Helgi Erilaid armastab muusikat ja Pariisi

Tiiu Talvist
Tundub uskumatu, aga Helgi Erilaid on oma elu jooksul töötanud ainult ühes kohas – Eesti Raadios. | Olga Makina

Kui pühapäeviti õigel hetkel Vikerraadio lahti keerata, võib peale sattuda saadetele, kus üks imeliselt mahe naishääl jutustab igihaljast muusikast või erakordsetest ehitistest. Mina olen seda ainukordset häält mäletanud pea sama kaua kui ennastki. Seda toredam on meie kohtumisel tervitada hääle omanikku, väga nooruslikku ja küpselt kaunist Helgi Erilaidu (76).

Kohtume nädalal, mil tal pole vaja uut raadiosaadet ette valmistada. Nii on tal rahulikult aega minuga kohvikus istuda ning jutustada oma tööst, ilmast ja inimestest. Tunnen end väga privilegeerituna, sest ka päriselus räägib Helgi nagu raadios: hoolikalt sõnu valides, samas ladusalt, mõnusalt ja turvaliselt. "Olen aastatega õppinud oma sõnu väga valima, sest mulle hakkab aina rohkem tunduma, et inimesed üha sagedamini enne ütlevad ja siis mõtlevad," sõnab ta.

 

Muusikalisel missioonil
 

Praegu teebki ta Vikerraadios muusikasaadet "Heli jälg ajas", kus peaosa on muusikal ning Helgi koos kaasautor Raimo Seljamaaga jagab muusika vahele vaid hädavajalikke kommentaare. "Väärt muusika minevikust, mida oma saadetes mängime, ei kõla enam kusagil: paljud seda enam ei mäleta, ent mõned pole samas seda veel üldse kuulnudki. Minu meelest on ju hea sellist muusikat mäletada ja kuulaja jaoks alles hoida," selgitab ta ja tunnistab, et tema enda jaoks on see väikestviisi ka muusikaline missioon, et kunagine väärtuslik muusikamaterjal kuulaja jaoks kaotsi ei läheks.

Helgi on väga rahul, et muusikat saab ta oma saadetesse valida täiesti oma maitse järgi. "Olen näiteks üks paras bluusihull, ja kuigi teisi selliseid minu teada palju ei ole, on ikka tore otsida ja lasta kuulajatele seda muusikat, mis mulle endale alati on meeldinud."

 

Ekskursioonid raadio teel
 

Kes regulaarselt Vikerraadiot kuulab, on kindlasti peale sattunud ka tema eelmisele suurele autorisarjale "Aja jälg kivis", mis viis kuulaja erinevatesse maailma linnadesse ja piirkondadesse, eriliste ehitiste ja rajatiste juurde. Uskumatu, aga tema detailseid kirjeldusi kuulates oli tõesti võimalik vaimusilmas ette kujutada kõiki neid tänavaid, losse, kloostreid ja kirikuid, millest parasjagu juttu oli.

Helgi tunnistab, et raadios niinimetatud ekskursioone korraldada ei ole lihtne, sest sõnadega on tihti küllalt raske erilist arhitektuuri kirjeldada ja vahel on kirjeldamiseks õigeid sõnugi raske leida. "Ma ei ole kaugeltki kõigis paigus käinud, millest olen oma saadetes rääkinud," märgib ta ja lisab, et kohad, kus autoril endal pole õnnestunud viibida, on põhjalikud kirjeldused leidnud erinevat materjali uurides. "Tuleb kaevata internetist ja kirjandusest, vaadata pilte ja lasta oma kujutlusvõimel lennata." Seejärel saavad pikad mahlakad kirjeldused hoolikalt valitud sõnadega paberile pandud ja samamoodi eetris ette kantud. "Lõpuks siis tundsingi, et selles saates tuleb mul liiga palju rääkida," põhjendab Helgi seda, miks ta nüüdseks peamiselt muusikasaate tegemise juurde jäänud on.

Ometi on Helgil väga hea meel, et tema saadete põhjal valmis ka raamatusari "Aja jälg kivis", mis viib lugeja Prantsusmaale, Itaaliasse, Saksamaale, Inglismaale, Austriasse, Hispaaniasse, Kreekasse ja USA-sse sealsete arhitektuuripärlitega tutvuma.

 

Vabalt ja muretsemata
 

Tundub uskumatu, aga Helgi on oma elu jooksul töötanud ainult ühes kohas – Eesti Raadios. Alates 1965. aastast raadioelu elanud naine tunnistab, et praegu on väga kergendust pakkuv teha oma tööd vabalt ja muretsemata, mida saatesse läinud sõna- või muusikavalik kaasa tuua võib. "Kunagi tuli väga täpselt valida, mida rääkida ja mis muusikat lasta, nii et tundsin end vahel rokkmuusikat mängides veidi nagu põrandaaluse võitlejana," muigab ta.

Õnneks on need ajad nüüdseks möödanik ning praegu on juba natuke naljakas meenutada kaugeid veidraid aegu, kus saated enne eetrisse laskmist üksikasjalikult üle kuulati, tsenseeriti ja tihti ka ümber teha lasti. Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa suure vabaduse, aga uue olukorraga tuli Helgi sõnul siiski veidi harjuda. "Alguses tundus lausa uskumatu, et võin olla iseenda peremees ja panna saatesse just seda, mida soovin. Samas mõistsin, et see paneb mulle kui saate autorile ka senisest suurema vastutuse."

 

Sõna on oluline
 

Kui ülikoolis eesti filoloogiat õppinud Helgi kolmandal kursusel ajakirjanduse erialale spetsialiseerus, ei osanud ta arvata, et temast võib tulevikus saada raadioajakirjanik. Aga juhtus nii, et kui Tallinnast tuldi Tartusse värskeid raadiohääli otsima, oli just tema see, kes sõelale jäi, raadiosse praktikale kutsuti ning pärast ülikooli lõpetamist sinna ka töökoha sai.

Neiu esimene ametikoht oli Eesti Raadio legendaarses "Päevakajas". "Mul vedas kohutaval kombel, sest sel ajal töötasid seal mehed, kellelt oli palju õppida: Ivar Trikkel, Lembit Lauri, Valdo Pant, Toivo Makk, Feliks Kaasik ja mitmed teisedki huvitavad inimesed." Helgi meenutab, kuidas kogenud kolleegid teda hoidsid ja juhendasid, ning just seal sai noor ajakirjanik esimest korda aimu, kui tähtis on lühikese uudisloo jaoks leida kõige õigemad sõnad ja neid ka õigesti kasutada, et uudise sisu lühidalt ja täpselt edasi anda.

"Sõna on väga oluline asi ja selle väärtust tuleks palju rohkem hoida ja mõista. Minu meelest räägitakse meil kohutavalt palju, aga niimoodi kaotavad mõte ja sõna oma tähenduse," leiab ta.

 

Enneolematu ööprogramm
 

Peagi tuli tal aga "Päevakajast" edasi liikuda, sest 1960. aastad tõid raadiosse mitmesuguseid uuendusi, sealhulgas Vikerraadio ja "Keskööprogrammi". Noorest naisest sai selle enneolematu öösaate toimetaja. "Kõik oli nii uus, ma olin üksinda toimetaja ja iga päev oli saade. See oli tohutu töö!" meenutab Helgi.

Saade oli mõeldud kuulajatele uinumise eel seltsi pakkuma ja meeleolu looma ning tegijad olid uuest formaadist isegi nii vaimustunud, et alguses tehti saateid õige tunde loomiseks lausa küünlavalgel. "Mina noore toimetajana olin vahel natuke hädaski, sest saadet tegid raadiomaja kõige ärksamad hinged, keda uus ja öine formaat vahel õige ülemeelikuks muutis. Seega, kui alguses oli "Keskööprogramm" lubatud lausa otse-eetrisse, siis peagi leiti kõrgemal pool, et see võib olla veidike ohtlik, ja saateid hakati ette salvestama ja üle kuulama."

 

Öötöö oli lemmik
 

Kuigi programmi algusaastatel muusikavalik Helgi ülesannete hulka ei kuulunud, liikus kõik oma loomulikku rada selleni, et ta hakkas peagi saateid ise ka muusikaliselt kujundama.

Raadio fonoteegist sai naise jaoks hindamatu varakamber. "Midagi moodsat sealt ei leidnud, aga materjali oli küll ja küll," tõdeb Helgi. Aja edenedes hakkasid saate tegijad vaikselt juba ka oma plaate stuudiosse kaasa tooma, nii et valik läks suuremaks ja muusikast sai Helgi tehtavates raadiosaadetes väga oluline komponent.

Naine tunnistab, et kuigi ta on oma pika raadiotee jooksul saateid teinud igal eetriajal, on niinimetatud öötöö (mida ta enda sõnul praegu enam mingil juhul ei teeks!) talle ikkagi kõige armsamaks jäänud. "Kõnnid hilisõhtul üksi vanast raadiomajast uude, koridorid on tühjad ja varjud igal pool... Mulle meeldis öine raadiomaja kohutaval kombel!"

 

Suur armastus Pariis
 

Raadiomajal on Helgi sõnul mingi imeline võime hoida inimesi enda juures: kes kord sinna tööle läinud, ei see enam lahkuda taha. Naine isegi on selle musternäide, sest hoolimata oma praegusest küllalt soliidsest east ei tahaks ta veel kuidagi täiesti koduseks jääda. "Mida ma siis tegema hakkan, kui ma enam tööle ei lähe?" mõtiskleb ta ja leiab: "Eks töö on see, mis hoiab hinge erksana, ja ikkagi – kõige rohkem tahaksin kuulajaile aeg-ajalt meenutada bluusi ja rock'n'roll'i, millest kogu rokkmuusika ju kunagi alguse sai."

Kuigi töö tõmbab endiselt, on tal enda sõnul eaga seoses tekkinud aina rohkem tunne, et kõigega tegeleda ja igale poole jõuda enam ei viitsi ja pole vajagi. Kuid on midagi, mida ta üle kõige armastab – see on reisimine. Kuigi ta on elu jooksul päris palju käinud ja näinud, on Pariis see koht, millest tal iial küllalt ei saa. Koos abikaasa Tõnisega on nad seal käinud igal sügisel vähemalt viimased kümmekond aastat. "Minult küsitakse tihti, et mida me sinna jälle läheme. Ma ei oska seda seletadagi, sest Pariis – see on lihtsalt Pariis!"

 

Tunneb end nagu kodus
 

Majutuspaiga võtab paar alati Louvre'i lähedale Rue de Rivoli kanti ning üllataval kombel ei ole hotellid seal kaugeltki kõige kõrgemast hinnaklassist. "Kogu see piirkond on meile juba nii tuttav, et läheme sinna alati nagu koju," jutustab Helgi, kelle sõnul käivad nad igal aastal kõik endale olulised kohad uuesti läbi. "Pariis on linn täis suurepärast arhitektuuri ja ajalugu, ning kuigi ka sinna sõidab tänapäev vahel julmalt ja kohati väga ebameeldival moel sisse, ei häiri see mind sedavõrd, et ma sinna enam minna ei tahaks."

Loomulikult on oma osa Helgi südame röövimises ka prantsuse muusikal, kunstil, kohvikukultuuril ja lõputult lahketel inimestel. "Kõike vaimustavat on seal nii palju, et seda ei saa ega ole mõtetki ümber rääkida," tõdeb ta. "Tasapisi imbud sellesse õhkkonda sisse ja tunned end lõputult koduselt."

Helgi ütleb, et kõige parem on reisida just koos oma abikaasaga. "Meid huvitavad enam-vähem samad asjad, temagi tunneb huvi ajaloo, arhitektuuri ja kunsti vastu. Selles mõttes sobime koos reisima ideaalselt," nendib ta.

 

Optimismi ja rõõmsat meelt
 

Kui lõpetuseks küsin, kas Helgil oleks eakaaslastest lugejaile soovitusi, kuidas oma eluga paremini toime tulla, ütleb ta: "Inimene saab ennast hoida, kui ta suudab eristada asju, mida tuleb väga tõsiselt võtta, nendest asjadest, mida võiks võtta natukene kergemalt."

Naine teab omast käest, et mida rohkem aastaid turjale koguneb, seda rohkem keha ja vaim sellest märku annavad. "Usun, et enamikul eakatest inimestest ei ole kuigi kerge elada, sest enesetunne ei anna sellises eas enam põhjust iga päev supervormis olla. Aga kui ka on nii, et enesetunne on kehv ja tuju halb, siis tuleks ennast ikkagi kätte võtta, rõõmsat meelt säilitada ja vastu pidada. Küll see enesetunne ka selle peale paraneb!"

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid