Artišokk - maiuspalu kasvatav ilus „ohakas”

Kaja Kurg
Shutterstock

Efektse välimuse ja jõulise kasvuga artišokk on mitmekülgne aiaasukas: ta sobib pilgupüüdjaks ilupeenrale, hellitab gurmaanide maitsemeeli ning pakub inspiratsiooni floristidele.

Harilik artišokk (Cynara scolymus) on mitmeaastane rohttaim korvõieliste sugukonnast. Tema õisikuvarred kasvavad umbes pooleteise meetri kõrguseks ning karuohakat meenutav taim on siis oma suurte sulgjalt lõhestunud hallikasroheliste lehtede ja kopsakate õisikunuppudega ütlemata dekoratiivne.

Õisikunupud on 5–7 cm läbimõõduga. Sõltuvalt sordist võivad need olla kerakujulised, ovaalsed, koonilised või lameümarikud. Nuppe ümbritsevad rohelised või violetsed kattelehed, mis meenutavad soomuseid.
Kui jätta õisikunupud söömata, saavad neist avanedes toredad säravsinised „karuohakaõied”, mida on vahva panna vaasi, sobitada kimpu või lilleseadesse.

Hallikasroheliste lehtede ja säravsiniste õisikutega artišokid sobivad aias eriti hästi tumeda heki või okaspuude taustale, et nende taimede isemoodi ilu hästi esile tuleks. Efektse pilgupüüdjana võib hiiglaseks sirguva artišoki panna kasvama ka suurde aiavaasi.

 

Suursuguse elulaadi väljendus
 

Arvatakse, et artišokk on pärit Etioopiast. Sealt jõudis ta Egiptusesse ning seejärel 15. sajandil üle Vahemere Euroopasse. Kõigepealt Itaaliasse, sealt Hispaaniasse ning järgmistel sajanditel Inglismaale ja Saksamaale.

Artišokk oli tollal väga kallis köögivili, mida said endale lubada vaid aadlikud. Artišokiõisikute söömisega sai näidata oma rikkust ja suursugust elulaadi.

Teadmata põhjusel vajus artišokk 18. sajandil unustusse. Uuesti avastati see maitsev köögivili alles 1920. aastate keskel Prantsusmaal. Artišokk on tõeline delikatess. Toiduks tarvitatakse puhkemata korvõisiku lihakat põhja ja õisiku kattelehtede alumisi, paksenenud osi. „Soomuste” tipud süüa ei kõlba, ka kõige pealmised kattelehed on söömiseks liiga kõvad. Samuti tuleb eemaldada punga südamik, millest arenevad putkõied.

Toorelt õisikud süüa ei kõlba, küll aga keedetult või hautatult. Veidi mõrkjas maitse meenutab ühele sarapuu, teisele kreeka pähkli oma, kolmandale hoopis sellerit.

                

Kuidas kasvatada
 

Pika kasvuajaga artišoki istikud tuleb kindlasti ette kasvatada, muidu ei jõua esimesel aastal õisikunupud piisavalt suureks kasvada. Külva seemned juba märtsis, sest istikuperiood kestab paar kuud. Enne külvamist leota seemneid umbes ööpäev.

Taimed istuta välja pärast öökülmaohu möödumist mai lõpus-juuni algul. Pane taim mulda mõni sentimeeter sügavamale, kui ta oli ettekasvatuspotis. Külmaõrn artišokk vajab päikeselist ja tuule eest varjatud kasvukohta. Muld olgu toitaine- ja huumusrikas. Sega istutusauku mulla sisse kõdusõnnikut (nt kanasõnnik mereadruga, hobusõnnikukompost, vermikompost) või aiakomposti.

Kasvuajal võib artišokke kosutada taimekääritise lahusega vm maheda vedelväetisega. Õisikunupud ilmuvad augustis. Kopsakamate nuppude saamiseks jäta taimele kasvama kuni neli õisikut. Õisikunupp võib kaaluda paarisajast grammist poole kiloni.

Kui kõige alumised „soomused” hakkavad kergelt avanema, on paras aeg õienupud noppida ja kööki viia, et valmistada gurmeeroog. Taimelt lõika õisik koos lühikese (2–3 cm) varrejupiga.

Õisikunupud on väga külmaõrnad: piisab, kui kraadiklaas langeb vaid kraad alla nulli, ja saak on rikutud. Sellepärast tuleb olla sügisel valvel ja öökülmaohu korral panna artišokkidele katteloor.
Koristatud õisikud säilivad tarbimiskõlblikena jahedas (veidi üle 0°) ja niiske õhuga kohas 3–4 nädalat.
Artišokki saab lisaks seemnetele paljundada ka pistikute ja võrsikutega.

                                                                                                         

Talv peenral – kas jääb ellu?
 

Artišoki peenral talvitamine on meie kliimas riskantne ettevõtmine. Aga pehmema talvega võib see õnnestuda ja kui veab, võib taim samal kasvukohal vastu pidada mitu head aastat. See on hinnatav saavutus, sest vanemal taimel hakkavad õisikunupud moodustuma juba suve algul ja neid on rohkem kui esimesel kasvuaastal.

Avamaal talvitumiseks lõika sügisel enne suurte külmade saabumist lehed ja õisikuvarred ära. Kuhja kasvukohale u 20 cm paksuselt kuivi puulehti, kuiva freesturvast, peenestatud õlgi või muud soojust hoidvat materjali. Peale aseta vettpidav katus, näiteks kummuli keeratud ämber. Varakevadel võta kõik katted ära, et taim saaks kiiresti kasvu alustada.
On ka teine võimalus artišoki üle talve hoidmiseks: lõika pealsed ära, kaeva juurepall maast välja ja vii keldrisse vm hoiuruumi.

Sarnased artiklid