Ühel kenal suvepäeval kutsus abikaasa mind habe-stepirohtu Stipa barbata vaatama. Toreda karvase saba, õieti küll ohte kaasabil olid valminud seemned tuule toel muru peale lennanud. Kui nimele tugineda, siis peaks vist seda karvast asjandust hoopis habemeks nimetama, aga minu silmis meenutas ta siiski rohkem saba, mistõttu jäägu ta pealegi sabaks. Kummalisel kombel olid piklikud, pisut kõverad ja vabast otsast väga teravad seemned poolest saadik murukamara sees. Näis kangesti sedamoodi, justkui oleks keegi käinud neid maasse vajutamas.
Edasi lugemiseks
Esimene kuu 0.99€, edaspidi 2.99€ kuus