Arhitektuurist ajendatud ja ajaproovile vastu pidanud kodu. Kõik algas kaptenisilda meenutavast rõdust

Tiina Kolk
Ganside kodule on iseloomulikud kumerad vormid. | Terje Ugandi

Helle ja Taevo Gansi 1979. aastal valminud helge kodu sisekujunduse ilu on ajaproovile vastu pidanud ning veetleb tänapäevalgi.

Legendaarsed sisearhitektid Helle ja Taevo Gans elavad Nõmmel 1938. aastast pärit funkmajas, mille arhitekt August Volberg projekteeris ühele laevakaptenile, kes enne teist maailmasõda ei jõudnudki hoonet päris valmis ehitada.

“Kui me esimest korda seda paika vaatama tulime, oli maja kehvas seisus. Rõdupiire oli kohati väljas, sealt võis lihtsalt alla astuda,” meenutab peremees üle 40 aasta tagasi toimunud tutvumiskäiku. Tulevastele elanikele sümpatiseerisid aga maja suured aknad ja neist avanevad vaated.

“Seda, et tegu on arhitekt Volbergiga, oli kohe tunda, sest kõrgete mändide rüpes asuv hoone istub väga hästi krundile,” lisab Helle.

Nõmmele kolides otsustasid sisearhitektid, et ümberkorraldustega nad ei kiirusta, vaid õpivad aasta-paar maja hingeelu tundma.


Avar ja helge
 

Aeg läks ja Gansid seadsid endale sihi oma kodu remontida 1980. aasta olümpiamängude ajaks. See tähendas kogu korteri planeeringu muutmist, vaheseinte lammutamist, vannitoa ehitamist jms.

“Projekteerides vaidlesime Hellega kõik “punktid” läbi, mis on oluline ja mis vähem. Meile on väga tähtis valgus – nii loomulik, kui see tuleb õigetest suundadest ja on hästi kasutatav, kui ka kunstlik, kuna meil on pimedat aega nii palju,” nendib mees.

Et interjöörid oleksid funkarhitektuurile iseloomulikult helged ja valgusküllased, ongi neil ühes toas kapp keset ruumi, et mitte ühtegi akent sellega varjata. Aknad on originaalsed, eestiaegsete meistrite tehtud.

Korteri algupärasest põhiplaanist jäi paika vaid serveerimisruum, mille pererahvas kohandas pärast puupliidi lammutamist köögiks. Kuna maja teisel korrusel polnud vannituba ega dušši, üksnes imetilluke WC, ehitati uuenduste käigus korralikud sanitaarruumid ripplae ja ventilatsiooniga, mis vastavad isegi tänapäeva nõuetele.
“Maja arhitektuur ehk justkui kaptenisilda meenutava suure rõdu kumer vorm tingis järgmised kumerad vormid,” selgitab paar ja lisab, et neil mõlemal ongi nõrkus ringi ja silindri ning poolringi vastu.

Seda kinnitab ka elutoa ja esiku vahel asuv muljet avaldav ümara vormiga kapp, mis mahutab palju. Muide, seal on varjul ka korstnajalg. Kapi köögipoolsesse otsa on disainitud söögilaud, mille ümber saab paigutada – seda vahesektsiooniga pikendades – istuma kümme inimest.

Pererahva projekteeritud kogu korteri unikaalne mööbel – sisseehitatud kapid, elutoa diivan ja madalad kapid, kabineti lauad jne ning nii ripp- kui ka süvistatud valgustid – on tehtud toonase kunstikombinaadi ARS töökodades. “ARSi töömehed olid tõelised meistrid, kes suutsid kõik kavandid ellu viia,” kiidab Helle.

1979. aastal valminud kodule on hiljem juurde ehitatud raamatukogutuba. “Me pole just suured bibliofiilid, aga erialakirjandust on meil omajagu ja seda tuleb kogu aeg juurde,” täpsustab Taevo.


Kasinate valikute kiuste
 

“Kui tänapäeval on erinevaid ehitus- ja viimistlusmaterjale saada tohutult, siis nõukogude ajal, kui remonti tegime, oli kõik defitsiit. Värvivalik oli siis väga hädine, aga puitmaterjali ja isegi parketti liikus,” kommenteerib mees, kelle sõnul oli tol ajal seinte värvimine suur õnnemäng, sest saada oli ainult valget lateksvärvi, mida toodeti Eestis.
Värvisegamine käis suures pütis puumõlaga. Pärast pinna värvimist vaadati-oodati paar päeva, kuidas asi toimib. Kui väljakuivamisel hakkas mingi võõras toon domineerima, tuli kõike otsast alata. Ülevärvimist oli palju.

Lähemalt saad lugeda ja vaadata Diivani veebruari numbrist.

Artikli märksõnad