Avastamist väärt autorikeraamika
Tiina Kolk
Viive Väljaotsa pabermassist kollektsioon kunstniku juubelinäitusel "3 tuba". | Urmas Väljaots

Eesti keraamikute looming on eripalgeline oma silmapaistvate taieste, võrratute vormide ja tehnikatega. Igasse interjööri lisavad need käsitsi tehtud, aega ja oskusi nõudvad esemed erilise õhustiku ning meie kodudes võiks olla palju rohkem taolisi unikaalseid objekte. Esitleme seekord mullu näitustel, kunsti- ja disainilaatadel silma paistnud autorite asju.

Ühteaegu dekoratiivne ja skulpturaalne

Enne kui Viive Väljaots hakkas vabakutseliseks kunstnikuks ja -keraamikaõppejõuks, töötas ta -Pärnu Ehitusmaterjalide Tehases -disainerina, kavandades tarbe-esemete tootesarju. «Olen ennast jaotanud disaini, dekoori ja figuuriplastika vahel. Nõusid olen teinud igasuguseid ja neid ka igatpidi maalinud. Siiski eelistan tagasi pöörduda lihtsate, selgepiiriliste, kas siis munajate või kerajate vormide juurde. Eriti meeldib neid maalida musta, läikiva kõrgkuumusglasuuriga. Igasugused täppide, triipude, siirude ja viirude mustvalged kombinatsioonid sobivad mulle. Terve elu olen ka tegelnud inimfiguuriga. Savi on sobiv meedium komplitseeritumate ideede vahendajaks. Seda ma armastan,» tunnistab keraamik, kelle sõnul on sümboolselt kõik tulekunstid – metall, keraamika, klaas – suur mõõduvõtt inimese ja looduse vahel. «Iga uus võte või materjal loob uue olukorra, alustad alati justkui algusest. Oled nagu väike jumal – lood tule abil ebamäärasest ja pehmest ollusest vastupidava asja. Pead olema üle kogu protsessist vältimaks ebaõnnestumisi. Meistriks saamiseks peab pühendama palju aega ja energiat. Kokkuvõttes: üsna põnev ja värske eluviis.»

Kunstnikutee valis Viive Väljaots juba varakult. Pärast Tartu Kunstikooli lõpetamist tegi ta 19aastasena sisseastumiseksamid ERKI maaliosakonda, aga jäi toona ukse taha. Vaba talve töötas ta Siimusti keraamikatehases. «Tundsin end seal hästi. Nii lihtne see valik oligi,» nendib Väljaots, kes 1974. aastal lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi keraamikuna.

Loodusest inspireeritud
 

Õnne Õunapi põnevate pindadega keraamika kätkeb endas selle materjali võlu. Nii suuremõõtmelisi, eri värvi savidega maalitud taieseid kui ka tarbeesemeid vormib kunstnik käte vahel. Ta kasutab selleks punast, valget, musta savi ja ka portselani.
«See, mis on meie ümber, mõjutab meid seest – värvid ja vormid, maastikud ja inimesed neis. Midagi omanäolist luua on keeruline. Sajandivahetusel hakkasin Raua tänava ateljees eri värvi savi kihiti panema ... seal mu autoritehnika (abstraktsed maalid savi pinnal) sündiski. Tavaliselt teen suuremate esemete tarvis eeltööd talviti,» nendib keraamik ja näitab kilesse keeratud «portselanitriipudega» ilmestatud saviriba – fragmenti kavandatud objektist.

«Eeltöö peab olema tehtud, sest siis, kui tuleb tunne, rullin savi lahti ja hakkan vormima. Väga palju kauneid esemeid on sündinud katse ja eksituse meetodil. Savi tahab erilist tunnetust. Mind köidab ja inspireerib loodus,» tunnistab Hiiumaalt pärit Õnne Õunap, kes juba 14aastaselt otsustas, et temast saab kunstnik, ehkki ta polnud käinud isegi kunstiringis. Oma plaanist ei kõssanud tüdruk mitte kellelegi ja astus pärast keskkooli Tallinna Kergetööstus-tehnikumi. Nahatöö viis teda kokku toonase ERKI nahaeriala tudengi Riina Kermikuga, kes julgustas kunstiinstituuti astuma.

Alles siis, kui neiu oli keraamikasse sisse saanud, said kodused tema unistusest teada. Nende kolmeliikmelist kursust (koos Piret Kändleri ja Viivika Veskiojaga) juhendanud Evi Mardna ei lasknud tudengeil igavleda. Aga pärast ERKI lõpetamist 1988. aastal tuli hakata rinda pistma tegelikkusega. «Aeg oli eriline, sest keraamikat põletada polnud kuskil, kuna Arsis põletada ei tohtinud. Müüa ei tohtinud midagi, saada polnud mitte midagi. Aga kõik elasid,» sedastab Õnne Õunap. Nagu toona, nii ajab sisemine sund teda ka praegu tööd tegema. Toona nokitses ta keraamikat põlve otsas ehk köögilaual, nüüd stuudioks seatud korteris. «Võtan savi ja hakkan looma – mulle meeldib tunnetada asjade olemust.»

dsc_2283_2.jpg

Musta ja hallvalge glasuuriga käsitsi vormitud vaagen (2018).
Terje Ugandi

Ümarvormide üllitaja

Keraamik Pille Kalevistet võlus saviga tegelemine juba lapsepõlves. Aga kui elu viis teda pärast tekstiliilieriala bakalaureuseõpet EKAs kunsti ja kunstiajaloo õpetajakoolituse lisa-aastal Rahumäe põhikooli, kuhu parasjagu toodi keraamikaahi, said naise tulevikuplaanid hoopis selgema sihi.
«Hakkasin seal tasahilju tegelema saviga – see materjal võttis terve mu käe,» tunnistab kunstnik, kes suundus seejärel EKA keraamikateaduskonna erialatundidesse ja 2011. aastal astus magistrantuuri, mille lõpetamist tähistas uurimistööga «Krakleeglasuurid kõrgkuumuspõletuses» ja näitusega «Lumm» galeriis Hop.
«Mind paelub vabalooming, pean ennast kunstnik-keraamikuks,» mainib Pille Kaleviste, kes nüüd töötab saviga oma kodustuudios ja annab keraamikatunde Vanalinna Hariduskolleegiumis.
«Kõik minu taiesed on ümarad. Kui keraamik alustab vormist, siis disainer ergonoomikast, sest tarbeesemed peavad olema otstarbekad. Minu töödes on ka väike kiiks, pisike nõks, mis teeb nende kruuside-kannude-kausside jt kasutamise mõnusamaks ning lõbusamaks,» kommenteerib keraamik, keda viimasel ajal inspireerib õrna portselani ja rustikaalse savi kooslus.
«Tegelen põhjalikult ühe vormiga, modelleerides seda käsistsi. Magistrinäituseks valmistudes katsetasin erinevatel portselani- ja poolportselanmassidel krakleeglasuure topeltseinaga kausivormidel.»
Tõuke selleks tööks andis talle Ingrid Alliku juhatusel toimunud naked raku koolitus. Seal kogetud praojoonte «ilmumine» savikehale virgutas toonast magistranti proovima, kas midagi sellist võib saavutada ka elektriahjus. Et oma elu veel keerulisemaks teha, kasutas ta portselani. Tulemus oli ootamatu, aga võluv!

«Praeguseks on need topeltseinaga vormid käinud kolmel näituseringil. Kõigepealt esitlesin Hopis minu jaoks ideaalseid vorme. Järgmiseks väljapanekuks hakkasin neid vorme deformeerima ja kolmandal korral deformeeritud vorme kasvatama seestpooolt väljapoole.»
Sel aastal valmistub Pille Kaleviste sügisel galeriis Hop toimuvaks näituseks, mille ekspositsiooni moodustavad Taanis Guldagergaardi rahvusvahelise keraamikakeskuse residentuuris valminud sooda-põletustehnikas taiesed.  «Viibisin seal mullu ja plaanin minna ka sel aastal. Arenesin seal väga palju, sest kui stuudios töötavad koos erinevad kunstnikud, -jagatakse omavahel loomingu saladusi.»

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid