Igal asjal oma koht!

Aita Kivi
28.08.2019
Konkursi "Kodu kauniks 2018" finalist. Kodu, kus elaniku jaoks on kõik tasakaalus. | Juta Kübarsepp

Imre Koort hindab kodus mugavust, lihtsust ja korda ning on leidnud ainuõige asukoha kõigile iseloomu ja ajalooga esemetele.

Milline oli teie lapsepõlvekodu?

Olen sündinud Tallinnas, elasime Lillekülas, Hruštšovi-aegses majas. Suure osa ajast olin siiski vanaema juures Järvamaal, metsade, põldude ja loomade seltsis. Viimased kakskümmend aastat olen elanud eri kohtades Tabasalus.
 

Mis teeb kodust kodu?

Koduümbruses peab olema puid, põõsaid ja loodust – Tallinna kesklinnas ma elada ei suudaks.

Kodu on koht, mis on alati puhas ja korras ning kuhu on hea tulla. Kus kõik on su enda tahtmise ja maitse järgi ära pandud. Mulle on tähtis, et asjad oleksid joonepealt paigas. On olnud aegu, mil see ka mind ennast on häirinud – aga ma ei saaks rahulikult telerit vaadata, kui näiteks see telefon oleks teise koha peal …

(Öeldu näitlikustamiseks tõstab mees vanaaegse sinise telefoni paarkümmend sentimeetrit edasi ja muigab.)
 

Teie kodus, mis pääses mullu konkursi „Kodu kauniks” finaali, domineerivad valged, hallid, beežid ja pruunid varjundid. Miks just need toonid?

Need on neutraalsed ja konservatiivsed. Beežid on soojad, mustad ja hallid külmad – see kooskõla annab tasakaalu, et elamine ei jääks liiga läilaks ega läheks kõledaks. See on muidugi subjektiivne arvamus – minu jaoks on kõik tasakaalus.
 

Kuidas te selle korteri leidsite?

Juhuse läbi. Esmalt oli mul paarismaja boks, aga kuna enamasti olin seal üksi, oli palju tühja pinda. Otsustasin boksi vahetada kolmetoalise korteri vastu, aga sain aru, et ka kolmas tuba kogub vaid asju. Müüsin maha ja juhuse tahtel tuli just müüki kahene korter korrus allpool. Kuna selle sisekujundus, värvid ja köögimööbel mind ei kõnetanud, siis tuli teha remont.
 

Miks vahetasite selle kena kodu järgmise vastu?

See oli ette plaanimata asi. Kui remont sai valmis, siis mõtlesin, et kunagi ehk hakkan seda elamist müüma. Kutsusin fotograafi, lasin teha pildid tuleviku kinnisvarakuulutuse jaoks ja kui pildid kätte sain, märkasin Kodu & Aia konkursikuulutust. Saatsingi siis need fotod võistlusele. Mõni aeg hiljem võeti ühendust, minu üllatuseks.

Müügiplaani mul siis veel polnud, aga kuna olen vabakutseline automüüja – eluaeg midagi müünud – ja parasjagu oli vaikne hetk, siis ajas sisemine rahutus mind korterit müüki panema. Juunikuus tekkiski inimene, kellele kõik nähtu meeldis, ja kellele oli oluline, et korter oleks möbleeritud ja värskelt remonditud.
 

Uue kodu valisite samasse rajooni. Mis teile siin meeldib?

Esiteks loodus. Ja Tabasalu asula on kompaktne, siin on kõik 500 meetri raadiuses: lasteaiad, koolid, kauplused, restoranid, perearst, meri, mets, terviserajad, spordikompleks … Ma ei tea Eestis teist kohta, kus nii pisikesel alal nii palju eluks vajalikku koos oleks. Ja ehk oleks mul mujal ka raske kohaneda – siin tean juba iga puud-põõsast.
 

Konkursile saadetud kaaskirjas mainisite: „Sisustamisel on silmas peetud minimalistlikku suhtumist ja mugavust. Korter peab olema ühtviisi mugav, hubane ja lihtne.” Kas see põhimõte kehtib ka uue kodu puhul?

Kindlasti. Välistan nipsasjad, mis tolmu koguvad, küll aga meeldivad mulle erilised, natuke kiiksuga esemed. Need, mis annavad kodule värvi ja isikupära.
 

Kõik värvikad retroesemed kolisid teiega kaasa ka uude koju. Mis seob teid oma sinise telefoni ja rohelise kaaluga?

Mulle lihtsalt meeldivad hästi säilinud nõukogudeaegsed asjad. Mu lapsepõlvekodus oli samasugune telefon ja Hipodroomi poes kaaluti kaupa samasuguse kaaluga … See vana turukaal on minu meelest väga ilus ja töötab tänagi sama hästi kui 40 aasta eest. Sellel on hea puuvilju hoida.
Vanu asju jääb ju aina vähemaks, seega säilitan ja kannan kaasas tükikest ajalugu, mis meenutavad aega, kui ma laps olin.

Ilmselt on ka pikksilm mälestusese?

Kunagi kingiti see mulle sünnipäevaks. Tehnilise poole pealt on ta algeline ja odav, taevatähti temaga ei vaata, aga luiki merel küll. Mulle väga meeldivad ta jalad, hoian teda toas disainielemendina.
 

Aga kirjutusmasin, telefoniputkas rippunud aparaat – mis lood neil rääkida on?

See telefoniputka automaat … Iga päev pärast kooli helistasin sellisel aparaadil numbrit valides oma sõbrale. Nüüd neid pole ju enam, isegi Eesti Rahva Muuseumis ma ei märganud sellist telefoni! See jõudis minuni juhuslikult, oli ühes vanavaraportaalis müügil. Vana kirjutusmasin – olen kunagi ise trükimasinaga koolieas pikki kirju kirjutanud. Isa pidi neid seoses tööga palju saatma ja ma läbi kopeeri aina trükkisin neid juurde. Aga see polnud ilus masin.

Vanad metallist kirjutusmasinad seevastu on nagu omaette kunstiteosed. See on disainielement ajast, mil veel tehti ilusaid asju.
 

Enam ei tehta?

Vähe! Näiteks autod: nende disain on eri põhjustel muutunud nii sarnaseks, et saja meetri kauguselt sageli ei erista markigi. 1950-ndail oli igal automargil ja mudelil oma iseloom ja nägu; disain oli müügi juures tähtis. Vanasti juba esituled ütlesid, mis auto läheneb. Nüüd on esiplaanil mugavused, ökonoomsus ja ohutus. Tuuletunnelites on sõiduki õhutakistus võimalikult väikeseks timmitud – et oleks ökonoomne.
 

Huvitav sisustuselement teie kodus on ka lennuki söögikäru.

1990-ndail olin uhke, et meil on Estonian Air, ja kui see pankrotti läks, oli kurb meel. Üks tuttav juhuslikult helistas ja ütles, et keegi soomlane on me lennufirma pankrotipesast ostnud imeasju. Ostsingi temalt teise käru ära. See on nii sürrealistlik asi, ja veel Estonian Airi logod peal ka – tükike ajalugu! Hoidsin seal varem asjugi sees. Aga praeguses kodus on ta garderoobis kingakapina kasutusel.


Kuidas valite oma koju kunsti ja meeneid?

Need kaks pilti on vanemate kingitud, ammu aega tagasi, ja käivad minuga kaasas. Paar maali olen ostnud ühe noore kunstniku käest, kellel tundus olevat talenti. Tollal oli ta 17, mõtlesin, et ehk tuleb temast tuntud kunstnik ja siis on mul ta varasest faasist kaks pilti. Ta maalib ka nüüd edasi ja teeb erinevaid kunstiasju, olen kursis.
 

Kas kingitud esemete puhul on tähtsam kinkija või siiski eseme sobivus interjööri?

Mul on ses mõttes hästi läinud, et iseseisvat elu alustasin kaheksateistkümnesena ja õnneks pole mulle mõttetut mudrut väga kingitudki. See oli Eesti taasiseseisvuse algusaeg, kristallkausside kinkimise aeg oli möödas. Ja eks lähikondsed teadsid ka, et sedasorti asjad mulle eriti rõõmu ei valmista. Pigem võib kink olla imeodav ja pisike, aga hoolega valitud. 
 

Mis teile näiteks rõõmu on teinud?

Üks hea tuttav kinkis mulle tühja postkaardi, mis on pärit aastast 1940 ja Saksamaal trükitud. Selliseid jagati Saksa sõduritele, kes said lähedastele neid koju saata. See aga oli tuttuus tühi kaart – nii väike asi, aga sellise looga! Ja kuskilt sellist kaarti enam ei saaks ju … Inimest, kes selle mulle kinkis, enam pole, aga ta teadis, et mulle meeldib vana ja ajalooga seotu.
 

Millise ajajärgu mööblit eelistate? Miks just seda?

Igapäevakasutuses olev mööbel peab sobima sinna, kus seda kasutatakse. 1920. aastate funkstiilis mööbel mulle meeldib, aga paneelmaja korter ei oleks sellele õige koht. Korteris elades eelistan tänapäevast, kuid kuuekümnendate hõng võiks sel ju olla. Kui aga kunagi peaks olema võimalus osta funkstiilis maja, võiks seal olla see kahekümnendate mööbel.
 

Milline oli teie lemmikpaik piltidel olevas kodus?

Kõige rohkem veetsin aega nurgadiivani tagumises, kitsaimas kohas – olen krooniline telerivaataja. Mingil põhjusel on see juba lapseeast külge jäänud. Väga harva leian telerist filmi, mida pole enne näinud. Vaatan ka näiteks Vene seriaale.
 

Mis on teie töö, mis kutsumus?

Suuremalt jaolt olengi tegelenud autode müümisega. Olen töötanud ka politseis ja autosalongides. Usun, et autodega seonduv on ka mu kutsumus.

Mingil määral meeldib mulle ka iluaiandus ja maastikukujundus, ma võin ilusaid hooldatud aedu vaadata lõpmatuseni. Meeleldi kujundaksin endalegi aia, kuid seda võimalust praegu pole. Siis, kui mul oli aed, kujundasin seda mõtteis palju, aga labidaga kaevamine tüütas ruttu ära. Tahan kiiresti tulemust näha, ajakulukate protsesside vastu kaotan huvi.
 

Millise autoga on teil kõige tihedam side?

Vahetan neid tihti, aga kindlat, lähedasemat tunnet tekitavad vanemad BMW-d.15–20 aastat tagasi tehti neid nii häid, et nendega kannatab praegugi sõita. Mul on ka paar vana Žigulid, heas seisus, sõidan meeleldi ka nendega. Ühega neist plaanime perega Haapsalu nostalgiapäevale minna.
 

Kes teie perre kuuluvad?

Elukaaslane ja tema laps. Meil on naisega omapärane suhe: pool nädalat elan mina tema juures, teise poole vastupidi. Siis ei aja teineteist närvi. Naise kodus on asjad seal, kuhu tema need paneb, aga külmikus tõstan palju ümber: tema paneb poest toodu sinna, kus on vaba auk, aga minul on ka külmikus süsteem.
 

Kust see süsteemiarmastus teil pärit on?

Kui väike olin, siis mu ema nõudis, et paneksin iga asja täpselt kindlale kohale tagasi. Ma ehk kuulasin liiga hästi sõna ja see komme on külge jäänud.
 

Milline on teie side maaga?

Maakodu mul praegu pole, aga kuhu tahes kellegi juurde maale külla satun, siis tunnen end omas elemendis. Mulle ei ole probleem vikatiga heina niita või sealaudas sigu talitada.
 

Milline koduga seotud unistus võiks veel täituda?

Tahaksingi kunagi tulevikus oma aialapiga privaatset elamist.

Sarnased artiklid