Esimene päris oma kodu

Katrin Reinmaa
Kodu & Aed
01.02.2015
Diivanilaud on Rene ehitatud. Nurgadiivani kavatsevad noored esimesel võimalusel mõne huvitavama mööblitüki vastu välja vahetada. | Juta Kübarsepp

Vanalinna üürikorteri hämaruses elatud viis aastat tegid Miramii Maarja Vaherile ja Rene Tambergile kristallselgeks, et nende tulevane päris oma kodu peab olema hele ja valgusküllane. Võistlusel Kodu kauniks pälvisid Miramii Maarja Vaher ja Rene Tamberg põhjamaise kodu auhinna, 1500 eurot Hemtexilt.  

Kes: Miramii Maarja Vaher, Rene Tamberg, pikakarvaline taks Sid.

Mis: 55,8 m2 kahetoaline rõduga korter.

Kus: Haabneemes.

Noortel inimestel, kes kolivad esimesse päris oma koju, tekib kergesti kiusatus teha teoks kõik need ideed, mida seni on hoolikalt tallele pandud. „Kui oled elanud maailmas juba üle kahekümne aasta, millest viimased seitse erinevates üürikorterites, siis tekib tahes-tahtmata suur igatsus oma kodu järele. Kogud pähe erinevaid ideid ja käed sügelevad nende teostamise järele. Silme ees seisab su oma ideaalne kodu, kus saad teha kõike, mida hing ihaldab!” kirjutab fotograafi haridusega Miramii võistlusele „Kodu kauniks” saadetud piltide kaaskirjas.

Elu lõi võimaluse

Võimalus hakata unistuste kodu looma tekkis ootamatult natuke üle aasta tagasi, kui Miramii kinnisvara alal töötav elukaaslane Rene oli sõjaväes. Miramii pidi ruttu uue elamise leidma ja kinnisvarakuulutusi vaadates hakkas talle meeldima Haabneemes asuv korter, mis algul maksis rohkem, kui noored oleksid saanud välja käia. Siis aga juhtus see, mis ikka juhtub, kui inimese teele satub midagi õiget ja just talle vajalikku: endised omanikud vajasid majaehituseks kiiresti raha ning lasid korteri hinna just sobivasti alla.

Napi aastaga tegid noored korteris kapitaalremondi ja kujundasid selle oma näo järgi. Kolmandaks pereliikmeks, kellega kogu selle protsessi juures tuli arvestada, on Rene sõnul maailma kõige suurema tähelepanuvajadusega elusolend, mitte hetkegi paigal püsiv taksikoer Sid. Oma uue elukeskkonnaga on noored väga rahul, sest kõik on käe-jala juures: väiksed poed, salakohad, terviserada, kool ja lasteaed. Ning rand on vaid kilomeetri kaugusel.

Tapeedipanekust sai alguse kapitaalremont

1987. aastal valminud majas asuv korter oli küll elamiskõlblik, kuid jäänud kinni oma valmimise aega: elutuba oli rohekat tooni, vannituba värvitud Rootsi lipu karva sini-kollaseks ning WC põrandale oli naelutatud vaipkate. Miramii hakkas kohe uut, värvitavat tapeeti panema ja jõudis selle juba ka üle värvida, enne kui saabus Rene isa poolt saadetud töömees. Asjatundja avastas kohe, et seintel on niiskuskahjustused ning põrand on valesti pandud. Tehtud töö tuli uuesti teha ja rohkemgi veel. Noored otsustasid alustada algusest. Nii kaotati korteris üks sein ja üks uks, ehitati teise kohta uks juurde, kooriti maast vana laminaat, seintelt tapeet ning kisti tühjaks terve vannituba. Vannituba ja WC ehitati kokku. Lae ja seinte võõpamiseks kulus kümneid liitreid valget värvi. Põrand kaeti heleda kvaliteetse laminaadiga ning nüüd mõjub korter endisest palju avarama ja valgusküllasemana.

Ikea asemel ise

Pärast kavandatust palju põhjalikumat remonti ei saanud noored mööblile enam palju kulutada. Algul oli neil plaan hankida kõik vajalik Ikeast. Ajapuudusel jäi see õnneks ära, sest võib-olla muidu polekski Rene avastanud endas esimest korda elus tahtmist teha ise, oma kätega. Ühiste jõududega valmisid telekalaud, kuhu mahuvad ka kõlarid, mõnusalt robustne ja tugev diivanilaud, fotoriiul ning servamata lauast raamaturiiul. Ka kontorilaud, mille taga on hea joonistada, õmmelda või tööd teha, on ise tehtud.

„Vähese pinna tõttu pidime palju mõtlema ja planeerima – iga detail on pika protsessi tulemus. Väikese magamistoa ja elutoa vahele poleks kindlasti uks lahti käima mahtunud. Otsustasime sinna ehitada hoopis „laudaukse” stiilis lükandukse. Paar rattaid, natuke relssi, mõned kruvid – ja valmis see saigi! Töötab ideaalselt ja ruumi ei röövi,” naerab Miramii.

Kogu mööbel sai tehtud või ostetud just selle korteri jaoks. Esimeseks ostuks, mille ümber elutoas kõik muu kavandati, oli suur pruun nurgadiivan. „See polnud võib-olla kõige paremini läbi mõeldud valik ja tahab enda asemele midagi muud,” ütleb Rene praegu. Ainuke nostalgiline ese, mille pererahvas oma uude koju lubas, on väikest lauaplaati toetama paigaldatud Singeri õmblusmasina jalad.

Kust ideed tulevad?

„Ma olen kodule keskendudes mitmesse ideesse tugevalt kinni jäänud, kuid lõpuks pole neid olnud võimalik teostada, sest see oleks läinud kas liiga kalliks või ei olnud vajalikke vahendeid saada,” ütleb Miramii. „Ajakirju olen lapanud, kuid hästi palju aitas mind Pinterest – sealt on näha, mida kõike on võimalik teha, ja siis hakkad ise ka laiemalt mõtlema. Aega peab palju võtma, kuu ajaga kõike valmis ei saa.” Ainus ruum kogu korteris, mis pole veel päris valmis, on köök, kuna õiget lahendust ootavad nii köögikapid, töötasapind kui ka köögitehnika paigutus. „Päris kindlasti ei taha me kinniseid, ustega kappe, sest siis hakkab sinna igasuguseid asju kogunema,” ütleb Miramii. Lahtised riiulid distsiplineerivad, motiveerivad sagedamini koristama ja tarbetust loobuma. Köögiideid kavatsevad noored juurde kogum minna Ikeasse.

„Kõike ei pea korraga valmis tegema. Võtke endale aega ja elage, siis selgub, millised lahendused teile sobivad ja millised mitte,” soovitas noortele võistluse „Kodu kauniks„ žürii liige, sisekujundaja Sirje Kadalipp. „Ütle seda inimesele, kes saab oma esimese kodu ja tahab sinna võimalikult kiiresti sisse kolida,” naerab Miramii enesekriitiliselt. Tihti annab elu ise selle ootamise võimaluse: raha saab otsa või tuleb midagi muud vahele. See on hea, sest kui võimalusi on vähe, hakkab pea tööle. Miramii peab oma tegemistest ka blogi

Sarnased artiklid