Aasta aed 2017: põnevad sopid ja voolavad lillejõed

Kaja Kurg
Kodu & Aed
kodu kauniks 2017, aasta aed
Grillimajas on mõnus istuda ka vihmaga. Tagapool, kohe käeulatuses on kasvuhoone tomatitega ning aiamaa, kust näpsata värskeid ürte. | Tiina Tammet

Võistluse „Kodu kauniks 2017” aasta aia preemia – 2500 eurot Bauhofilt – pälvis perekond Saare koduaed. Ulvi ja Lembit Saare võluvalt sopilises aias võiks lõputult ringi uidata, sest ikka ja jälle suudab mõni vahva detail, nutikas lahendus või kaunis vaade üllatada.

Kes: Ulvi ja Lembit Saar

Kus: Alu alevik, Rapla vald

Mis: 2800 m2 suurune paljude aiaruumide, vahvate ehitiste, lugematute istumiskohtade ja voolavate lilleväljadega aed

Tingimused: raskem savikas muld; Raplamaa kliimale omased sagedased öökülmad kevadel ja sügisel

Oma aiast hakkas Ulvi Saar unistama juba lapsena: „Vanaemal ja vanematel oli haruldaselt ilus lille- ja tarbeaed. Mäletan, kuidas ütlesin, et tahan endale ka suurt lilleaeda ja väikest maja. Vaikselt on see unistus nüüd teoks saanud.ˮ Kui naine veerandsada aastat tagasi oma abikaasa sünnikoju elama tuli, oli siin kõik hoopis teisiti, ka krunt oli poole väiksem kui praegu. Ulvi: „See oli tüüpiline tolle ajastu väikeasula koduaed viljapuude, marjapõõsaste ja köögiviljapeenardega. Tohutult palju oli õunapuid. Lilli oli vähe, sest peeti veel koduloomi ning nende kõrvalt polnud aega iluaianduseks, see polnud moeski.ˮ

Pärast seda, kui lapsed suureks said ja kodust lahkusid, hakkasid Ulvi ja Lembit aeda tasapisi ümber kujundama. Õunapuude read aina hõrenesid, et teha ruumi ilupeenardele ja murule. Lennukate aiakujundusplaanidega sobis hästi, et krundi kõrvalt õnnestus tubli tükk maad juurde osta. Aleviku selles nurgas oli vanasti Alu mõisa õunaaed. Pinnas on siin savikas, kevaditi kipub sulavesi madalamatele kohtadele loike jätma. Nii mõnigi peenar on tulnud kõrgemale tõsta. Raskevõitu muld kõigile taimedele ei sobi ja nii on tulnud seda aastate jooksul turbaga väga palju parandada. „Aga lõpuks valib aed ikkagi oma taimed ise,ˮ ütleb perenaine.

Ulvi ja Lembit elavad praegu kahekesi. Vanem tütar Annika elab Soomes, lisaks ilusale kodule on ta rajanud ka kauni aia, mis on ühtlasi mõnus mängumaailm tema kolmele tütrele. Noorem tütar Dea elab Nõmmel, poeg Teet on uut kodu loomas Viimsis. Lapselapsi on praegu kuus.

Aiaelu peab mõnus olema

Hekiga eraldatud eesaiast astume elulõngapergola alt elumaja taha suurde aiasaali, mille servades looklevad maalilised ilupeenrad. Kenades kooslustes kasvavad siin selge vormiga okaspuud, kohevad lehtpõõsad ning värvikad suve- ja püsililled. Silma jääb hulk toredaid aiaehitisi: kümblustünniga saunake veesilma ääres, terrassiga aiapaviljon, grillimaja, kiiged, okaspuugrupi vahelt paistab pikk kasvuhoone. Olemas on kõik, mis teeb aiaelu mõnusaks. Kõige kutsuvamalt mõjub aga hiigelsuur puidust päikeseterrass suure muruplatsi serval. Oh kui mõnus oleks siin soojal suvepäeval pikutada ja kauneid aiavaateid nautida! Jämedast köiest ja peitsitud puitpostidest piire seostub kohe merega. See motiiv kordub paljudes kohtades ning ühendab aia tervikuks. Siin-seal on köitele lisatud meeleolu loomiseks ka kalavõrke. Ulvi oletab, et mereteema võis tekkida reisidelt Vahemere äärde. „See annab aiale justkui vunki juurde!ˮ

Ulvi kiidab oma meest: „Kõik on tema ehitatud, aga Lembit aitab mind palju ka aiatöödel, osa asju tuleb temal palju paremini välja kui minul. Tal on hea käsi: mille istutab või külvab, see ka kasvama läheb. Kogu aed on meie kahe rajatud, iga sopp ja nurk oma kätega tehtud. Aiakujundajaid ja muid abilisi pole me kasutanud, kõik on loodud oma sisetunde põhjal kahekümne aasta jooksul. Palju häid kujundusideid olen saanud ajakirjadest ja Euroopas reisides. Ka elumaja renoveerisime nii seest kui väljast.ˮ Perenaine räägib, et algul oli see vaid tema väike kiiks – luua taimedega midagi suurt ja võimast. Nüüdseks on aias toimetamine neile mõlemale kui hinge rahustav teraapiline hobi. „Aia rajamisel on hästi oluline silmas pidada, et taimedel oleks piisavalt kasvamise ruumi. Oskus taimi õigesti paigutada on tulnud aastatega,ˮ räägib Ulvi. „Armastan öelda, et kõik, mida suudame oma armastava südamega rajada, on ülim investeering vanaduspõlveks.ˮ

Kasvuhoone on aedniku tempel

Pärast seda, kui maad juurde saadi, tõsteti kasvuhoone vanast aiaosast uude. Nii sai iluaed ruumi juurde. Ulvi ütles tookord mehele, et ta teeks kasvuhoonele avara eesruumi, sest tüütu on tööriistu ja muid vidinaid käia kuuri juurest toomas. Kasvuhoone saigi enda külge toreda puidust majakese. Mõlemal pool vahekäiku on siin pikk töötasapind, riiulid ja nagid. Ülimalt mugav on niimoodi toimetada, kui kõik vajalik on kohe käeulatuses. „Armastan ikka öelda, et kasvuhoone on aedniku tempel,ˮ muheleb Ulvi.

Siiasamasse aianurka jääb ka peenramaa. See on ilusasti n-ö nurga taha sätitud, sest pikk kasvuhoone eraldab kogu potipõlluvärki iluaiast. Augustis, meie külaskäigu ajal, näeb aiamaa isuäratav välja: korralikult hooldatud peenardes kõrguvad põldoad ja aedherned, siin on lopsakad aedoad, kabatšokid, varajane kartul, maasikad, sibulad, salatid, küüslaugud jne. Kogu sortiment, mis ühes korralikus tarbeaias peab olema. See soe päikseline lõunanurk on kui loodud ka viinapuude jaoks. Need on veel pottides ja ootavad istutamist. Kasvama on pandud uusi ploomi- ja maguskirsipuid.

Söötis heinamaast sai lilleoaas

Kogu aeda piirab paari meetri kõrgune võimas kuusehekk. See on Lembitu istutatud. Kui hekki veel polnud, oli aed väga tuuline, nüüd naudivad taimed aga tänu vägevale kuusemüürile mõnusat mikrokliimat. Igihaljas müür on neid hästi kaitsnud suurte tuulte ja tormide eest. Järgmisse aiasaali astudes näeme, et tume hekisein on ühtlasi ka suurepärane taust värvilistele õitele ja võradele. Nii nagu tarbeaed, on seegi aiaosa rajatud juurde saadud maale. Varem oli siin söötis heinamaa ja küla puukuur oma kila-kola täis ümbrusega. Samm-sammult on see nüüdseks üles haritud ja muutunud kauniks paigaks.

Tumeda heki taustal voogab lilleväli, kus augustikuus õitsevad värvikate laikudena aedfloksid, liiliad, päevaliiliad, pojengid jm püsikud-suvikud. Ulvit võluvad vanad taluaialilled, neid tahaks ta veelgi juurde saada. Siniste õiesammastega käoking on pärit vanaema aiast. Suured lemmikud on ka hostad ja helmikpöörised. Kevaditi õitseb aias palju tulpe ja krookuseid, nartsissidele kahjuks siinne muld aga ei sobi ja neid on vähe.

„Iga kevad, kui algavad taimelaadad, on nagu uus retk lillemaailma. See on omamoodi hullus, aga väga positiivne hullus. Alati jääb silma midagi uut ja huvitavat või midagi, mida olen kaua otsinud või ajakirjadest avastanud,ˮ räägib maaliliste lillejõgede looja. Kõikjal ilupeenardes on palju kive, millele loodus on vorminud kauneid mustreid ja andnud põneva vormi. Osa paekive on pandud Tšehhi alpiaia stiilis serva peale seisma. Kivid on aeda jõudnud nii maaparandusobjektidelt kui tee-ehitustelt. Üks eriti suur pandi kohale lausa kraanaga. „Nagu jaapanipärastes zen-aedades, mis on loodud sisemise rahu leidmiseks, on kivid ka meie aia oluline osa,ˮ sõnab perenaine.

Mõnus hobi, mis kosutab hinge

Kui aiale on ring peale tehtud, hakkame arutama, mitu istekohta seal kokku oli: valged roositoolid, kollane rauast kiiktool, rippuv pink kaskede all, ripptool paviljoni terrassil, grillimaja pingid, kiiged, suuremad kivid … Arvepidamine läks sassi, sest mõnusaid jalapuhkamise kohti on tõesti väga palju.

„See oligi minu soov, et saaksin soovi korral kõikjal istuda ja vaateid nautida. Niimoodi koos kohvitassiga mõtiskledes tulevad alati head ideed ja nendest juba puudust pole. Aga uuendused peavad sobituma ju olemasolevaga, alles peab jääma tasakaal muru, lilleoaaside, puude-põõsaste ja ehitiste vahel,ˮ räägib Ulvi.

Elukutselt on Ulvi kokk, praegu tegutseb aga hingeterapeudi-nõustajana. Aastaid tagasi õnnestus tal ravitseja abil seljatada ajukasvaja ja siis sai temastki avitaja, avanesid võimed aidata inimesi nende hingehädades. Tema patsientidele meeldib väga aias jalutada, nad kiidavad, kui rahustavalt see mõjub. Kui räägitakse tervendavast aiast, siis Ulvi ja Lembitu rajatud aed on suurepärane näide selle kohta. Perel käib tihti külalisi ning paljud ütlevad, et siia võikski jääda, sest lihtsalt nii hea on olla.  

„Aiaga tegelemine aitab korrastada mõtteid ja tasakaalustab minu teist tööd, maandab keha maaga. Olen oma aias nagu maapealses paradiisis, see on olnud minu elu unistus. Samas on aed mulle ka palju õpetanud, eriti just kannatlikkust, loomingulisust ja sisemist harmooniat. Mõistmist, et kui midagi südamest soovin, siis see ka jõuab minuni parimal moel. Aed kui minu ja abikaasa loomingu õppelava annab parima materjali kogemusteks, oskuse mõista ja kuulata teineteise vajadusi,ˮ mõtiskleb Ulvi.

3 küsimust Aasta aed 2017 perenaisele Ulvi Saarele:

1. Mis on olnud aia rajamise juures kõige keerukam?

Algul kindlasti kannatlikkus – ükski puu või põõsas ei kasva ju üleöö suureks. Õppimine, millised taimed meie aia mullas kõige paremini edenevad.

2. Millist aastaaega naudite aias kõige rohkem?

Kevadet, kui esimesed lilled õitsema hakkavad. Ilusaim ja rikkalikum aeg on aga august, aed on siis nagu soojades toonides maastikumaal elutoa seinal.

3. Milline paljudest istumiskohtadest on kõige mõnusam?

Oleneb hetkevajadusest ja meeleolust. Üks lemmikuid on rippuv pink eesaias kaskede all ja kuumal päeval muidugi päikeseterrass.