Isikupärane, kuid praktiline

Tiina Lang
Softrendi diivan oli esimene asi, mille ümber hakati sisustusega mängima. | Juta Kübarsepp

Rohkem tüli, aega ja vaeva, ent isiku- ja meelepärasem tulemus – Kristiina Šesterikov (28) ja Tauri Arnus (28) jõudsid arendajaga kokkuleppele, et kujundada valmimisel olev korter Kalamajas just oma soovidele vastavaks koduks. Konkursi „Kodu kauniks 2019” finalist.

Naaberkrundilt sai vargsi piiluda, kuidas maja kerkib. Valatud oli küll üksnes vundament, kui Kristiina ja Tauri läksid uudistama kinnisvarakuulutuses välja pakutud tulevast kodu, mida nad olid otsinud kaks aastat. Milline see olema saab, seda olid nad näinud paberil: kolmetoaline, 62 m². „Suurema peale hammas ei hakanud,” nendib finantssektoris töötav Tauri. Ta kirjeldab, kuidas nad Kristiinaga olid kaardile sirkliga joonistanud kolmekilomeetrise raadiusega ringi ning hakkasid uurima, missuguseid elamispindu seal pakutakse. Huviorbiiti jäid ka kodud Mustamäe ja Kristiine piiril, sest tähtis oli, et saaks jalgsi kõndida, kuhu vaja.

„Linna ääres elades sõltud rohkem autost ja muutud ise laisemaks,” tõdeb Tauri. Tööpäev möödub niikuinii ju istudes, nagu ka juristist elukaaslasel Kristiinal, kes soovis väga oma hoovi. Kuigi kinnistul on kaks maja ja ühine ühistu, siis säilinud on õunapuuaed ja ehitatud grillinurk, mida mõlema maja elanikega koos kasutatakse.

Tauri rõõmustab, et ehkki nende kodu asub Kalamajas väga sõidetava tänava äärsel krundil, siis hoovimajja liiklusmüra ei kosta. Kuna mees on erksa unega, siis püüdis ta välistada kõik seesugused elupaigad, kus ümbritsev linnalärm habrast unerahu rikuks.
Peale maja- ja korteriplaanide vaadati päikesesuunda. Nii valgus kui ka päike olid mõlemale hästi tähtsad. Selgus, et suur osa korteri akendest jääb lõuna poole. Nii ongi elamises päikeselise ilmaga säravat kuldset helki lõunast õhtuni ja kuna aknad paiknevad läbi maja, siis muudab valgusvoog elamise hästi avaraks.
 

Ühtne kogukonnatunne
 

Kasvanud õdusas Kuressaares, ei tahtnud kaasadest kumbki elada suures kortermajas, kus naabrid üksteisest võõrana mööda vuhisevad. Seda olid nad juba korrusmajas kogenud. Nende kümne korteriga majas suheldakse kõikide naabritega, liiatigi on kolm neist Kristiina kursusekaaslased Tartu Ülikooli juuraõpingute päevilt.
„Mulle just kirjutas üks naaber ning uurides, kas oleme kodus. Ta tahtis pannkooke teha, aga polnud mune ...,” toob Kristiina tavapärase näite, kuis üksteisele laenatakse seda, mida hetkel hädasti on vaja. Nemad omakorda on saanud kasutada naabrite trellpuuri. „Siin tead kõiki inimesi, mis on hästi-hästi tore. Võõrustame vastastikku naabreid, teeme ühiseid istumisi.”

Mõnus kommuunitunne tekkis üsna kiiresti. Nüüd on ühise katuse all elatud veidi üle kahe aasta. Kristiina ja Tauri on end mõnusalt sisse seadnud, meenutades hetki, kuidas nad oma kodu ise kujundades kõik detailideni läbi kaalusid.

Külalisi võõrustades nuhutab nende korteriuksel tulijaid uudishimulik lokikarvaliste pikkade kõrvadega Cavalier King Charlesi spanjel Mia, kes pärast esmatutvust võõrahuvi kaotab ja pehmel tumbal silma looja laseb. Laskmata end häirida sähvivast kaameravälgust ja ümbritsevast saginast.

Kristiina ja Tauri, kirjeldades oma kodu loomise lugu, annavad vastastikku jutujärje teineteisele nagu vilunud paarismängijad. Ebakõla välistasid sarnane maitse ja ühised eesmärgid. Kumbki soovitab koduotsijail väisata kinnisvaraarendajate kliendipäevi, et tutvuda erinevate sisekujunduste ja -lahendustega.

Kristiina: „Kliendipäevad on hästi toredad. Siis näed, mida välistada või endale soovida. Näiteks tekkis meil veendumus, et tahame kindlasti tumedat parketti. Pilt tekib silme ette, kui näed suurt pilti ehk parketti põrandal, mitte selle tükki kuskil poes.”

Tauri: „Esialgu tahtsime valmimisjärgus korteris vahetada ainult paari asja, eelkõige parketti. Kuigi tume parkett tekitab pigem negatiivset reaktsiooni, siis meie oleme hästi rahul. Inimesed eeldavad, et tume põrand muudab toa pimedaks ja väikeseks, aga kui on palju heledat pinda ja aknaid, siis tume ei mängi mingit rolli. Juhtus nii, et kui juba vahetuseks läks, siis …”

Kristiina: „Algsest sisekujundusest jäi alles ainult elutoavärv. Kõik muu läks vahetusse, isegi pistikuseeriad. Pistikuid lasime ka juurde panna!  Vahetasime ära uksed ja ukselingid, mis on nüüd mustad, sest sobivad tumeda parketiga rohkem kokku. Lasime plaatida esikupõranda, sest meie kliimas pole muu mõistlik. Meil on Tauriga üsna sarnane maitse. Kui minul tuligi uisapäisa mingi mõte, siis Tauri oskas alati hästi argumenteerida, miks teha nii või teisiti.”

Tauri: „Majandusinimesena leian, et kõike tuleb hästi praktiliselt vaadata. Mõni asi võib olla väga ilus, aga kui sel üldse mingit praktilist väärtust ei ole, siis seesuguse idee välistasime.”

Kristiina: „Oleme püüdnud ikka leida alternatiivi, mis mõlemale sobib.”

Tauri: „Stiililt on meie suund sarnane. Näiteks otsustasime diivanikanga värvi valida julgema, kõik muu tagaplaanil on tagasihoidlikum.”

Kristiina: „Softrendi diivan oli esimene asi, mille ümber hakkasime sisustusega mängima.”

Tauri: „Soovisime eelmisest elamisest lahkuda alles siis, kui uues on kõik valmis, mistõttu pidime mööblitellimused tegema aegsasti, et ei peaks kolima ainult valgete seintega kasti. Seepärast tellisime Köögiartist köögimööbli kohe ära. Nende hind oli hästi mõistlik.”

Kristiina: „Köök oli arendajal kavandatud ainult ühte seina, aga mina soovisin nurgaga kööki. Kuna seinas on aken, siis soovisin selle juurde kraanikaussi. Lasime torud ümber tõsta. Algne köök meie vajadusi poleks rahuldanud, sest teeme ise päris palju kodus süüa. Tehnika on integreeritud, kõik on n-ö peidus.

Arvan, et ei tasu kiirustada, vaid tuleks asjad läbi mõelda. Näiteks alguses leidsime, et akna ees võiks olla (riba)kardin, aga tegelikult tekib ilma selleta mõnus avar tunne, kui köögis toimetad.”

Tauri: „Tähtis oli, et mööbel meeldiks, kuid oleks hästi praktiline. Riiuleid püüdsime välistada, sest olime kogenud, et neile ilmub liigne sodi ja kola.”

Kristiina: „Igapäeva pudi-padi oleme siinses kodus üritanud vältida, et üldmulje oleks puhas. Asjad on silma alt ära. Vaatasime, et pinnad oleksid kergesti hooldatavad. Köögis oli meil küll lapiga puhastatav sein, aga kui granaatõuna avades või tomatit püreestades satuvad sellele mahlapritsmed, siis tuleb need kohe eemaldada.”

Tauri: „Seetõttu sai valge köögisein pärast sissekolimist plaaditud. Ega meil muud peale köögi ja diivani esialgu olnudki. Sisustamise olime meelega pooleli jätnud, et saaksime sees elades otsustada, missugused asjad ja elemendid sobiksid. Näiteks köögiseina plaadid lähevad kokku esiku omadega ja ka telerikapi ustel on sedasama mustrit. Lambid haakuvad hästi plaatide ja põrandaga. Kõik moodustab ühtse joone.”

Kristiina: „Sisekujundaja abi vajasime ainult vannitoa lisakapi joonistamiseks. Kogu muu sisekujunduse tegime ise. Leidsime, et saame ise hakkama ja siiani ei ole miski häirima hakanud. Oleme rahul. Asju ostame praktilistel kaalutlustel. Kolides täiesti tühja korterisse, kuhu peab kogu sisustuse ostma, tekib rahakotti auk. Magamistoa kapid on pärit Ikeast, tellisime need Lätist. Hind koos transpordiga oli ligi neli korda odavam kui täpselt samasugusest materjalist mööbli tootjate pakkumine.”

Tauri: „Seejuures on valik Ikeas kaks korda suurem kui mööblivalmistajatel. Sealset programmi kasutades panime kappide sisu endale sobilikult kokku: missugune riiul, kui lai, kuhu ja milliseid sahtleid vajame jne.”

Kristiina: „Magamistoa vastassein on meil intensiivne, mistõttu midagi muud peale valgete kappide polekski valida saanud. Ikea kapid näevad head välja, oleme väga rahul.”

Tauri: „Voodi tellisime siis, kui hakkasime sisse kolima. Standardlaius on tavaliselt 160 cm, kuid soovisime kindlasti laiemat. Selliste valik on aga tunduvalt kesisem. Kui tahta veel pesukastidega voodit, siis neid on veel vähem, aga voodialustes kastides on hea voodipesu hoida, pealegi ei kogune voodi alla tolmu.“

Kristiina: „Keeruline oli 180 cm laiust ja terve voodi ulatuses olevate pesukastidega voodit leida. Meie omal saab kaste välja tõmmata nii külgedelt kui ka voodi otsast. Kogu voodialune pind on ära kasutatud, sest korter pole suur ja panipaigadki on üsna väikesed.”
 

Terrass kui lisatuba
 

Kristiina ja Tauri jutustavad üksikasjaliku põhjalikkusega, kuidas ja miks nad on mingit lahendust eelistanud või mis on veel pooleli. Seda nii vannitoas kui ka praeguses töötoas, kus ühtlasi saab koroonat mängida või ontlikult laua taga tööd teha. Soojal ajal ei pea nad aga päikeselõõsa nautimiseks minema ei aeda ega randa. Piisab, kui astuda suurele terrassile, mille põranda ehitas Tauri samas toonis elutoaparketiga.

Terrass on sedavõrd suur, et peale söögilaua ja toolide mahub sinna ripptool, kus on hea vahel nii töiseid mõtteid selitada kui ka raamatut lugeda. Väline lisatuba on ühtlasi nagu miniaiake, kuhu Kristiina seab aastaaegadele vastavaid lilli ja taimi. „Meile meeldib väga terrassil olla,” sõnab ta. Niisamuti naudivad nad elu oma päris esimeses ja enda kujundatud kodus, kus olemine on rahulik ja vaikne. Samas on võimalus igal hetkel olla seltskondlik või nautida urbanistlikku elustiili, sest kõik vajalik on napi jalutuskäigu kaugusel.

Sarnased artiklid