Julgus muutuda

Siiri Lelumees
Sageli ei ole teiste inimeste vajadused ja mured meile paista ning seetõttu ei oska me nendega ka arvestada. | Shutterstock

Alateadlikud mõttemustrid takistavad meil end muutmast. Eriti raske on see aga puuetega inimestele. Mõnikord annab tõuke muutuseks praktiliste oskuste omandamine, mis aitab erivajadustega inimestel paremini teistega suhelda või isegi tööle minna.

Anu Viltrop MTÜ Pro Civitasest on aastaid tegelenud inimestega, kellel pole elus hästi läinud, näiteks pikaajalised töötud. Nüüd aidati ühe projekti käigus ka erivajadustega inimesi.
"Rahvusvahelisest uuringust "Tean ja oskan" tuli välja, et mõned sihtrühmad ei ole väga head probleemilahendajad. Kogemustest järeldasime, et ka erivajadustega inimestel võib elu olla muutuste keskel keerulisem," selgitab Anu Viltrop. "Täiskasvanute võtmepädevuste arendamise projekti raames proovitakse puuetega inimestel aidata arendada oma algatusvõimet, sotsiaalset ettevõtlikkust, enesega toimetuleku oskust ja ka õpioskust.

Keskendusime oma isiksusearengukoolitustes puuetega inimestele, just neile, kelle haridustase on madal: kesk- või põhiharidusega inimestele või mingil muul viisil elukestvast õppest eemalejäänutele; samuti inimestele, kes on ühiskonnaelus väheaktiivsed või passiivsed. Me julgustame neid edasi õppima, tööle minema ja iseseisvalt hakkama saama."

 

Muutuseks vajalikud tööriistad

 

Meid ümbritseb palju erinevaid inimesi ja neil kõigil on isesugune võime pidevalt muutuva maailmaga kohaneda. "Mõnikord on palja silmaga näha, et inimene on erinev: ta kas ei näe, ei kuule või on ratastoolis. Aga maailm on palju mitmekesisem, sageli ei ole teiste inimeste vajadused ja mured meile paista ning seetõttu ei oska me nendega ka arvestada. Nii tunnevad nad tihti end halvasti – teatud olukordades imelikult või naljakalt," räägib Anu Viltrop. "Nõnda tekkis meil mõte koos Eesti puuetega inimeste kojaga leida erivajadusega inimesed, keda aidata. Koolitajate abiga proovitakse neile anda niinimetatud tööriistade kogum, et nad saaksid paremini toime tulla."

Tavaliselt on rühmas umbes kümme inimest, mõnikord veidi rohkem, teinekord vähem. "Koolitusel näeme, kuidas tekib grupidünaamika; kuidas nad hakkavad üksteisele oma lugusid rääkima, üksteist toetama. Me teeme nendega hästi praktilisi asju. Nad saavad katsetada, kuidas suhelda teistmoodi, kasutada teistmoodi käitumismustreid," selgitab Anu Viltrop ja lisab: "Olen alati osalejatele öelnud, et me ei saa teie maailma või teid ennast muuta, aga me saame teile anda võimalused, vahendid ja oskused, niinimetatud tööriistad, millega saate elus edasi tegutseda."

 

Julgus kohale tulla on pool võitu
 

Kohe alguses pidas projekti meeskond üheks murekohaks seda, kuidas abivajajaid üles leida. "Need inimesed on ju tavaliselt vähem aktiivsed, nad ei pruugi lugeda ajalehti, vaadata telerit, ja reklaami ei ole meil võimalik osta." Õnneks tulid appi erivajadustega inimestega tegelevad vabaühendused, sotsiaaltöötajad, tegevusjuhendajad ja õpinõustajad, kelle kaudu vajalik info abivajajateni jõudis.

Teine murekoht oli see, et abivajaja ikka otsustaks koolitusele tulla. "Me julgustasime inimesi koolitusest osa võtma ja ütlesime, et nad võivad alati ära minna, aga tulgu nad vähemalt vaatama. Tõepoolest, nii mõnigi leidis, et grupis töötamine talle ei sobi. Näiteks autismispektri häirega inimestele võib see mõnikord olla väga raske. Teistele aga oli see kogemus silmi avav: kellelgi on hoopis teistsugused probleemid, aga ta saab siiski hakkama – kuidas siis mina ei peaks saama? Aga üldiselt oli ikka nii, et kui inimene juba leidis endas julguse kohale tulla, siis ta ka siia jäi," nendib Anu Viltrop.

On selge, et erivajadustega inimestel ei pruugi olla alati võimalik Tallinnasse koolitusele tulla, mistõttu koolitajad läksid võimaluse korral ise väiksematesse kohtadesse: Hiiumaale, Väike-Maarjasse, Tapale ja mujale.

 

Ühe inimese edu innustab teisi
 

Loomulikult ei ole oma mõtlemise muutmine kerge. "Meil on mõttemustrid, mis takistavad meil end muuta. Aga edulugusid on küllaldaselt: inimene, kes on elanud hoolekandesüsteemis, on kolinud omaette elama; on mindud tööle; on hakatud järjekindlalt iseendaga tegelema, kuna on aru saadud, mis täpselt takistab elus edasiminemist, ja selle lahendamiseks on näiteks mindud psühholoogi vastuvõtule."

Rühmadesse võivad kokku sattuda hoopis erinevate puuetega inimesed: mõnel on näiteks liikumispuue, mõnel kuulmis- või nägemispuue. "Loomulikult nõuab see koolitajalt väga oskuslikku lähenemist, aga kindlasti saavad erinevate vajadustega inimesed, olgu nad siis psüühikahäirega või ägeda kroonilise haigusega, üksteist toetada. Iga inimene, kes hoolimata oma puudest on kogenud edu, annab teistele innustust ja energiat juurde. Meil on olnud üks raske liikumispuudega inimene, kes oli nii tore ja aktiivne, et ta oli kõigile teistele grupi liikmetele inspiratsiooniks. On olnud isegi gruppe, kes on hiljem kokku saanud, sest neil on tekkinud suurepärane kontakt," rõõmustab Anu Viltrop.

 

Kivinenud mugavustsoonist välja
 

Mida saaksid tavalised inimesed puuetega inimeste heaks teha, kuidas saaksime neid toetada? "Meil kõigil on midagi, mis teeb meid eriliseks, võib-olla isegi natuke imelikuks: võivad olla paanikahäired, foobiad või mured, millega peame iga päev tegelema. Ka tavalised inimesed on sageli oma mugavustsooni kivistunud, julgemata sealt välja tulla. Meil on unistused, kasvõi soov kunagi edasi õppima minna, aga me ei pruugi kunagi nende unistuste täitumiseni jõuda, sest oleme oma elus kinni," nendib Anu Viltrop.

Puuetega inimestel võib selliste muredega hakkama saamine olla veelgi raskem. Võtmetegevus on siin hädasoleva inimese märkamine ja julgustamine. "Kõik erivajadustega inimesed, kel on mure, vajadus või probleem, võiksid leida kas võimaluse osaleda mingil sellisel koolitusel või otsida endale niisugune inimene, kellega nad saaksid rääkida. Usaldusisik, kes saaks aidata aru saada, et me ei pea jääma oma murega üksi – on olemas gruppe, kus saame toetust samasugustelt inimestelt. Ja loomulikult ei pea selline abi otsimine toimuma grupi kaudu: kui inimene saab aru, et tal on probleem, võib ta ka iseseisvalt proovida endaga töötada. Aga põhiline on see, et ei jäädaks üksi koju norutama."

Seega tasub puudega inimesel vajaduse korral abi küsida ja teistel proovida märgata, et ta kõrval on inimene, kes teda vajab. Mõnikord võib piisata väga vähesest, et teist toetada: inimene ära kuulata, anda edasi vajalikku infot või lihtsalt arutada maailmaprobleeme.

Sarnased Artiklid