Vaata ja imetle: rikkalik aed kohtub sportliku kirega
Eve Veigel
home-garden
Eesaia kurvid ja purskkaevu kujundasid Ain ja Kadi ise, taimevalikus on andnud nõu haljastusfirma Haljassaare. Nii leiti mitmeid enelapõõsaid ja taimi, kes ka lume all vastu peaksid. | Eve Veigel, Tiina Tammet

Suure ja rikkaliku aia loomine eeldab lisaks heale pealehakkamisele ka silma ning mis peamine – vaimu ja füüsise vastupidavust. Konkursil „Kodu Kauniks 2015” finalistitiitli pälvnud perekond Inno on oma koduaias Sõmerul ühendanud sportliku vormi aianduskirega ja loonud nauditava taimemaastiku.

Kes: Kadi ja Ain Inno ning juba omaette elavad lapsed Anniki ja Hendrik.

Mis: 4440 m2 krunt ja paar tuhat ruutmeetrit hooldatavat metsaserva.

Kus: Lääne-Virumaal Sõmerul.

Tingimused: savine ja tublilt täitmist vajanud pinnas.

Suurte plaanide teokstegemine on kui lõppematu maraton – iga järgmise kurvi taga paistab uus teekäänak ja lõppsiht ei ole hoopiski kohe silme ees. Mis on tavalisim küsimus rikkaliku ja mitmekesise õitsva aia pererahvale? Nii kõvasti kui mõttes on imestatud ja küsitud: kuidas te küll selle kõigega toime tulete?! Mullu Lääne-Virumaal kauneima kodu eest presidendi auhinna pälvinud Kadi ja Ain Inno töö paneb imetlema mitmest küljest. On silmarõõmu pakkuvaid õisi ja klassikalisi kujundusvorme, mis lähemal pilgul osutuvad praktiliseks lahenduseks. On suurt haaret ja samas asjalikku teostust koos tähelepaneliku hooldusega, mis osutub võimalikuks paiga vajaduste ja võimaluste arvesse võtmisel. Lähemal uurimisel on pererahval elustiil, mis annab jõudu tegusat elu elada ning aitab ka aial õitseda ja areneda.

Pikk ettevalmistus iluaiaks

Tegemist ei ole kogu elu aiale pühendanud inimestega, vaid üsna „tavaliste” oma erialale keskendunud spetsialistidega, kellele aed on olnud kodu loomisel kujunenud ühine harrastus. Kadi on käsitöö- ja keemiaõpetaja Rakvere Reaalgümnaasiumis, ehitusinsenerist Ain on juba aastaid Saint-Gobain Ehitustoodete tootmisdirektor. Kui Viru-Jaagupist pärit Ain pärast TPI-d Sõmerule tööle suunati, oli Kadi juba temaga kaasas: tänavu saab neil 30 aastat koos tegutsemist.

Erastamisväärtpaberite eest soetatud ehituskrunt ei sütitanud sugugi kohe aianduslikku õhinat. „Me ei osanud iluaiaga algul midagi teha,” meenutab Kadi aega, kui argised vajadused dikteerisid harrastusi. Esimesed taimed olid õunapuud, mis 1993. aastal istutati, aiaga alustati murust ja köögiviljaaiast. Majaehitus algas aasta hiljem, sisse koliti 1998. Maja sai sammhaaval läbi mõeldud ja valmis ehitatud. Teed ladus Ain ise tootmisjääkidest, mille ta omal ajal prügimäele minekust päästis. „See oli siledate-sirgete asjade hindamise aeg, kui veidi kõveraid ja ebaühtlasi materjale millekski ei peetud. Tasapisi hakkasin vaatama, mis nendest teha annaks,” kirjeldab ta.

Ajapikku ilmusid aeda lillepeenrad. „Ema andis kaks pojengitaime, mida ma kuhugi panna ei osanud,” meenutab Kadi esimese peenra sündi. Laste liivakast planeeriti aga juba kohe nii suur, et sinna saaks hiljem kõrreliste peenra kujundada. Ajapikku on nad koos rajanud mitmekülgse keskkonna, kus taimi täiendavad ehitused, kena on käsikäes kasulikuga. Ain tegutseb rohkem ehituspoole, Kadi taimedega. „Ehitustööd on tehtud oma kätega, terrassi kivimüüre ehitati päris mitu aastat,” tunnistab Ain. Kahekesi Kadiga valati betooni ja laoti vundamenti.

Hooldus olgu lihtne

Ühtset pilti, kuidas tervik peab välja nägema, neil algul ei olnud. Põhilised vajadused said siiski jupphaaval läbi mõeldud ja selle järgi ka detailid paika pandud. Ehkki aja jooksul on katsetatud mõndagi, siis laatadel-ärides eriti ei käida ja huupi taimi ei osteta: „Meil on nii palju hobisid, et selleks meelelahutuseks lihtsalt ei jää aega,” arvab Kadi. Roosid on nad toonud peamiselt Põltsamaalt. Palju taimi on pärit soodusmüükidelt ja siis üles putitatud, palju on saadud emalt ja sõpradelt, kõik pojengid on kingitud. Põõsaid on lihtne ka ise paljundada.

Kogu aia sordi- ja liigirikkust pole nad kokku arvutanud. Vaid rooside arvu oskab Kadi täpselt välja tuua: „Kokku on 144 taime, just eile sain ühe juurde!” Samas kinnitab ta, et tuleb nende hooldamisega väga hästi toime ning jõuab veel trenni teha ja kududa-heegeldada ka: „Ma armastan neid, nad ei võta mult mitte midagi ära!”

Korras hoitakse ümbrust rohkemgi kui peaks, kokku ligi 6000 m2, sest nii on lihtsam ja piltki on palju terviklikum. Krundi taga olevat metsatukka korrastatakse tasapisi parkmetsaks ja puhkealaks. Niitmine ei võtagi väga palju aega, kuna töö käib suurte alade kaupa, kinnitavad mõlemad. Ain töötab traktori ja Kadi niidukiga, järjest tehes kulub kokku 3–4 tundi. Seda kõike tänu targalt kavandatud istutusaladele, mis jätavad murupinna liigselt killustamata.

Aed liikumiseks

Aiatöö on lihtne, kui füüsiline vorm on hea. Selle nimel tegelevad abikaasad nii kestvusalade kui ka tennisemänguga. Ka lumelükkamise võib siia ritta arvata – traktorit selleks pole, labidaga on end hea vormis hoida, naeravad mõlemad. „Talvel, kui aias on tööd vähem, siis suusatame, oma esimesed kilomeetrid sõidame alati siinsamas. Mullu oli siin kilomeetrine rada,” avab Ain aia varjatud võimalusi. Virumaal suusaradu leidub, aga sellest üksi ei piisa. Worldloppeti sarja suusamaratonide läbitegemine kogu maailmas on saanud nende perele juba traditsiooniks, Vasaloppeti on mõlemad kuus korda läbi sõitnud.

Aga ka aia kevadtööde ajal ei jääda ühekülgseks: „Emadepäeva jooks Tartus, kepikõnd,” loetletakse ettevõtmisi. „Kõnnimaratoni läbimiseks kulub 6,5 tundi. Aga nüüd teeme rohkem juba rahulikumaid matku,” avab Kadi nende töövormi tegelikke tagamaid. Suvel annab lisaliikumist ka oma tenniseväljak – kui tütar on tegelenud tõsisemalt suusatamisega, siis poeg on just tennist harrastanud ja nii see väljak kunagise kartulimaa peale ehitatigi. Ka välibassein on aasta läbi kasutuses. Talvel püsib vesi napilt plusspoolel, kui kaas peal hoida – just sellises kahekraadises vees igal hommikul käiaksegi. Hoogsa liikumise kõrval jõutakse aias siiski ka jõudehetki nautida – olgu kamina ees või lihtsalt murul pikutades. Just sellistel tundidel uued aiamõtted sünnivadki. „Oleme teinud just seda, mis endale meeldib. Kui mõni vaade ei istu, siis oleme selle ka ümber teinud,” kinnitavad mõlemad.

Kolm küsimust perenaisele: vastab Kadi Inno

Milline on olnud suurim väljakutse?

Suurim töö oli terrassi kavandamine ja valmis ehitamine, mis võttis kokku kolm aastat. Kuna lõpptähtaeg (Kadi ümmargune sünnipäev) oli täpselt kirjas, sai see täpselt paar tundi enne õiget aega valmis. Kõik oma pea ja kätega tehtud. Oleme tulemusega väga rahul.

Millised taimed saavad kõige rohkem tähelepanu?

Ilma igasuguse kahtluseta roosid. Kui lumi veel läinudki pole, piilun okste alla, kuidas neil talv on möödunud. Kui talvekatted eemaldatud, lõikan ja pritsin esimest korda. Iga hommik algab tiiruga aias, kus iga roos saab tervitatud ja üle vaadatud. Nii näeb kohe ka ära lehetäid või muud soovimatud tegelased. Iga õis on alati kordumatu ja haruldaselt kena oma väärikuses.

Mis on aias kõige mõnusam?

Kui aed on täitsa korras, siis istuda terrassil võrkkiiges, õhtupäike soojendamas. Olgu üksi või Ainiga, istudes, lugedes või käsitööd tehes. Vaade terrassilt aiale on igal aastaajal rahustav ja kaunis.

 

Artikli märksõnad