. Üldisel juhul ei saa külgmise äravooluühendusega minimaalse normäravooluga trapi paigalduskõrgus olla madalam kui 90 mm.

Vesiluku kuju on trappidel erinev. Ajalooliselt on vesilukk olnud U-kujuliseks painutatud äravoolutoru, mille painde alumisse ossa jääb vesi, mis moodustab vesiluku. Selline vesilukk võtab aga palju ruumi ja tuleb reeglina paigutada alumise korruse lae alla.

Tavaliste külgmise äravooluga trappide puhul moodustatakse vesilukk trapi sees ehk piltlikult on tegu väikese tünniga, mille sisse ulatub ülalt veeneelust toru ots ja trapi äravoolutoru paikneb sellisel kõrgusel, et tekiks seisev vesi. Mõlema kirjeldatud trapi puuduseks võib pidada seda, et tahked osakesed settivad vesiluku põhja ja moodustavad seal aja jooksul ummistuse. Eeltoodud vesiluku laheduse puhul peab olema võimalus trappi lahti võtta, et ummistust eemaldada. See eeldab juurdepääsu alumise korruse lae kaudu või siis ülalt lahtivõetavat trappi.

Uudne lahendus

Uutel põrandatrappidel on kasutusel uue põlvkonna vesiluku lahendus. Nimelt on vesiluku osas tehtud äravoolutoru lapikuks, mis tagab kiirema vee liikumise kogu veekihi paksuses. Sellega uhutakse setted trapist kohe läbi ja tulemuseks on isepuhastuva šifooni lahendus. Samas on trapi ehitus selline, et on võimalus kanalisatsioonisüsteemi puhastada spetsiaalse trossiga ilma trappi lahti võtmata.

Vesilukk toimib ainult piisava veekihi olemasolu korral. Sageli kurdavad kliendid, et hais tungib tuppa, ja otsivad probleemile lahendust. Lahenduse otsimisel tuleb kõigepealt aru saada põhjustest.

Üldjuhul arvatakse, et trapi kuivamist põhjustab vee aurustumine põrandakütte ja hea ventilatsiooni koosmõjus. See on osaliselt tõsi, aga tavaliselt kulub 50 mm vesiluku aurustumiseks siiski 2–3 nädalat. Seega kui igapäevase või nädalase kasutusega trapist levib haisu, on põhjus muus. Näiteks on kanalisatsioonitorustik valesti ehitatud. See on kas liiga pikk, ebapiisava läbimõõdu, liiga suure languse või paljude suunamuutustega.

Kõik need asjaolud takistavad kanalisatsioonipüstiku kaudu piisavas koguses õhu juurdepääsu trapi äravoolutorustikku ja tekkiva hõrenduse tõttu imetakse haisulukk veest tühjaks. Samuti võib kanalisatsioonipüstik ise olla ebapiisavalt õhutatud, mille tunnuseks on lurin trappides, kui näiteks WC-potti loputada. Haisu leviku takistamiseks on kas spetsiaalsed klapiga vesilukud või saab lisada membraani, mis takistab haisu pääsu ruumi. Membraani puhul tuleb arvestada vee läbilaskevõime vähenemisega.

Tagatud lekkekindlus

Tänapäeval on uute ehitiste märgruumidesse kohustuslik teha korrektne hüdroisolatsioon, eriti trapi puhul, kuhu vesi koguneb. Trapp on pidevalt erinevate temperatuuride mõju all ja soojuspaisumine tekitab selle liikumise betooni sees. Lahendusi on erinevaid. Osadel trappidel on hüdroisolatsiooni materjalid eraldi kaasas, teistel on loodud tingimused niiskusetõrjematerjalide ühendamiseks. Ehitusobjektil on vaja sobivaid tingimusi, et luua veeneelu ja hüdroisolatsiooni vahel kindel ühendus. Probleemiks võib olla tolm, kõrge niiskus ja madal temperatuur.

Sageli esinevad kõik need tingimused korraga ja kui lisandub veel oskusteta ning lohakas paigaldaja, võib tulemus hiljem ekspluatatsiooni käigus lekkima hakata. Kõige kindlam lahendus on see, kui hüdroisolatsioon on juba tehases veeneelu külge ühendatud. Näiteks on Geberiti rennidel ja trappidel hüdroisolatsiooni membraan paigaldatud plastist veeneelu külge selle valuvormimise käigus, mis tagab turvalise ühenduse. Hüdroisolatsiooni membraan peab vastu kuni 15 m kõrgusele veesambale, annab venida ja on kaetud fliispinnaga, et tagada üleüldise hüdroisolatsiooniga võimalikult hea nake. Trapi valikul on oluline jälgida ka liitekohtade arvu, mis jäävad peidetuna põrandakonstruktsiooni, ja kvaliteeti. Ujuvpõranda puhul on konstruktsioonid liikuvad ja targem on lekkeriske vältida.

Trapp, renn või seinatrapp?

Trapi või renni vahel valimine on suuresti disaini küsimus. Samas tuleb hoolikalt ka näiteks hügieenilisust ja helikindlust kaaluda. Tavalise trapi nähtav osa on reeglina kandilise kujuga, et seda oleks lihtne keraamiliste plaatidega kokku sobitada. Standardsed restkaane mõõdud on välja kujunenud vastavalt keraamiliste plaatide mõõtudele – 10 x 10 cm , 15 x 15 cm või 20 x 20 cm. On ka ümara restkaanega trappe, kuid nende paigaldamine nõuab osavat plaatijat. Ümara kaanega trapp sobib hästi vinüülpõrandakattega duširuumi.

Viimasel ajal on sisekujunduses kasutusel üha suuremad keraamilised plaadid ja ka erikujulised plaadid, ning suurte restkaante järele enam vajadust pole. Dušiala trapi puhul on alati vaja tekitada 1–2%-line kalle neljast küljest trapi suunas. Avariitrappide puhul saab ka väiksema kaldega hakkama.

Renntrapid on viimaste aastate trend. Reeglina kujutab renntrapp endast roostevabast terasest või plastikust renni, mis valatakse betooni sisse. Renni alla ühendatakse vesilukuga trapp. Rennidel on vastavalt paigalduslahendusele kas horisontaalne või vertikaalne äärik ehk pind, mille külge saab hüdroisolatsiooni kinnitada. On olemas ka äärikuta renne, kuid neile ei ole võimalik teha korrektset niiskustõrjet ja nende kasutamine on võimalik vaid pinnasele rajatud põrandate korral. Renntrappidele paigaldatakse restid või kaaned, vesi voolab kas läbi restis olevate avade või kaane servade renni põhja ja suundub äravoolutorustikku. Rennikaasi on võimalik ka põrandaplaatidega katta, et saavutada ühtlane visuaalne tulemus. Mõned tootjad pakuvad ka valgustuslahendusega renntrappe, mis loovad vannitoas erilise atmosfääri.

Kaanega renntrappide puuduseks on, et silmale nähtamatud setted kogunevad kaane alla ja tekitavad hügieeniprobleeme. Nimelt on kõige tugevam veevool alati duširenni keskel, aga renni otstesse koguneb vaht, juuksed ja muu materjal, mis loob bakteritele hea elukeskkonna. Selle vältimiseks tuleb renni põhja regulaarselt setetest puhastada. See toiming on suhteliselt tülikas. Turul on saadaval ka täiesti uus lahendus, mille puhul voolab vesi äravooluavasse mööda renni pinda ja äravooluava kohal on lühike eemaldatav kate, mille all paikneb lisaks veel juuksesõel. Nähtava renni ja lihtsalt eemaldava kaane puhastamine on imelihtne ja hügieenilisus on tagatud. Rennitrapi nähtava osa paigaldamine toimub plaatimistööde käigus ja selle pikkust saab lihtsalt õigesse mõõtu lõigata.

Renntrappe saab paigutada keset dušiala, dušiala ette või seina äärde. On olemas ka mudeleid, mille abil saab moodustada veekogumiskanali kogu dušiala perimeetris, kusjuures tootja lubaduse kohaselt pole sel juhul vaja teha mingeid kaldeid. Viimastel aastatel on turule tulnud ka seinatrapid – vesi juhitakse seina äärde ja seinas olevast veeneelust liigub see seina taha põrandapinnast madalamale paigutatud trappi. Geberitil on erinevaid seinatrapi mudelid nii kerg- kui massiivseintesse. Tulemuseks on puhas dušipõrand! Trapi kaas paikneb seinas ja seda on lihtne puhastamiseks eemaldada. Seinatrapile on võimalik teha ka plaaditav kaas – sel juhul on näha vaid 30 cm pikkune 0,8 cm kõrgune pilu seina ääres.

Trapi helikindlus

Trapi kasutamisel tekkiv helirõhu tase ei tohi naabreid häirida. Trappide või rennide valikul ja ostmisel tuleb kindlasti helikindlusele mõelda. Kergest terasplekist rennikaas on suurepärane trummikile ja tekitab korralikku müra. Kindlasti ei tohiks kokku hoida müra summutavate lisatarvikute arvelt. Nimelt on paljudel rennidel ja trappidel aluspõrandasse kinnitamiseks spetsiaalsed tugijalad ning renni põhja alla saab paigaldada mürasummutusmati. Kindlasti ei tohiks kasutada aluspõrandasse kinnitamiseks jäigalt ühendatud terasvardaid või linte. Kahjuks on see suhteliselt levinud praktika, sest trapid ja eriti renntrapid kipuvad betoonivalu käigus üles tõusma ja vajavad tugevat kinnitamist. Sellised jäigad kinnitused toimivad suurepäraselt heli ülekandjatena alumise korruse ruumidesse.

Geberiti dušitrapi või renni paigalduskomplekt on valmistatud vahtpolüstüroolist ja selle saab kinnitada tüüblitega aluspõranda külge. Trapi vesiluku osa paigaldatakse isolatsioonimaterjali sisse ja heli ülekandumine on välistatud. Lisaks on uute trappide veeneelud valmistatud mürasummutavast PP-MD-materjalist. Ilma isolatsioonikorpuseta betooni valatavad trapid ja rennid ning äravoolutorustik tuleks katta näiteks vahtpolüetüleenist isolatsioonilindiga, et heli ülekandumist takistada.

shutterstock_57073483.jpg

Dušitrapi valik on tähtis ja peale silmaga nähtava osa on veelgi olulisem selle toimimine.
Shutterstock

Dušiala rajamine

Dušiala rajamisel on kõige kriitilisem küsimus, kuidas saada korralikud kalded. Meil on kahjuks väga levinud praktika, et kõik põrandad üritatakse valada korraga ja hiljem hakatakse vaheseinu ehitama. Sellise lausvalu korral on korralike kallete rajamine peaaegu võimatu ja probleemiks on müra levimine naaberruumidesse. Vannitubade ehitamisel on ujuvpõrand alati parem lahendus. Sellisel juhul paigaldatakse esmalt põrandale sobiv isolatsioonimaterjali kiht, mis kaetakse kilega. Seejärel rajatakse põrandale ja seintesse kõikvõimalikud kommunikatsioonid. Seinte perimeetrisse kinnitatakse planeeritavast betoonivalu pinnast pisut kõrgemalt heliisolatsiooniriba. Lõpuks valatakse betoonpõrand.

Hea tulemuse saavutamiseks ei tohi valatav betoon seinte või aluspõrandaga kokku puutuda. Dušiala põrand tuleks esialgu jätta valamata ja teha see eraldi, kasutades spetsiaalset kuivbetoonisegu. Kindlasti küsitakse, miks asi nii keeruliseks ajada? Selleks on kindel põhjus. Valamise järel algab betooni kivistumine, mis kestab ca kuu aega. Selle perioodi ajal on soovitatav hoida piisavat niiskustaset, et kivistumine oleks korralik.Hiljem hakkab niiskus betoonist välja kuivama ja valatud betoonplaat kuivab esmalt pinnalt, põhjustades servade üles kaardumise. Sõltuvalt betoonikihi paksusest ja suurusest võivad servad mitu millimeetrit tõusta.

Tavaliselt on hüdroisolatsioonitööd sellel perioodil käsil või juba tehtud. Betooni kuivamise tõttu toimuv liikumine võib hüdroisolatsiooni kahjustada ja tulemuseks on lekked. Eriti kriitiline on see seina äärde paigaldatud renntrappides, kus kalded on vastu seina.

Dušiala põrandasse rajatakse tavaliselt põrandaküte, mis on mugavalt soe ja aitab põrandal kiiresti kuivada. Mugava tunde võib saavutada ka dušiala põranda rajamisel isolatsioonimaterjalile. Selleks on olemas seinatrapi jaoks spetsiaalsed valmis kalletega hüdroisolatsiooni membraaniga kaetud eriti kõvast vahtpolüstüroolist plaadid. Nendega saab ehitada kuni 14 cm paksuse põrandakihi, mida saab otse plaatida ja mille tugevus on piisav ka ratastooliga liikumiseks. Sellise dušiala kasutamisel saavutab õhuke plaaditud põrand kiiresti jalale sobiva temperatuuri ja sellel on mugav duši all seista. Dušitrapi valik on tähtis ja peale silmaga nähtava osa on veelgi olulisem selle toimimine. Trappi peab saama lihtsalt puhastada, see peab olema lekkekindel, vaikne ja selle paigaldus peab olema lihtne, et vältida võimalikke vigu.

Artikli märksõnad