Aita ja Vello Vaher – teineteist toetades

Tiiu Talvist
Oma magistriõpingud on Aita ja Vello mõlemad läbi teinud viie lapse kasvatamise ning paljude muude tööde-tegemiste kõrvalt. | Olge Makina

Vaherite perest mõeldes tuleb esimesena silme ette kindlasti Vello, kes hiljuti Ameerika talendisaates "America's Got Talent" oma pööraste trikkidega miljoneid televaatajaid ehmatas ja hullutas. Muidugi meenub alati särav Aita ja tema helisev naer, mis on täiesti eksimatult äratuntav.

Aita ja Vello Vaheri pere tsirkusetrikid on veel kõigil meeles, eriti sellest ajast, kui Vello oma väikesi lapsi teleekraanil ebanormaalselt kõrgele hüpitas ja lennutas, nii et igal lapsevanemal oli seda vaadates hing kinni. Nüüd on peaaegu kõik Vaherite lapsed juba täiskasvanud ja vanematel on lõpuks ometi aega tegeleda nii-öelda oma asjadega.

 

Omad asjad ajada
 

Aita loetleb: "Mina õpetan juba kümnendat aastat Polygoni teatrikoolis noortele näitlemiskunsti, kõnetehnikat, hääleimprovisatsiooni, klounaadi ja miimi. Lisaks on mul veel mõned õpperühmad siin ja seal, samuti teen vahel mõned rollisutsud teatrites või teleseriaalides, käin ka filme dubleerimas. Olen väga rõõmus, et ma ei pea enam nii pingsalt töötama, saan ise valida ja planeerida oma tööaega ning pühenduda oma teismelisele tütrele, kes meie lastest veel viimasena kodus on."
Vello tegeleb praegu enda sõnul peamiselt tagasitulemisega. Pärast Ameerika talendisaadet sai temast väga populaarne artist, keda kutsuti esinema nii Eestisse kui ka välismaale. Aga siis tuli vahele üks õnnetu juhus.

"Eelmise aasta 10. juunil juhtus mul ühe esinemise käigus õnnetus, mille tagajärjeks oli lülisamba 12. lüli murd. Olin seda trikki koos publiku kaasamisega teinud oma sadakond korda. Kaks rahva seast valitud meest pidid mind üleval hoidma, aga mingil põhjusel lasid nad mu valel hetkel lahti, nii et kukkusin, põmaki, otse pea peale. Eks see oli paljude rumalate juhuste kokkulangemine.

Arstid soovitasid mulle kiiret operatsiooni, mille käigus oleks lülisamba kolm lüli omavahel metalliga kokku pandud. Mina rääkisin oma lootusest, et tahan kunagi uuesti jalgu kaela taha panna, kirurg aga hoiatas, et kui ma käima hakata ei taha, võin ju operatsioonist loobuda. Läksin siiski seda teed, et hakkasin vaikselt ise ennast ravima," jutustab mees.

 

Töökas ja tahtejõuline
 

Hoolimata arstide hoiatusest tõusis ta neli nädalat pärast murdu voodist ja alustas treeningutega, samal ajal hoolega oma enesetunnet jälgides ja tasapisi koormust suurendades.

"Praegu teen trenni umbes kolm tundi päevas: kõigepealt tunnike jõutrenni, seejärel kaks tundi venitusi ja painutusi. Kuigi ma praegu veel oma kõige raskemaid trikke teha ei saa – sest jalad lähevad ainult kaela, mitte õlgade taha –, olen oma füüsiselt praegu oluliselt tugevam kui enne õnnetust," kirjeldab Vello oma jõuharjutusi. "Just tegin enda keha raskuse kangiga 34 kükki!

Praegu võin võtta selliseid riske, mida enne ei saanud, sest alati valmistusin esinemisteks ja tegin trenni ainult selles ulatuses, mida heaks esinemiseks vaja oli. Nüüd võin rohkem oma piire katsetada, muidugi hoolega organismi reaktsiooni jälgides. Ja nagu näete, ma kõnnin!" sõnab ta uhkelt ja mainib, et ega teda ei saagi võtta kui tavalist 54-aastast meest, sest treeningu tulemusel on ta organism tunduvalt paremas olukorras kui temaealistel tavaliselt.

Tegelikult oleks selline õnnetus võinud lõppeda palju kurvemalt ja Vello peab tõesti õnne tänama, et ta praegu elus on ja liigub. Aita ütleb kõrvalt: "Sind päästiski see, et sa oled nii töökas ja tahtejõuline inimene. Kui sul ei oleks kaela- ja õlalihased olnud nii tugevaks treenitud, nagu sul oma trikkide jaoks vaja on, oleks kõik võinud lõppeda tunduvalt kehvemini."