Aias õitseb marjaroos
Kaja Kurg
Eestis kasvab metsikult kümmekond kibuvitsaliiki, nende hulgas ka Kaug-Idast pärit ja meil looduses naturaliseerunud kurdlehine kibuvits ehk kurdlehine roos ehk kartuliroos. | Suhtterstock

Istuta aeda kurdlehise roosi kauneid sorte, naudi suvi läbi õieilu ning nopi sügisel põõsastelt vitamiinidest pungil vilju moosi ja tee jaoks.

Küllap oli loodusest toodud kibuvits üks esimesi ilupõõsaid, mida Eesti taluaedades kasvatama hakati. Lisaks kaunitele õitele rõõmustasid varasügisel silma ka küpsed värvikad viljad ehk tõrsikud, mida rahvasuus kibuvitsamarjadeks kutsutakse.

Maailmas arvatakse olevat umbes 400 liiki kibuvitsu. Need armsate õitega torkivad põõsad on loendamatu hulga aedvormide ja roosisortide esivanemateks. Osa kibuvitsa liike, ristandeid ja vorme on hinnatud aga ka väärtuslike viljapõõsastena, seda tänu oma erakordselt vitamiinirikastele viljadele Juba tükk aega on tegeldud lausa vitamiinirooside aretusega.

Eestis kasvab metsikult kümmekond kibuvitsaliiki, nende hulgas ka Kaug-Idast pärit ja meil looduses naturaliseerunud kurdlehine kibuvits ehk kurdlehine roos ehk kartuliroos (Rosa rugosa), millele tema jõulise leviku tõttu hiljaaegu paraku sõda kuulutati.

Võrreldes teiste kibuvitsadega sobivad kurdlehise roosi suured (läbimõõt 2–4 cm) ümarlapikud lihavad viljad kõige paremini moosi ja teiste hoidiste valmistamiseks. Täiskasvanud põõsalt võib saada kuni 3 kg saaki. Vilju on lihtne korjata ning puhastada.

Kurdlehine kibuvits õitseb suve jooksul korduvalt alates juuni lõpust oktoobrini. Suve lõpus on põõsas eriti värvikas oma roosade või punaste õite ja telliskivipunaste viljadega. Sügisel värvub lehestik kollaseks.

Kahjuks on kurdlehisel kibuvitsal aias kasvatamiseks üks suur puudus: ta levib jõudsalt juurevõsuga. Soolotaimeks või hekiks saab teda istutada vaid siis, kui kõrval on muru, mida kogu aeg niidetakse. Muidu muutub ta oma kõikjale trügiva juurevõsuga väga tülikaks.

 

Ilus ja kasulik pargiroos
 

Ebameeldivat laiutamise omadust pole aga kurdlehisest kibuvitsast aretatud pargiroosi sortidel, mis on poogitud koer-kibuvitsale (R. canina) või mõnele muule alusele, mis ei levi juurevõsuga.

Paljud kaunid pargiroosid viljuvad ja annavad oma loodusliku esiema kombel suuri lihavaid vitamiinirikkaid tõrsikuid, mis on biokeemiliselt sama väärtuslikud kui põhiliigil. Eriti heade „roosimoosisortideˮ nimekirjas on näiteks sügavroosade õitega ’Pierrette’, heleroosa ’Dagmar Hastrup’, purpurpunane ’Red Dagmar Hastrup’ ja violetjaspunane ’Moje Hammarberg’.

Suurte erkpunaste õiekobaratega ’Red Rugostar’ õitseb kogu suvi, tema kopsakad viljad on väga magusad. Ilu- ja viljapõõsaks sobivad hästi ka puhasroosade õitega ’Guna’, tumeroosa ’Lydia Freimane’, heleroosa ’Abelzieds’, violettpunane ’Hansa’, punane ’Hansaland’ jt.

Loodusesse minnes tasub korjata aga mets-kibuvitsa (R. majalis), hariliku kibuvitsa ehk orjavitsa (R. vosagiaca) ja koer-kibuvitsa (R. canina) vilju, mis on samuti väga vitamiinirikkad.

 

Aretatud „marjapõõsaksˮ
 

Kibuvitsal on ka spetsiaalselt viljapõõsaks aretatud sorte, mille tõrsikud on suuremad ja vitamiinirikkamad ning põõsas ise on saagikam kui looduslik liik. Palju sorte on aretatud Venemaal: ’Krupnoplodnõi’, ‘Jubileinõi’, ‘Vitaminnõi’ jne.

Saksamaal aretatud vitamiinkibuvitsa sort ’PiRo-3’ saadi hallikasrohelise (R. dumalis) ja longus kibuvitsa (R. pendulina) ristamisel. Aretajate andmeil pidavat selle hübriidi saagikus olema kuni 8 kg põõsalt, vilja mass kuni 2,5 g ning C-vitamiini sisaldus 1200 mg%. Põõsas on umbes 1,5 meetri kõrgune, lihtõied on heleroosad, õitseb tavaliselt enne jaanipäeva. Viljades on vähe seemneid, mis on suur eelis kurdlehise roosi seemnerohkete tõrsikute ees.

Saksamaa ja Rootsi „moosiroosidest” võiks nimetada sorte ’Pierrette’, ’Dagmar Hastrup’, ’Red Dagmar Hastrup’, ’Mimmi’ ja ’Moje Hammarberg’.

 

Millal koguda, kuidas säilitada
 

Kui tõrsikud on juba erksalt värvunud, kuid veel kõvad, tuleb need ära noppida. Sel ajal ehk n-ö tehnilises küpsuses on nad kõige vitamiinirikkamad. Öökülmast näpistatud pehmeid vilju korjata ei tasu, sest need on kaotanud suure osa oma biokeemilisest väärtusest.

Vilju võib kuivatada tervelt koos tupplehtede ja seemnetega, aga need võib ka pikuti poolitada ja sisu eemaldada. Kõige paremini säilivad vitamiinid siis, kui saak kuivab kiirelt praeahjus, spetsiaalses kuivatuskapis või kuumal pliidipealsel. Temperatuur ei tohi olla liiga kõrge. Väärtuslikud on vaid sellised kuivatatud tõrsikud, millel on säilinud punakas värvus ja mis on vaid kergelt kortsulised.

Kuivatatud vilju tasub säilitada kuni kaks aastat, seejärel väheneb nende väärtus oluliselt. 

Rahvameditsiin soovitab kibuvitsa tarvitada külmetushaiguste, kehvveresuse, unetuse ja mälunõrkuse korral. Eriti tõhusa talvise vitamiinitee saad kibuvitsast koos kuivatatud mustade sõstarde, pihlakate, nõgeselehtede, pohlade ja vaarikamoosiga.

 

Kasuta loominguliselt
 

* Lisa peeneks lõigutud värsket viljaliha salatitesse.

* Valmista tõrsikutest toorhoidist, moosi, püreed, kompotti, siirupit, viljalihaga mahla, kisselli, veini, likööri.

* Tee roosimett: lisa meele värskete viljade mikserdatud viljaliha.

* Marineeri tõrsikuid – saad hea lisandi lihatoitudule.

* Pane sügavkülma (blanšeeritud viljade või püreena).

 

Mida head on kibuvitsa viljades?

* Rikkalikult C-vitamiini ehk askorbiinhapet (kurdlehisel kibuvitsal keskmiselt 800 mg%; vrdl: mustas sõstras 150 mg%, teistes aiamarjades alla 100 mg%).

* Rohkelt antioksüdante karotinoide, mis annavad viljadele punase või oranžika värvuse.

* Palju mineraalaineid, sh mikroelemente.

* Palju pektiini, mis aitab kaasa hoidiste tarretumisele.

 

NIPP

Tõrsikuid hoidiste jaoks puhastades jääb üle palju seemneid. Kuivata see väärt kraam ära ning säilita klaaspurgis või paberkotis. Talvel uhmerda seemned jahuks ja lisa joogiteele, küpsetistele jm toitudesse.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid