Helgi Erilaid armastab muusikat ja Pariisi

Tiiu Talvist
Tundub uskumatu, aga Helgi Erilaid on oma elu jooksul töötanud ainult ühes kohas – Eesti Raadios. | Olga Makina

Kui pühapäeviti õigel hetkel Vikerraadio lahti keerata, võib peale sattuda saadetele, kus üks imeliselt mahe naishääl jutustab igihaljast muusikast või erakordsetest ehitistest. Mina olen seda ainukordset häält mäletanud pea sama kaua kui ennastki. Seda toredam on meie kohtumisel tervitada hääle omanikku, väga nooruslikku ja küpselt kaunist Helgi Erilaidu (76).

Kohtume nädalal, mil tal pole vaja uut raadiosaadet ette valmistada. Nii on tal rahulikult aega minuga kohvikus istuda ning jutustada oma tööst, ilmast ja inimestest. Tunnen end väga privilegeerituna, sest ka päriselus räägib Helgi nagu raadios: hoolikalt sõnu valides, samas ladusalt, mõnusalt ja turvaliselt. "Olen aastatega õppinud oma sõnu väga valima, sest mulle hakkab aina rohkem tunduma, et inimesed üha sagedamini enne ütlevad ja siis mõtlevad," sõnab ta.

 

Muusikalisel missioonil
 

Praegu teebki ta Vikerraadios muusikasaadet "Heli jälg ajas", kus peaosa on muusikal ning Helgi koos kaasautor Raimo Seljamaaga jagab muusika vahele vaid hädavajalikke kommentaare. "Väärt muusika minevikust, mida oma saadetes mängime, ei kõla enam kusagil: paljud seda enam ei mäleta, ent mõned pole samas seda veel üldse kuulnudki. Minu meelest on ju hea sellist muusikat mäletada ja kuulaja jaoks alles hoida," selgitab ta ja tunnistab, et tema enda jaoks on see väikestviisi ka muusikaline missioon, et kunagine väärtuslik muusikamaterjal kuulaja jaoks kaotsi ei läheks.

Helgi on väga rahul, et muusikat saab ta oma saadetesse valida täiesti oma maitse järgi. "Olen näiteks üks paras bluusihull, ja kuigi teisi selliseid minu teada palju ei ole, on ikka tore otsida ja lasta kuulajatele seda muusikat, mis mulle endale alati on meeldinud."

 

Ekskursioonid raadio teel
 

Kes regulaarselt Vikerraadiot kuulab, on kindlasti peale sattunud ka tema eelmisele suurele autorisarjale "Aja jälg kivis", mis viis kuulaja erinevatesse maailma linnadesse ja piirkondadesse, eriliste ehitiste ja rajatiste juurde. Uskumatu, aga tema detailseid kirjeldusi kuulates oli tõesti võimalik vaimusilmas ette kujutada kõiki neid tänavaid, losse, kloostreid ja kirikuid, millest parasjagu juttu oli.

Helgi tunnistab, et raadios niinimetatud ekskursioone korraldada ei ole lihtne, sest sõnadega on tihti küllalt raske erilist arhitektuuri kirjeldada ja vahel on kirjeldamiseks õigeid sõnugi raske leida. "Ma ei ole kaugeltki kõigis paigus käinud, millest olen oma saadetes rääkinud," märgib ta ja lisab, et kohad, kus autoril endal pole õnnestunud viibida, on põhjalikud kirjeldused leidnud erinevat materjali uurides. "Tuleb kaevata internetist ja kirjandusest, vaadata pilte ja lasta oma kujutlusvõimel lennata." Seejärel saavad pikad mahlakad kirjeldused hoolikalt valitud sõnadega paberile pandud ja samamoodi eetris ette kantud. "Lõpuks siis tundsingi, et selles saates tuleb mul liiga palju rääkida," põhjendab Helgi seda, miks ta nüüdseks peamiselt muusikasaate tegemise juurde jäänud on.

Ometi on Helgil väga hea meel, et tema saadete põhjal valmis ka raamatusari "Aja jälg kivis", mis viib lugeja Prantsusmaale, Itaaliasse, Saksamaale, Inglismaale, Austriasse, Hispaaniasse, Kreekasse ja USA-sse sealsete arhitektuuripärlitega tutvuma.

 

Vabalt ja muretsemata
 

Tundub uskumatu, aga Helgi on oma elu jooksul töötanud ainult ühes kohas – Eesti Raadios. Alates 1965. aastast raadioelu elanud naine tunnistab, et praegu on väga kergendust pakkuv teha oma tööd vabalt ja muretsemata, mida saatesse läinud sõna- või muusikavalik kaasa tuua võib. "Kunagi tuli väga täpselt valida, mida rääkida ja mis muusikat lasta, nii et tundsin end vahel rokkmuusikat mängides veidi nagu põrandaaluse võitlejana," muigab ta.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodutohter.
Artikli märksõnad: 

Sarnased Artiklid