Haide ja Toomas klouni- ja tõsielus

Siiri Lelumees
Olga Makina

Nii nagu Eesti riigile, on 2018. aasta olnud väga pidulik ja tähtis ka näitlejapaar Haide Männamäele ja Toomas Trossile: neil sai tänavu 20 aastat abiellumisest ja 25 aastat kooselu algusest. Suurem osa Eestist teab neid aga hoopis teiste nimede ja nägudega. Nimelt on just nemad klounid Piip ja Tuut. Ka klounidena on Haidel ja Toomasel sel aastal täitunud ümmargune 20.

Viimased kümme aastat on Haide Männamäe ja Toomas Tross tegutsenud Piibu ja Tuudu teatris, mis asub omanimelises hubases mängumajas Tallinna vanalinnas. Nende teater on lausa nii populaarne, et näitlejad otsivad suuremat saali, mis kõik vaatajad ära mahutaks.

 

Kuidas te tuttavaks saite?

Toomas: Tuttavaks saime Peda kultuuriteaduskonnas 1989. aastal. Mina olin ühe aasta juba näitejuhtimist õppinud ja siis tuli Haide nooremale kursusele sama asja õppima.

Haide: Käisime täitsa rahulikult külg külje kõrval koolis omi asju ajades, kuniks hakkasime ühiselt teatrit tegema. Toomase kursuseõe Anne Veldi diplomilavastuse "Ullikese lood" kaudu hakkasime tihedamini suhtlema. Ja sealt see asi alguse saigi.

 

Millal tuli mõte alustada oma teatriga?

Toomas: See tuli ikka märksa hiljem. Kui Piip ja Tuut 1998. aastal lihtsalt ühel pisikesel sõbra laste sünnipäeval esinemisest alguse said, siis meil ei olnud õrna aimugi, meil polnud mõtteski, meil polnud plaaniski, isegi unenäos ei näinud me seda ette...

Haide: ...mis meid ootab 20 aasta pärast...

Toomas: ... et mis sellest Piibust-Tuudust võib lõpuks saada. (Mõlemad naeravad.) Tol ajal olime mõlemad teatris tööl, tavalised näitlejad – siis oli see selline mõnus vahepala.

Haide: Pärast Peda lõpetamist käisime koos end täiendamas veel teises teatrikoolis, Kopenhaagenis. Sealt tagasi tulles luges Toomas ajalehest kuulutust, et Vanalinnastuudio otsib noort meeskomöödianäitlejat. Toomas arvas, et see on tema.

Toomas: Ja kujutad sa ette, me lendame lennukiga Kopenhaagenist, kus me olime siis kaks aastat olnud, ja lennukis anti lugemiseks eesti lehti. (See oli tol ajal veel Estonian Air, kus söögiks pakuti näiteks vähki. Need olid alles need ilusad ajad. Nüüd pead lähilendudel ise söögi ostma. Kõik muutub, aga alati mitte paremuse poole.) Me teadsime, et üks töö ootab meid ees – lastesaade "Kilpkonn Kipsi lastekas" TV1-s...

Haide: ...mis on ju suurepärane, kui sa oled teatrikooli lõpetanud, kaks aastat Eestist eemal olnud, mille jooksul sind ära unustatakse ja jõuad teisel maal sisse elada.

Toomas: Sattusingi Vanalinnastuudiosse ja Haide VAT-teatrisse. Ja vaikselt hakkasime peale, esimesed 5–7 aastat me lihtsalt niimoodi tegimegi neid veidraid ja lõbusaid tegelasi põhitöö kõrvalt. Tuntust aitas meile tuua suust suhu reklaam. Ja alati pärast etendust me analüüsisime, mis toimis, mis mitte. Mul on need märkmed siiani alles.

 

Mida te Kopenhaagenis õppisite?

Haide: See on rahvusvaheline teatrikool The Commedia School, kus kogu õpetus käib füüsilise tegevuse kaudu ja naljavõtmes. Kõik, mis me praegu teeme, teeme tänu sellele koolile, kuigi muidugi ei saa maha tõmmata ka varasemat nelja aastat. Meil on kahe kooli kombinatsioon.

Läksime klassikalise teatriharidusega, mis on Stanislavski-põhine, ja tulime tagasi hoopis teistsuguse arusaamisega – julgusega teistsuguseid asju proovida. Klouniõpe oli üks osa sellest teatrikooli õppekavast. Et me kunagi nende klounide juurde jõuame, ei mõelnud me sel ajal sugugi.

 

Kuidas Piibu ja Tuudu mängimine tavaetendustest erines?

Toomas: Kõik meie etendused olid üles ehitatud otsesele suhtlusele publikuga – see on nende kahe tegelaskuju eripära. See oli nõks uudne lähenemine.

Haide: Taani koolis olles oli see ka meie jaoks uudne, et õpetaja kogu aeg suunas meid otse publikuga rääkima. Meil oli ikka suur tahtmine rääkida kuhugi sinna kaugusse, üle publiku peade. See oli väga raske, sest klassikalises teatris on ikkagi neljas sein ja sa räägid lugu nii-öelda oma toas. Kui otsese suhtluse lõpuks näppu said, siis oli jube lahe, et publik on sinu jaoks päriselt olemas. Ja seda ta ju ongi, alati.

Toomas: Kuna me hästi palju improviseerisime, pärast etendust analüüsisime, mõnda stseeni ka natuke harjutasime, siis sündisidki sealt meie tegelaskujud. Alguses oli meil ainult akrobaatika. Ühte sellist Taani koolist kaasa tulnud numbrit teeme siiamaani. Ja neid stseene oli nii palju, et saime aru: kui me need kõik järjestikku paneme, siis tuleb meil etendus.

Haide: Akrobaatika oli meil selline number, mille peale publik tegi alati vau. Et lollitasid mis nad lollitasid seal, aga nad oskavad ka midagi. (Naeravad.) Ja siis tulid meil juurde omad laulud. Esimene laul sündis meie esimese lapse Emmaga, kes ei lasknud end kolmekuuselt enam mähkida, ja tema tähelepanu köitmiseks hakkasin talle laulma. Nii sündis valsilaul. Ja siis tuli konnalaul, mida kasutame oma etendustes siiani.

Toomas: Sel ajal püüdsime end palju ka täiendada, võtsime osa festivalidest, kus osalesime töötubades, ning tippkoomikute ja -klounide kursustest.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodutohter.

Artikli märksõnad