Dendroloogiaõpetaja täiuslik õppeklass
Kaja Kurg
Ükskõik mis suunas ka ei vaataks, naudib silm täpselt paika timmitud kauneid vaateid. | Tiit Koha

Vaasa talu suure pargiosaga aed on ainulaadne oaas ümbruskonna lagedate põldude keskel – dendropargi maalilisi vaateid ning põnevat taimekollektsiooni on käidud vaatamas isegi Jaapanist ja Ameerikast, lähematest maadest rääkimata.

Kui me oleksime Räpina aianduskooli dendroloogiaõpetaja Andres Vaasa rajatud aeda külastanud üle-eelmisel vihmarohkel suvel, oleksime näinud küünarvarrepikkuste õisikutega aedhortensiaid ja põõsasmaranaid, mida katva tiheda õievaiba alt poleks paistnud raasugi leherohelust.

Võistlus „Kodu kauniks” tõi meid saatuse tahtel siia aga läbi aegade kõige kuumemal ja põuasemal suvel, mil Eesti aedades taimed sõna otseses mõttes hinge vaakusid. Vaasa talu aias olukord õnneks nii kriitiline polnud ja isegi muruvaip polnud põrmugi kolletunud.

Kohe meie jalutuskäigu algul juhib Andres Vaasa tähelepanu sellele, et muru on jäetud puude ja põõsaste alt niitmata: „Tänu sellele on taimedel veidigi parem olla, sest kõrge rohu varjus on maapind tiba jahedam ja niiskem. Puud ei taha ju kasvada praepannil! Nii ekstreemsel suvel tuleb taimede eluspüsimine nimel lükata esteetika tagaplaanile. Kuigi vaatepilt ei rõõmusta silma, tuleb sellega leppida, kuni hakkab sadama ning puualused saab jälle korda teha.” See lihtne nipp tuleb kindlasti järgmise põrgukuuma põuasuve tarbeks kõrva taha panna!

„Põuakahjusid on aidanud vähendada ka looduslikult savikas vett hästi siduv muld, liivmulla korral oleks muru täiesti kõrbenud,” jätkab Andres. „Varem, kui praeguse pargi kohal oli põllumaa, sai muld ka tiigimuda ja sõnnikut. See kõik on soosinud puude tugevat aastast juurdekasvu. Paljud külalised on arvanud, et nii suurte puudega aed on kindlasti oma kolmkümmend aastat vana, tegelikult hakkasin vana aia kõrvale pargiosa rajama alles aastal 2007. Osa puid istutasime paari meetri kõrgusena, muidu poleks nad praegu nii suured.”

 

Viimistletud vaated
 

Ükskõik mis suunas ka ei vaataks, naudib silm täpselt paika timmitud kauneid vaateid. Andrese sõnul ei teinud ta pargi kujundamiseks paberile isegi mitte visandit: „Kõik sündis hetkeemotsioonist: kui vaim peale tuleb, siis pole mingit plaani vaja. Taimed satuvad õigesse kohta iseenesest.”

Pargiala servadel on kõrgemad puud, et need võtaksid tuule kinni ja seespool tekiks soodsam mikrokliima. Servast sissepoole lähevad puud ja põõsad rindeliselt madalamaks. Lõbusate vinjettidena mõjuvad madalate ilupõõsaste pikad kaared.
Istutusalade kooslused vahelduvad pidevalt ning kogu aeg on vaateväljas midagi põnevat. Igasse vaatesse jääb ka sihvakaid sambakujulisi võrasid, maalilisi rippoksalisi puid ja muid geomeetrilisi vorme, mis annavad pargile struktuuri.

Lisaks rohelisele jätkub parki läbi aasta muidki värve. Andres  ütleb, et on teadlikult valinud aeda lehtpuid ja -põõsaid eelkõige sügisvärvi järgi, eelistades punaseid toone: „Kuna ümbruskonna põllud ja metsad on sügisel valdavalt kollased, siis tekib tore kontrast, kui pargis värvub enamik puid-põõsaid oranžikaspunaseks või punaseks. Alates septembri lõpust kestab mitu nädalat tõeline värvipillerkaar. Toonid muutuvad aja kulgedes, mingil hetkel on mõni koht eriti leekiv.”

Üks ägedamaid punaseid soliste on punane vaher, mis on sügisel täiesti veripunane. Ka kevadel on puu erakordselt ilus, kui avab juba aprillis oma tume-vaarikaroosad õied. Võrratu sügisvärviga on ka ginnala vahtrad, mille rühmi on pikitud paljudesse kohtadesse üle suure ala. Sõltuvalt sügisest näeb nende lehtedel laia skaalat punase toone oranžikast leekivpunaseni. Ginnala vahtral on ka ilusad punakad tiibviljad.

Kui puud jäävad pargis raagu, tulevad veelgi paremini esile värvikad viljad. Eriti jäävad siis silma roosade viljadega kikkapuud, pilku püüavad ka viirpuud ja villased lodjapuud.

Talvel algab koorevärvuste etteaste, lisaks muudab ka osa okaspuid talveks oma okkavärvust. Mõni männisort läheb külmade saabudes näiteks kollaseks ja ongi talv otsa selline. Talvel saab nautida ka raagus puude oksagraafikat, mis on paljudel liikidel vägagi huvitav, eriti kui on härmatist või kui okstele tekivad lumised tutsud. Kevadise lehtimise aegne värvigamma on pargis külluslik, ka osa kuuski on kevadel värvikad: kollaste, roosade või punaste okastega.

 

Mutantvaher ’Paldiski’
 

Pargi eriliste puude ja põõsaste seas üks erilisemaid on harilik vaher ’Paldiski’, mille võimsad, sügavalt sõrmjalt lõhistunud lehed ei meenuta küll mitte ühegi kandi pealt vahtralehti. Esmapilgul ei saa ükski külastaja aru, et tegemist on vahtraga.

Andres räägib, et dendroloogid Olev Abner ja Jüri Elliku leidsid selle veidriku 1995. aastal Paldiskist ühelt tänavanurgalt. Puule oli otsa sõidetud ja koor oli viga saanud. Algset taime pole enam ammu, aga tänu võetud pookokstele sai ta ära paljundatud. Praegu on ’Paldiski’ tuntud ilupuu ka mujal Euroopas, kus puukoolid teda samuti paljundavad. Võib oletada, et põneva lehestiku „autor“ oli kiirguse üledoos – Paldiskis oli ju nõukogude ajal tuumaallveelaevade õppekeskus.

Selgub, et tegu on väärt ilupuuga: kitsa koonusena taeva poole sirutuv võra on kompaktne ja jääbki kitsaks. Lehestik ei muteeru tagasi, teistel lõhislehistel vahtrasortidel kipub põhiliigile omaseid „tavalisi” lehti tagasi tulema. Sügisvärv on oranžikaskollane. Võrreldes teiste lõhislehiste vahtratega kasvab ’Paldiski’ tunduvalt kiiremini.

Andres lisab ühe huvitava tähelepaneku: „Ma pole kunagi näinud, et ’Paldiski’ kevadel õitseks, kuigi puu on juba nii vana, et peaks õitsema. Kui ei õitse, pole ka vilju. Ehk on seegi kiirituse tagajärg?”

Oma eksitava välimusega õrritavad külalisi ka kivitamm ’Insecata’, mille lehed on kitsad nagu nöörijupid, lõhislehine hall lepp ’Angustissima’ ja lõhislehine madal jalakas ’Argenteovariegata’. Nad on otsustanud justkui maskeeruda, et külalisi segadusse ajada.

 

Uhked põõsakaared
 

Kasvuperioodil pole sellist aega, kui pargis mitte ükski puu või põõsas ei õitse. Teatepulk läheb ühelt liigilt teisele, ka võivad sordid õitseda veidi erineval ajal. Kujutan vaimusilmas ette, kui uhke võib olla mai alguses tuhkru enela ’Grefsheimi’ pikk lumivalge põõsakaar. Juulis hakkavad roosatama jaapani enelate arvukate sortide vöödid. Siis alustavad ka hortensiad. Põõsasmaranad on õitesse uppunud jaanist sügiseni.

Kasutame juhust ning küsime taimetargalt, kuid tuleb ilupõõsaid õigesti lõigata. On ju õige lõikamine peamine võte, mis hoiab põõsad noorena ja paneb rikkalikult õitsema.

Jaapani enelaid lõikab Andres nii: kevadel võtab põõsa umbes 10 sentimeetri kõrguseks ning nokitseb tüügastikust välja kõik peenikesed ja surnud oksad. „Kui jaapani enelaid regulaarselt ebajuurekaelani harvendada, on uutel võrsetel ruumi kasvada.” Tavaliselt seda ei tehta ja lõpuks kasvavad oksad nii tihedalt, et nende vahelt ei saagi enam noori juurde tulla. Põõsas vananeb. Okste vahele tasub puistata turvast, et ebajuurekael oleks ilusasti kaetud. Siis tuleb sealt  lisajuuri ja põõsas püsib elujõulisena. Põõsasmaranaid aednik vaid harvendab, lõigates täiesti välja vanu oksi. Seemnised ehk seemet meenutavad pruunid kuivviljad hõõrub kevadel aga lihtsalt kahe käe vahel maha.

 

Tolmeldajate paradiis
 

Enelaliike on aias hästi palju, tervelt 42, lisaks veel sordid. Lisaks kaunitele õitele on peremehe sõnul enelarohkusel veel üks põhjus: „Kui aias on enelaid, siis on seal ka palju tolmeldajaid.”

Roosõielised, mille hulka kuuluvad ka enelad, on nimelt väga head putukate aeda meelitajad. Kohe kui esimesed enelad hakkavad õitsema, täitub aed kimalaste suminaga ja elu läheb kihama. Kuna ümberringi on lagedad monokultuuridega põllud, siis pole putukatel sealt midagi suurt toiduks võtta. Sellepärast käivadki nad Vaasade juures.

„Neid on ringi askeldamas kümneid liike, alates kõige pisematest kuni kõige suuremateni. Aeg-ajalt on meil olnud lehiste all mõned kimalaste pesad. Siis pole ma sealt muru niitnud, et pakkuda neile sobivat elukeskkonda.” Enelad tulevad suve kulgedes aiavaadetes esile kogu aeg, sest nad õitsevad erineval ajal, tekib n-ö õiekonveier. Neid on pikitud pargis igale poole.

 

Kahjuritõrje teevad linnud
 

Suurte puude ja lopsakate põõsastikega aias elab ka palju linde. Lisaks lehelindudele, rohevintidele ja teistele väiksematele tegelastele pesitseb siin ka 2018. aasta lind kaelustuvi ehk meigas. „Kaelustuvide kummastavaid häälitsusi olen kuulnud eriti palju just Inglise parkides. Oma aias nende kudrutamist kuuldes tekib täpselt samasugune meeleolu, nagu oleksin Inglismaal,” ütleb maailmas palju ringi reisinud Andres.

Lindude elu on aias mõnus: putukaid on palju ja toidulaud seega kaetud. Lisaks leiab puudelt ja põõsastelt rohkelt maitsvaid vilju. Andres arvab, et just tänu lindudele on jäänud aias kahjureid tublisti vähemaks. Aias valitseb looduslik mitmekesisus, tänu sellele on loodus tasakaalus ning taimepopulatsioon saab välise sekkumiseta ehk taimekaitseta toimida.

Aialinde käivad tihti kimbutamas kana- ja raudkullid. „Muru niites märkan aeg-ajalt sulgi – märk sellest, et mõni värvuline on sattunud jälle kulli ohvriks.  

Samas olen kullidele väga tänulik, sest kui kullid lendavad, on varesed kadunud. Neid linde pean oma vaenlasteks, sest nad on murdnud massiliselt okaspuude latvu: näiteks hallidel nulgudel, lehistel, rikkusid ära isegi ainulaadse serbia kuuse ’Pendula’. Pean pidevalt käima latvu korrigeerimas,” on Andres päris kuri.

Varesed käisid rapsimas ka imeilusat pikkade rippuvate okstega arukaske ’Gracilis’. „Märkasin, et ühe pärna otsa oli tekkinud varese pesa. Läksin seda vaatama ja märkasin, et pesa oli nagu kübar kaunilt kokku vormitud ’Gracilise’ pikkadest painduvatest okstest. See andis vastuse ka küsimusele, miks kevadel oli kase valge tohuosa imelikult märg olnud – puu ajas rebitud oksakohtadest mahla,” kirjeldab aednik.

                               

Kaktustest suurte puudeni
 

Huvi taimede vastu on Andresel olnud väikesest saati. Ta mäletab, kuidas kippus kolme-neljasena kodus kaktuseid uurima ning emal tuli pintsettidega näpust astlaid välja võtta. Kodu juures oli traditsiooniline maa-aed, kus sai nii tarbe- kui ilutaimede peal kätt harjutada. Aia taga põllul ehk seal, kus praegu on park, kasvatati kartulit ja juurvilja. Vanas aias rajas Andres ka oma esimese okaspuukogu.

Aiandust on Andres õppinud Räpina aianduskoolis ja Tartus põllumajandusülikooli (praeguse maaülikooli) aiandusosakonnas. Pärast ülikooli töötas ta mõnda aeda Sakus EVIKA-s ja süvenes taimede meristeempaljunduse saladustesse. Seejärel viis tee tagasi Räpina aianduskooli, kus ta on nüüdseks vist juba 15 aastat õpetanud dendroloogiat ning viimastel aastatel ka puittaimede paljundamist.

Lugeja tahaks kindlasti teada saada ka seda, milline on meie ühe tuntuma dendroloogi lemmikpuu. Andres vastab: „Asjale pragmaatiliselt lähenedes meeldivad need, kellel on kõige vähem kahjustajaid ja kes ei vaja erilist võrahooldust. Selline on näiteks ilusa kirju lehestikuga lõhislehine madal jalakas ’Argenteovariegata’. Esteetilisest küljest vaadates on raskem vastata, sest igal ajal on midagi sellist, mida võiks lemmikuks pidada. Näiteks kevadel olen täielikult võlutud vaarikapunaste õitega punasest vahtrast, mis ka sügisel oma leekiva lehestikuga mõjub meelierutavalt.”

Kodu juurde parki rajades oli Andres vägagi kaval: lisaks kaunile kohale, kus oma kirglikku taimehuvi rakendada ja mõnusalt askeldada, on tal nüüd olemas ka täiuslikult sisustatud õppeklass, kuhu tulla tundi pidama oma õpilastega.

 

Mõned pärlid paljude hulgast
 

Punane vaher (Acer rubrum). Kevadel tume-vaarikaroosade õitega kaetult erakordselt ilus. Sügisvärvus täiesti veripunane, lehed langetab viimaste hulgas.

Harilik vaher (Acer platanoides) ’Paldiski’. Väga omapäraste, suurte sügavalt sõrmjalt lõhistunud lehtedega.

Harilik vaher (Acer platanoides) ’Beskid’. Kobrutatud pinnaga lehed näevad välja nagu triikimata pesu.

Sile hobukastan (Aesculus glabra). Erakordselt kauni leekivpunase sügisvärviga. Kevadel on noored lehed punakaspruunid seni, kuni saavad täiskasvanuks.

Ümaralehine vaher (Acer crcinatum). Vapustavalt kaunis oranžikaspunane sügisvärvus. Sageli on osa lehti oranžimad ja osa punasemad.

Madal jalakas (Ulmus pumila) ’Argenteovariegata’. Lõhislehine, pikad suured lehed on hästi kirjud, hämmastavate mustritega. Üks põnevamaid kirjulehiseid lehtpuid.

Hall lepp (Alnus incana) ’Angustissima’. Väga huvitav lõhislehine sort.

Pärnvaher (Acer tegmentosum). Valge-rohelise pikitriibulise koorega. Talvine vaatamisväärsus!

Mägi-ebaküpress (Chamaecyparis pisifera) ’Clouded Sky’. Pärit legendaarse iluaedniku Laine Lepa aiast Tallinnast Lillekülast. Teist nii suurt puud Eestis ilmselt pole.

Kirju kadakas (Juniperus squamata) ’Blue Carpet’. 1990-ndate alguses istutatud kadakas oli eelmiseks suveks saavutanud läbimõõdu 6 m ja on näha, et tahab rõõmsalt aina edasi kasvada. Sordikirjelduse järgi ei tohiks põõsa läbimõõt ulatuda üle 110 cm.
 

"Kodu Kauniks" Parim maastikukujundus 2018

1500 eurot Husqvarnalt

KES: Andres Vaasa

KUS: Vaasa talu, Himma küla, Põlvamaa

MIS: Ligi 2 ha suuruse pargiosaga aed, kus kasvab kokku u 1500 nimetust puid-põõsaid ning pool tuhat liiki ja sorti püsikuid.

TINGIMUSED: Viljakas ja hästi niiskust salvestav savimuld, ümber kinnistu suured lagedad põllud, Lõuna-Eestile omased külmad talved.

Sarnased artiklid