Värvid, mis sobivad ka tundlikele inimestele
Merike Lees
TM Kodu & Ehitus
Tänapäeva vesialuselised värvid pole vähem püsivad kuilahustupõhised, need on isegi pestavad. Nii et vali julgelt hele! | Shutterstock

Värvitootjad on allergikutele mõeldes leiutanud värve, millest orgaanilisi ühendeid peaaegu ei eraldugi ning värvile antakse antibakteriaalseid omadusi mürgiste ühendite lisamise asemel hõbedaioonidega.

Allergiaid on nii palju erinevaid, et võimatu öelda, mis aine ühel või teisel inimesel konkreetselt allergiat tekitab, ütleb Sadolini tootejuht Herki Tomberg. Tundlikud inimesed peaksid värvi valides pöörama tähelepanu lühendile LOÜ ehk lenduvad orgaanilised ühendid (inglise keeles VOC – Volatile Organic Compunds). Nende ühendite ühe liitri piirnorm sisevärvidel on 30 g, mis tähendab, et maksimaalselt niipalju on aineid, mis võivad värvist õhku lenduda ja tekitada allergikutel ja muidu tundlikel inimestel reaktsiooni. "Mida väiksem on see number, seda ohutum on värv inimesele," sõnab Voh! värvi- ja krohvikeskuse tegevjuht Endo Šefer. See näitaja on eri värvidel erinev ja kõik tootjad ei too seda värvipurgil alati ka välja. Mõnel värvil on see 0, teisel 30 ja ehkki vahe on 30kordne, jääb see mõlemal juhul nõutud piiridesse ehk alla 30 g.

Soomes jaotatakse eralduvate ainete emissioonikoguse järgi värvid emissiooniklassidesse M1–M3. M1 on kõige madalam emissiooniklass, mis tähendab, et selle värvi kuivamisel eraldub õhku kõige vähem aineid, kõneleb Eskaro turundusjuht Mare Ott. Neil toodetel on testitud nii lenduvate orgaaniliste ühendite, formaldehüüdi, ammoniaagi kui ka kantserogeensete ainete sisaldust.

"Allergikud või ülitundlikud inimesed ei peaks ehmuma, kui näevad tootel või ohutuskaardil lauset "EUH208 / Sisaldab <sensibiliseeriva aine nimetus> / Võib esile kutsuda allergilise reaktsiooni." Seadus kohustab tootjad kasutama sellist viidet ka mõnede ainete üliväikeste sisalduse korral. Tavalisele tervele inimesele ei ole nii väikesed sisaldused ohtlikud, selgitab Tikkurila laborijuhataja Artur Telling. "Pigem peaks välja selgitama, milliste ainete vastu ollakse ülitundlik, ja küsima tootja käest, millised tooted on just talle sobivamad. Tänapäeval kasutavad tootjad oma kodulehtedel live chati või ka infoliini, kust saab asjatundlikku infot."

Mare Ott soovitab lugeda värvipurgilt vaadata, kas tootele on omistatud ökomärgistusi või sertifikaate. "Kui leiate purgilt ökomärgistuse, võib olla kindel, et see värv allergiat ei tekita," kinnitab ta. "Kõik värvitootjad on kohustatud tooma välja oma värvi ohutusnõuded ja kui purgil ei ole peal ohtlike aine märgiseid, siis on tegu ohutu värviga." Tombergi sõnul on allergikutel kõige lihtsam juhinduda juhinduda Eesti, Soome ja Rootsi allergialiitude välja antud hinnangutest ja kasutada nende tunnustatud tooteid.

Vesilahus on ohutum

Üldine rusikareegel ütleb, et vesialusel värv on vähem ohtlik kui lahusti- või liimipõhine värv. Ohtlike ainete nimetusi eraldi ei oska ei Šefer ega Ott välja tuua. Eri tootjail on erinevad segud ja neis kasutatakse erinevaid kemikaale. Tarbija ei ole enamasti keemik ja ei pruugi saada aru, mida purgile kirjutatud ained endast kujutavad, lisab Tomberg.

Orientiiri värvi tervislikkuse osas annab hinnatase: mida odavam värv, seda odavamad on selles kasutatud sideained ja seda enam need keskkonda lenduvad. Allergikutele sobiva värvi saamiseks muudetakse värv võimalikult puhtaks ning võetakse sealt lahusteid ja liime võimalikult väheseks. Seda ainet, mis annab värvi, aga lõhustatakse võimalikult peeneks. Sellega tagatkse värvi paremad nakkeomadused ja saavutatakse väiksem värvikulu.

Haiglates ja muudes tervisasutustes nõutakse antibakteriaalseid värve, mis välistaks hallituse tekki. Selleks, et selliseid antibakteriaalseid värve saada, lisavad tootjad värvile biotsiide. "See on paradoks – biotsiidid tapavad ära elu, mis värvi peale võiks tekkida," selgitab Šefer. Need on aga mürgid, mis on vees lahustuvad ning aja jooksul, kui seinu pestakse, eralduvad need mürgid pesemise käigus seinast.

 

Krohvimürk otse põhjavette

Allergikule ja keskkonnale ei kujuta ohtu mitte ainult sisevärv, vaid ka välisviimistluses kasutatavad ained. Saavutamaks seda, et välisfassaadid ei muutuks roheliseks ega pakuks elupinda samblikele, lisati krohvide sisse mürkaineid. Elutegevust need mürgid küll pärssisid, kuid peagi jõuti arusaamisele, et mürk on vees lahustuv ja vihmaga uhutakse see põhjavette. Nüüd on Saksa tootja Weber teinud krohvisegu, mis lõhustab veetilga peenikesteks osadeks nii, et vihmavesi ei jää fassaadile püsima ja eluks vajalik niiskus ei saa seinale koguneda. See mürgivaba krohv sai suure tunnustuse, räägib Šefer.

Trepikodade ja garaažipõrandate värvimiseks kasutatakse epovärve, mille lõhn juba viitab õhus hõljuvatele tervist kahjustavatele osakesktele. Iga vähegi tundlikuma inimese silma paneb see vett jooksma. Epole on olemas tervislikum alternatiiv – polükarbamiid. Sellest ei lendu midagi õhku. Värvaine segatakse valmis püstolis ja pihustatakse otse värvitavale pinnale. Pihustamise käigus tekib küll tolm, kuid see langeb värvitavale pinnale ja 15 minutit hiljem võib selliselt värvitud pinna peal juba käia. Polükarbamiidi kasutamise ainus miinus on see, et seda kantakse peale spetsiaalse püstoliga ja see aparatuur on kallis.

Öko?

Palju räägitakse looduslike ehk ökovärvide sobivusest allergikutele, kuid Eesti Allergialiit soovitab ka nende materjalide suhtes olla ettevaatlik. Inimestel võib olla ülitundlikkus ka looduslike komponentide vastu, samuti võivad looduslikud värvid reageerida niiskusele, mis omakorda võib mõjutada ruumi õhu kvaliteeti.

Keskkonnasõbralikkusele viitab muuhulgas ka Põhjamaade Luigemärk (The Nordic Swan; asutas Põhjamaade Ministrite Nõukogu 1989), mida kannavad näiteks Vivacolor Interior seeria värvid; nende terviseohutust kinnitab Eesti Allergialiidu tunnustus. Muide, nimetatud sarja seina- ja laevärvidele teostatud uuringu käigus selgitati välja nende värvide mõju ruumi sisekliimale ning anti positiivne hinnang pinnalt lenduvate orgaaniliste ühendite ja kantserogeensete ainete emissioonile ümbritsevasse keskkonda, samuti tunnistati lõhn minimaalseks.

shutterstock_83822329.jpg

Palju räägitakse looduslike ehk ökovärvide sobivusest allergikutele, kuid Eesti Allergialiit soovitab ka nende materjalide suhtes olla ettevaatlik
Shutterstock

Vee- või lahustipõhine värv - kuidas neid eristada?

Lahustit sisaldavast värvist aurustuv lahusti võib tekitada peavalu, peapööritust ja väsimust. Ruum, kus seda värvi kasutatakse, lõhnab tugevasti üsna pikalt. Vaatamata nimetatud ebamugavustele tundub lahustipõhine värv paljudele kindlaim valik, kuna usutakse, et lahusti annab värvile kestvuse ja tugevuse. On see nii?

Lahustipõhistes värvides kasutatakse lahustina enamasti lakibensiini. Kui värv kuivab, eraldub lahusti õhku, veepõhisest viimistlusvahendist aurustub ruumi vaid vesi. Niisiis: värvipinna kvaliteet ehk lõpptulemus on sama, sest pärast vee aurustumist jäävad värvitud pinnale samad koostisosad, mis lahustipõhise värvi puhul: pigment ja sideaine.

Tänapäeva veepõhiste siseviimistlusvärvide tootmisel kasutatav tehnoloogia on jõudnud lahustipõhiste värvide tootmistehnoloogiast isegi paar sammu ettepoole. Kuna ühiskond liigub selles suunas, et kemikaalid, millega inimesed sageli kokku puutuvad, sh värvid, oleksid võimalikult tervise- ja keskkonnasõbralikud, on värvilaborid keskendunud just veepõhiste värvide arendamisele ning täiustamisele.

Näiteks Vivacolor Interior värvide väljatöötamisel on valitud sellised toorained, mis aitavad värvil aastaid pinnal püsida ning jääda muutumatuks ka pärast korduvat pesemist.

Allikas: Tikkurila