Aed, kus täitusid kõik unistused
Kaja Kurg
Aia esimene pilgupüüdja on kahtlemata suur ringrada, mille keskele jääb avar muruala ja servadesse ilutaimede värvikas raamistus. | Tiina Tammet

Marju ja Robert Luhti lastel on olnud imeline lapsepõlv: oma koduaias on neil ligi sajameetrine ringrada rattasõiduks, suur muruplats pallimängudeks, kahekordne mängumaja, maitsvaid köögi- ja puuvilju pakkuv tarbeaed.

Pere hakkas oma uut suure aiaga kodu rajama siis, kui kolmest lapsest kaks olid veel pisikesed. Aia planeerimisel mõtlesidki vanemad eelkõige sellele, et lastel oleks seal tegevust ja tore olla.
„Kuna meil on ruumi tõesti palju, siis ma eelistan seda, et meie kaks nooremat last mängivad oma sõpradega koduaias, mitte ei otsi linnast põnevust. Arvan, et nii on turvalisem. Elame koolile lähedal ja reedeti pärast kooli on neil luba sõpru mängima kutsuda. Suvel olen saanud mõnikord lapsi ka jäätise eest aeda appi,” räägib pereema Marju.

Kui aias on lasteparv, käib suurem möll muidugi kahe korrusega mängumajas, millel on koguni rõdu ja liumägi. „Kui me alles aeda rajasime ja mängumaja ehitasime, siis räägiti tänaval, et siia tuleb lasteaed,” muheleb Marju. Ringtee on käigus nii jalgratta-, rula- kui rulluisurajana. Täpselt ringikujuline muruväljak on aga staadioni eest.
Muruvaibal naudib suve ka pika pehme kasukaga jänes Kusti, kel on oma „aiaga” majake. Kusti „lapsendati” Tartu Loodusmajast, kuhu jänku oli toodud kellegi kodust. Algul võeti ta n-ö prooviks, kuna lastel polnud varem lemmiklooma olnud. Pärast paari kuud toitmist ja hoolitsemist ei olnud lapsed nõus temast loobuma, Kustist oli saanud pereliige. Hiljem selgus, et tegu ei ole mitte jänesepoisi, vaid -tüdrukuga. Aga nimi ei riku ju selle kandjat.

Suuresti laste pärast rajati ka tarbeaed, et neil oleks värsket ja puhast kraami suhu pista ning et nad taimi tunneks. Marju räägib kõneka loo: „Vanem tütar oli vist 18-aastane, kui palusin tal aiast tuua peterselli. Ta oli ära õige pikalt ja saabus kahe naadilehega. Arvasin, et mu aias naati ei leidu, aga näe, oli. Siis sain kinnitust, et pean palju erinevaid aiavilju kasvatama, et lapsed õpiksid neid tundma.“

 

Veerand hektarit ürgloodust
 

„Meie õnneks ei olnud aias mitukümmend aastat midagi tehtud,” meenutab Robert. „Loodus oli maapinna tihedalt katnud puude, võsa ja naadiga. Krundi suurus oli meile ideaalne, sest soovisime paigaldada maaküttetorustiku, rajada ilu- ja tarbeaia ning õueala. See maatükk võimaldas kõik unistused teoks teha.”

Kui krundil töödega alustati, siis kõigepealt tuli kolm päeva niita krundil lokkavat naati. Nähtavale tulid marjapõõsad, vaarikad, õuna- ja pirnipuud, kreegid, ploomid. Kuna enamik puudest oli oma aja ära elanud, jäeti alles ainult seitse õunapuud ja üks pirn.

Krunt nägi pererahva sõnul välja nagu raielank. Sealt saadi 15 ruumi küttepuid, tohutult oli oksi, lõputult kände. Viimased tuli kõik välja juurida, sest ees ootas maaküttetorustiku paigaldus. Saabunud sügis lõpetas esimese aia-aasta. Kogu talv kulus elumaja renoveerimisele ning tulevase aia planeerimisele. Uuriti läbi pea kõik sellekohased raamatud, ajakirjad ja veebilehed.
„Kuna aed oli suur ja kirjeldamatult halvas olukorras, siis ei osanud me esialgu millestki pihta hakata,” meenutab Marju. „Tasapisi tekkisid siiski ideed, mis vajasid vormimist. Kaasasime profist aiakujundaja, kes kuulas ära meie soovid ja aitas mõtted paberile panna. Kevadel maapinna sulades hakkasime oma jõududega pihta. Minu meelest ei saa aeda rajada nii, et võõras teeb plaani ja ehitab sulle kõik ka valmis. Kui oled ise lahtiste kätega ja tahad tervisesse panustada oma aias ja mitte higises spordiklubis, siis – ise tehtud-hästi tehtud!”
Kuna lapsed olid siis veel väikesed, rajati esimese tööna neile mänguväljak. Seejärel sai asuda taimi istutama. Taimede valik ja muldapanek oli perenaise õlul, vaid elupuuhekk kui füüsiliselt raskem jäi peremehe teha.

 

Ringrada – kelle idee?

Aia esimene pilgupüüdja on kahtlemata suur ringrada, mille keskele jääb avar muruala ja servadesse ilutaimede värvikas raamistus. Peremehe sõnul paistab ringrada selgelt ära ka maa-ameti aerofotodelt.
Marju räägib, kuidas vahva aiaelement sündis: „Esialgu soovisin, et peenarde servad oleksid tänavakividega korrektselt ääristatud, et saaks muru mugavalt niita ja peenraid puhta jalaga hooldada. Mees arvas, et siis võiks olla juba korralik kõnnitee. Nii sündiski aia keskele 30-meetrise läbimõõduga ja ligi 100 meetri pikkune kivisillutisega ringrada. Praegu ei kujutaks aeda ilma selleta ettegi. Mööda ringi jalutades on ütlemata mõnus kuiva ja puhta jalaga takseerida suvehommikuti taimede edenemist nii tarbeaias kui ilupeenardel.”

Kõik, mis jääb ringist väljapoole, püüti teha nii vähe hooldust nõudvaks kui vähegi võimalik. Taimedealune pind sai männikoorepurust ja kiviklibust katte, sest väga keerukas oleks ju niita muru ümber sadade põõsaste ja lillepuhmikute. Multš on hoidnud eemal ka umbrohu ning säästnud lugematul arvul töötunde, mis kulunuks rohimisele. Ka silmale on ilus vaadata, kuidas pinnakatted vahelduvad, leiab perenaine.

 

Kaunis taimeraam ümber aia
 

Ringteel jalutades jääb ühele poole püsililledest, lehtpõõsastest ja okaspuudest komponeeritud kaunis taimemaastik. Liigid ja sordid on siia valinud Marju: „Ostan taimi üsna tunde järgi, nad peavad olema ilusad! Kui mõni oma kohale ei sobi, siis kolin ta mujale. Igal kevadel ostan uusi taimi ja igal sügisel istutan mõned ümber. Loodan, et varsti saavutan täiusliku tulemuse.”
Marju armastab elupuid, sest need on dekoratiivsed, hoiavad hästi vormi ega tekita sodi. Samuti on tänuväärsed põõsasmustikad: ilusa välimusega, vastupidavad ja saagikad. Soojal suvel on roosid imeilusad. Liiga töömahukaid taimi püüab perenaine vähemaks võtta.

Kevadel õitseb aias palju tulpe ja nartsisse, on ka teisi sibullilli. „Eelmisel suvel tõime Hollandist palju uusi tulbisibulaid, seega saab sel kevadel põnev olema!” räägib perenaine õhinal.
Varasuvel ootab ta ka rodode õitsemist turbaaias. Veel on seal koha leidnud kännasmustikad (’Patriot’, ’Chandler’ jt sordid), pohlad, jõhvikad, eri värvi õitega kanarbikud. Turbaaiast on mõnus metsamarju suhu noppida, mustikaid saab kuni lumeni. Viimaseid jumaldab ka Kusti.

 

Tarbeaed? Otse loomulikult!
 

See, et aeda tuleb ka nurgake köögiviljale, kasvuhoone ja viljapuud-marjapõõsad, oli perenaise meelest elementaarne: „Kui sul on nii palju maad, siis oleks väga rumal osta suvel poest Hispaania tomateid või Poola sibulat. Meie eelmine koduaed oli küll imepisike, aga sealgi oli tarbeaed – umbes kolmeruudune peenrakast muru sees. Sinna mahtusid maasikad, suvikõrvitsad, porgandid ja muudki.”

Ühes kastpeenras jäävad silma isegi kartulipealsed. „Ei saa ju teha oma aiakraamist suppi ilma kartulita! Lapsed otsivad supi seest alati kartulit. Panen igal aastal maha umbes 12 mugulat. Esimesel siin elamise kevadel leidsin keldrist mõned kartulid, pikad kasvud küljes. Nendest kasvasid täiuslikud kartulid ja nii tekkiski himu ise kasvatada,” kiidab Marju köögivilja kasvatamise rõõme.
Tänu kastpeenardele ja kiviklibust pinnakattele valitseb tarbeaias kord ja puhtus, umbrohul on väga keeruline siin kanda kinnitada. Tähtis on seegi, et saaks kõigele ligi puhta jalaga. Kastide põhjad on kaetud peenrakangaga ja täidetud värske mullaga. Igal aastal lisatakse kastidesse oma aia komposti, mis valmib siinsamas tarbeaia serval kolme lahtriga kompostikastis.

 

Aia magusaimad hetked
 

„Pole midagi ägedamat kui suvel terrassi välipliidil oma aia saadustest suppi keeta. Lehtpeedisupp värske peterselliga lõhnab oivaliselt. On võrratult mugav otse aiast vajalikku patta haarata. Kuna kõigele saab ligi puhta jalaga, siis lippan ka paduvihmaga supirohelise järele,” kiidab perenaine aiaelu mõnusid.

Ka mahlad ja moosid valmivad väliköögis. Viljapuude nurgas kasvatavad saaki hapu- ja maguskirss, pirnipuu, sõstrad, vaarikad, aroonia. Oli ka aprikoosipuu, mis kahjuks kuivas.

Marju ja Robert tunnistavad, et nende aed on veel noor ja mitte päris valmis. Aastate jooksul ei ole tulnud siiski midagi olulist muuta, kuna tehtud on tasa ja targu. Pigem on nüüd vaja veel veidi viimistleda, et kõik algsed ideed teostuksid.
Marju sõnul on tema sees siiski alati rahutus: „Käin alailma ringi sellise pilguga, et mida saab veel paremaks teha. Olen korterilaps, meil oli väike aiamaa. Vanaema piinlikult puhas aed on mul aga siiani meeles ja tema lilleaia lõhnu olen flokside näol ka oma aeda kodustanud. Arvan, et kõige magusamad hetked oma aias on kevade esimestel soojadel päevadel, kõige mõnusam aeg on aga suvel, kui roosid õitsevad.”

 

Võistluse „Kodu kauniks 2017” eripreemia – 500 eurot Fiskarsilt.

Kes: Marju ja Robert Luht, lapsed Helina (22), Robin (11), Lovisa (9), jänes Kusti

Mis: uuesti rajatud vana metsistunud aed (2470 m2)

Kus: Tartu Karlova linnajagu

Tingimused: Suur krunt vaikses aedlinnas. Meeletut töölisa tekitavad tänaval kasvavad hiigelkased, mille õitsemise järel tärkab turbapeenras ja sillutise vuukides miljoneid pisikesi kaski.

Artikli märksõnad