AIAKAHJURID | Mügri ehk vesirott - väikeste viljapuude hävitaja

kodus.ee
Mitmekülgne - mügri ujub ja sukeldub vees ning liigub nii maa peal kui mulla all. | Shutterstock

Mügri lemmiksöök olevat pastinaak, kuid väga meeldivad neile ka porgandid, kartulid, punapeedid, mustjuured. Kõlbavad muudki köögiviljad: kapsas, salat jpm. Muidugi viljapuude juured.

Mügri (Arvicola amphibius, varem A. terrestris) teod aetakse mõnikord ekslikult muti süüks, sest see taimedest toituv näriline võib aeg-ajalt kasutada muti käike. Mügrisid (vesirott on sama looma varasem nimi) on raske tõrjuda seepärast, et see loom on loodud eluga väga hästi hakkama saama. Mügri ujub ja sukeldub vees ning liigub nii maa peal kui mulla all.

Looduses elab tumepruuni tokerja kasukaga u 20 cm pikkune ja kuni 300 g raskune mügri jõe või mõne muu veekogu kallastel või vähemasti niisketes paikades. Tema kuri vaenlane on veekogude ääres mink e ameerika naarits.
Mügrisid murravad meil eriti rebased, kuid ka kährikkoerad, kärbid ja tuhkrud; mügripoja pistavad kinni mutid ja röövlinnud, vees võtavad neid õnneks saarmad ja haugid. Ka mõned koerad ja kassid püüavad neid.

Mügride sugu ei saa otsa, sest nad on väga viljakad, nende arvukust on meil suurendanud ka pehmed talved. Ühe hooajaga võib mügri ilmale tuua kaks kuni kolm pesakonda, kus on 6–7 poega. Noored mügrid jõuavad järglasi saada juba samal suvel.

Suvel võivad mügrid pesitseda veekogu kaldal mätastes või kaldasse uuristatud mitmetasandilises pesaurus ning süüa tarna, osja, hundinuia, pilliroogu, järvkaisleid, kõrkjaid jms.

Veekogude lähedal ja muis niiskeis paigus elavatele aiapidajatele hakkavad mügrid muret tegema suvel ja sügisel, sest siis ahvatlevad neid aias valmivad viljad.
Põllul pistavad nad viljateri ja -kõrsi, maisivarsi ja -tõlvikuid. Pessa kogub mügri talvevaruks sarapuupähkleid, seemneid jm.


Õunapuu juurestik ahvatleb
 

Tema sahvrit ja talvepesa ümbritsevad isuäratava toiduni jõudmiseks kaevatud käigud. Käike tehes ajab ka mügri mulda maapinnale, kuid tema aetud mullahunnik on ovaalsem ja lapikum kui muti oma ning auk paikneb kusagil selle servas või hunniku kõrval, mitte hunniku keskel nagu mutil. Mügride tehtud on tavaliselt ka need äkki peenrasse ilmuvad augud, mille ümber mullavalli polegi.
Mügride käigud on enamasti juurtega läbi kasvanud pinnases ning 5–30 cm sügavusel, kuid õunapuu juurestik ahvatleb teda ka ühe meetri sügavusele kaevuma. Aias võivad nad mõne isuäratavama koha nii urbseks ajada, et vajud seal liikudes äkki poole sääreni maa sisse.

Kõige rohkem teevad mügrid aias kurja talvel, sest siis on nende toidupooliseks eelistatult lillesibulad ja noorte viljapuude juured. Mügrile maitsevad ka viinapuude, viirpuude, maasikate, elulõngade jt ilutaimede ja isegi orasheina juured. Söögiga ringi liikudes kujundavad nad aedagi, mistõttu võid tulpe, hüatsinte ja krookuseid kasvamas avastada paigus, kuhu sina nende sibulaid maha ei pannud. Ka ainult natuke näritud sibulast ei tule enam ilusat õit.

Kõige rohkem on muidugi kahju väikesest viljapuust, mis võib kerge puudutuse peale pikali vajuda – mügri on puu juured nahka pistnud. Talvel närivad mügrid ka noorte lehtpuude koort ja võrseid. Õuna-, pirni- ja ploomipuu võib mügri ära koorida kuni 20 cm kõrguselt. Tüvel on siis karedad hambajäljed ja maas kõvera otsaga kooretükid. Mügride ja ka hiirte lumealuseid pahategusid saab natuke vähendada sellega, kui tallata sadanud lumi väikeste viljapuude ümber tihedalt kinni.

 

Lõhnal põhinevad peletusvõtted 
 

Ka mügrisid katsutakse nende lemmiktoidust eemal hoida tugeva lõhnaga taimede ja muu haisva, mürgise või valusa kraamiga. Paljusid neist taimedest ja võtteist pruugitakse ka mutte tõrjudes. Näiteks topitakse ka mügrikäikudesse toominga-, leeskputke- jt oksi, aedruudi- ja rassilehti ning rassi ogalisi seemneid, takjanutte, roiskuvat kala, fekaale, kassiliiva, karbiiditükke jm. Käikudesse on kallatud veel rohelise seebi, nõudepesuvahendi Fairy ja vee lahust (vahekord u 1:1:10).
Paigus, kus tegutsevad mügrid, on lillesibulad kindlam maha panna istutuskorvides. Anumast on abi siis, kui mügri tulbi- ja liiliasibulatele ka ülevalt poolt ligi ei pääse. Seega tuleb istutusanum pealt katta paraja tihedusega võrguga, kust lilled läbi kasvavad, kuid mis mügrisid läbi ei lase. Enne istutamist on paljasjuursete istikute juuri ja lillesibulaid kastetud ka eeterlikku männiõli sisaldava universaalse kahjuritõrjevahendi Fütorodenti lahusesse.

Aednikud on soovitanud kasvatada mügridele meeldivaid sibullilli klumpides nartsisside ja püvilillede ringkaitse all või neist moodustatud tõkke taga. Nartsissi ja püvilille nad ei puutu, seega jääks vähemalt osa kaitsealuseid alles. Kaitsetõkkes võib püsikutest kasvatada aedruuti, soovitatud on ka brunneraid ja hostasid.

Paigus, kus liigub mügrisid, tuleks viljapuud juba istutadagi nii, et nende juuri jääb istutusaugus ümbritsema pehmemast võrust keeratud koonus. Selleks sobib tiheda silmaga galvaniseeritud või keevitatud metallvõrk või ka plastkattega metallvõrk. Sellise kaitsevõrgu soovitaks panna ka lillesibulate istutusnõude peale, kõrgpeenarde ja kompostikasti või -hunniku alla. Mügride aedatungimist pisutki segava piirde saab teha tugevast tsingitud võrgust, mille silma pikkus ei ole üle 4,5 cm. Selline võrkaed peab ulatuma vähemalt 40 cm sügavuselt mulla sisse.

 

Mürksöök ja lõksud
 

Leidlikud aednikud on mügridele meisterdanud mürkhõrgutisi. Rotimürki on peidetud mügrisid ahvatlevate tulbi- ja liiliasibulate või tühjaks õõnestatud porgandite ja maapirnide sisse. Hõrgutisi tehes ja mulla sisse peites peavad muidugi kindad käes olema: mügri haistmine on väga hea. 

Mürkide kasutusnõuded on järjest rangemad, sest arvestatakse ka sellega, mis juhtub siis, kui mürki maitsevad linnud või muud väikesed loomad. Enam ei tohi seepärast kasutada näiteks kergeid teraviljaseguga puistemürke, mille tuul võiks laiali kanda, või punaste tükkidena müüdud Redentini.

Mõnikord satub noor mügri ka mutilõksu, kuid kuna mügri on suurem, on ka tema püüdmiseks tehtud lõksud suuremad ja vastupidavamast materjalist. Mügrisid õnnestub lõksuga püüda tavaliselt varakevadel või sügisel. Kasutatakse vinnastatud püügiraudu, kast-, toru- ja lööklõkse. Nende paigaldamisest ei ole kasu, kui seda tööd tehes kindaid ei kanta. Näpitspüünisest jääb osa maa peale, lõksu pane peibutussöödaks porgandit vms.
Allikas: Kodu&Aed, Aiavihik

Sarnased artiklid