Kahjurid teod. Karda ohtlikku tulnukat, hispaania teetigu!
kodus.ee
Tigusid on rohkem lubjarikka mullaga piirkondades. | Shutterstock

Kui aeda jõuab hispaania teetigu, siis tunduvad teised limused üpris kahjutud. Eesti looduses on määratud 85 maismaateo liiki. Enamikku neist liikidest me ei tea ega oska märgata, sest nad on väikesed, peidulise eluviisiga, üsna haruldased ja eelistavad elupaikadena niiskeid leht- ja segametsi ning varjuvad sealgi kõdu- ja varisekihti.
 

71 meie teoliigil on koda. Tigude kojad võivad olla vägagi põneva kuju ja tooniga. Meie üsna üldist harimatust kõhtjalgsete (Gastropoda) klassi kuulujate osas vabandab see, et tigudest on eesti keeles väga vähe kirjutatud. Koja puudumine ei tee teost kohe nälkjat, ka kojata looma nimi võib olla tigu. Koda pole ei seatigulastel (nende hulka kuulub näiteks suur seatigu) ega teetigulastel (kollane teetigu jt).

Tigude elupaiga- ja toidueelistused varieeruvad liigiti, enamik neist sööb taimede rohelisi osi, kõdu, seeni ja seeneniidistikku, lagunevaid kände jm puidukõdu, mõnele liigile kõlbavad ka raiped.
Tigusid on rohkem lubjarikka mullaga piirkondades. Osa liike elab klibustel rannavallidel ja loopealsetel, kuid neid jagub ka happelisemale mullale. Teod on hermafrodiidid ja seega munevad kõik täiskasvanud isendid.

Teod on hea kohanemisvõimega. Nad levivad inimese kaasabil mulla ja taimedega. Ja nii on näiteks kiriteost (Arianta arbustorum), kes oli eelmise sajandi algupoolel Eesti mandriosal veel üsna haruldane, nüüdseks saanud tuntud aiavaenlane. Kiriteo pruunil kojal on kollakad laigud ja tumepruun vööt. Aias võib näiteks puudel liikuda hallikaskollase kuni punakaspruuni kojaga põõsatigu (Fruticola fruticum), levinud liigid on ka helepruuni kojaga nabatigu (Euomphalia strigella), tumedama punakaspruuni kojaga karustigu (Trochulus hispidus), kollase kojaga (sellel võivad olla ka pruunid vöödid) võsa-vöötigu (Cepaea hortensis) jt.
Viinamäeteol (Helix pomatia) on kõige suurem koda: kõrgus 30–50 ja laius 32–50 mm. Viinamäeteo koda on valkjashall-kollakaspruun. See liik oli meil 1958.–1994. aastani looduskaitse all ja levinud algul vaid läänesaartel.

Tõelisi hiiglasi on kojata seatigude hulgas. Suur seatigu (Limax maximus), kes keldris tegutsedes võib köögiviljadesse suuri auke süüa, kasvab kuni 20 cm pikkuseks. Tema pruunikashalli keha katavad mustad tripsud. Musta värvi must seatigu (L. cinereoniger) elab metsas ja looduslikel rohumaadel ning kasvab kuni 17 cm pikkuseks.

 

Ohtlik tulnukas – hispaania teetigu
 

2008. aastast on Eestis kindlalt kohal ka tõeline nuhtlus: väga ablas hispaania (lusitaania) teetigu (Arion vulgaris, varem A. lusitanicus), kes on peaaegu sama suur kui meie seateod. Meil looduses elavatest teoliikidest sarnaneb temaga värvitoonilt 5–7 cm pikkune kollane teetigu (A. subfuscus). Täiskasvanud hispaania teeteo keha pikkus on kuni 15 cm ja läbimõõt u 3 cm, värvus on tal punakas, kuid see puna varieerub heledast oranžikast ja kollakaspunakast mustjaspunaseni. Pea on kehast tumedam. Hispaania teetigusid on leitud Tallinnast, Kakumäelt, Viimsist, Keilast, Keila-Joalt, Pärnu, Tartu ja Viljandi ümbrusest ning Võrumaalt.

Selle ohtliku liigi kodumaaks on Pürenee poolsaar ja Lõuna-Prantsusmaa, kuid sealsed kuivad ja kuumad suved hoiavad tema leviku paremini vaos kui Põhjamaade mahedad ja niiskete ilmadega suved. Levikut soodustab ka kulupõletamise keeld. Eriti hästi sobib neile tigudele temperatuurivahemik 17–20 ºC. Kuumuse eest poevad nad mulla alla, kuid neid saab ka palju otsa: kuivas ja kuumas teomunad hävivad või peatub nende areng. Täiskasvanud teod hukkuvad pikal külmal talvel, kuid mulla, sambla jms sisse peidetud munad elavad talve üle. Soodsal talvel võivad ellu jääda ka hästi varjunud suured isendid. Hispaania teetigu eritab nii palju lima, et keegi teda väga süüa ei taha. Looduslikke vaenlasi on tal vähe, kuid õnneks siilid, mägrad, metssead ja musträstad siiski söövad neid.

Koos istikute, taara, komposti ja mullaga on hispaania teetigu vaba kaubavahetuse tingimustes ruttu levinud üle Euroopa. Itaaliast leiti hispaania teetigu 1965. aastal, Saksamaalt 1969., Austriast 1971., Belgiast 1973., Rootsist juba 1975., Poolast 1987., Norrast 1988., Soomest 1990., Taanist 1991. ja Islandilt 2003. aastal. Inglismaal on neid massiliselt aastast 2012, kuid teateid on ka hoopis varasemast ajast, mõne allika väitel on seda liiki Lõuna-Inglismaal vanasti looduseski esinenud. Oletatakse, et Inglismaale võisid nad mõne aasta eest mandrilt jõuda salatilehtedel.

Seda invasiivset liiki pole veel kusagil ohjesse saadud. Istikupotis näevad tema 3–4 mm läbimõõduga valkjashallikad poolläbipaistvad munad välja nagu väikesed pärlid või väetiseterad, mida aiapidajad ei oska ohtlikuks pidada ega kohe hävitada. Hispaania teeteod on enamasti levima hakanud just uutes elamupiirkondades, kuhu nad on jõudnud taimede ja mullaga. Neile meeldib aedade mitmekesine toiduvalik.

Hispaania teetigu elab kolooniatena, Inglismaal on näiteks kuu ajaga ühest aiast kogutud 3000–4000 tigu. Nad liiguvad üsna kiiresti (5–9 m/h) ja neist jääb maha lai limatriip. Hispaania teetigu on väga hea sigivuse (üks tigu muneb u 400 muna) ja kiire arenguga (kooruvad 3,5–5 nädala pärast), tema toiduks sobivad väga paljud taimed (lemmikuid on üle saja), kuid ka putukad, surnud liigikaaslased ja hiired. Esineda võib kannibalismi ning seetõttu hüütakse neid ka tapjatigudeks. Inglismaal on täheldatud, et hispaania teeteole kõlbavad isegi koerajunnid.

Lemmiktaimed aitab teol üles leida hea haistmine, neile sobivad kurgid, kapsad, paprikad, kõrvitsad, seened jm. Palju kurja teevad nad maasikaistandikes, salati- ja spinatipõllul, kuid ka teravilja-, rapsi- ja rüpsipõldudel, Fääri saartel isegi kartulipõllul.

Taimekaitsjad kardavad kõikjal eriti seda, et hispaania teetigu liigub aedadest loodusesse. Põhjamaades ongi juba leitud musta teeteo (A. ater) ja hispaania teeteo paljunemisvõimelisi järglasi. Kui aga liituvad hispaanlase aplus ja musta teeteo vastupidavus meie talvedele, oleme juurde saanud uue agressiivse superkahjuri, kes tõrjub samalt söödamaalt välja kohalikud liigid.

 

Korralik maaharimine ja muud peletusvõtted
 

Aias on igasuguste tigude lemmikroaks rohelised taimed ja nende mahlakad viljad. Kui tigusid kuskile liiga palju saab, on aiasaak rikutud. Tigudele maitsevad väga näiteks hostad, põldoad, saialilled, peiulilled, tsinniad, salat, spinat, hiina kapsas, lopsakad rabarberi- ja mädarõikalehed, kuid neile kõlbavad ka teised kapsad, porgandipealsed ja kartulivarred.

Tigude lemmikaastaaeg on sügis: siis on piisavalt toitu ja mõnusad niisked ilmad. Päikesepaiste ja kuivus tigudele ei meeldi, seepärast liiguvad nad pigem öösiti või pärast vihma ja pilves ilmaga. Päikese eest varjuvad nad kõrge niitmata rohu sisse, põõsaste, lauajuppide jm alla.

Tigusid söövad kanad ja pardid, siilid, konnad, mutid, karihiired, laululinnud ja röövtoidulised putukad.
Teod munevad kevadest sügiseni niisketesse ja varjulistesse paikadesse, näiteks hästi niiskust ja jahedust hoidvate kivide ümbrusesse. Nad hakkavad tegutsema ja munema, kui temperatuur tõuseb üle 5 ºC.

Tigude arvukust saab vähendada hoolika maaharimisega. Kui kevadel aiamaad mitu korda kultiveerid või läbi kaevad ja rehitsed, tapad sellega nii mullas talvitunud valmikuid kui teomune, pinnale päikese kätte toodult munad kuivavad ja langevad hõlpsamalt vaenlaste saagiks. Abi on ka happelise mulla lupjamisest ja sellest, kui segad raskesse mulda liiva.

Korista aiast oksad, kuivanud lehed jms praht ning ära lase suvel oma peenraid ja eriti tigude lemmiktaimede ümbrust umbrohtuda, siis on neil vähem paiku, kuhu kuumal päeval varjule minna. Tigude pärast on soovitatud ka taimede hõredamat istutust: tigusid leidub vähem, kui õhk taimede vahel liigub ja päike mullale paistab.

Tigude lemmiktaimedega peenarde ümber on liivast, kruusast, killustikust, munakoortest, soolast, kohvipaksust, saepurust, tuhast, puukoore tükkidest jms rajatud kuivi või teravaid kaitseribasid, sest teod ei taha sellisel pinnal eriti liikuda. Kuid vihm leotab ribad ruttu läbi ning neid tuleb siis uuendada. Kui sinna kasvab umbrohi, pääsevad teod jälle edasi. Kitsast riba suudavad nad oma limarada katkestades ka ületada. Tuhka, saepuru jms on raputatud umbes meetrilaiuselt ka aia äärde, et vältida tigude sissetungi.

Taimede ümbrust on multšitud männiokaste ja purustatud orasheinajuurtega, sinna on laotatud varemerohu ja üheksavägise peente karvakestega kaetud lehti ning hakitud rosmariini, mullapinda on pritsitud tubakaleotise, ingveritõmmise, koirohutee ja purustatud tigude leotisveega.

Tigusid peletab väidetavalt ka kurereha, kurekella, iirise, bergeenia, salatkressi, aedsalvei, hortensia, gladiooli, mündi, pune, aed-liivatee ja nõmmliivatee, soolikarohu, üheksavägise, karvase pajulille, hariliku seebilille, valge ristiku, põldkännaku, küüslaugu, hariliku maajala jt lõhn. Neid taimi võiks prooviks kasvatada elavate tõketena.

Kasta taimi varahommikuti, õhtul kastes lood ise tigudele meeldivat, niisket tegevusruumi.

Tuntud võte on tigude meelitamine õlle- ja piimalõksu. Õllega plastkarp vm anum kaeva tigude liikumispaikades mulda nõnda, et selle serv oleks u 1 cm maapinnast kõrgemal. Siis langeb lõksu vähem kasurputukaid. Õllelõhna peale ronivad teod lõksu, alkohol tapab ja kui vedelikku on piisavalt, siis nad ka upuvad.

Püünis pane üles õhtul või pärast vihma, kui teod liikuma hakkavad. Ahvatleva püünisena mõjuvad ka peenrale või kasvuhoonesse pandud banaanikoored, rabarberilehed ja arbuusikoored. Kui mõni aiaala on lagedaks niidetud, võib sinna ööseks suurema kiletüki laotada ja vaadata, kui palju selle alla ööga tigusid koguneb. Kasvuhoonest, peenralt, õllelõksust jm korja teod järjekindlalt varahommikul ära. 

Selleks et hispaania teetigu aeda ei jõuaks, kontrolli kõik uued taimed, mis sa kuskilt ostad või saad, enne istutamist väga hoolikalt üle. Teohakatised võivad varjuda lehtede vahel. Istikupall kasta korralikult läbi. Murenda seda lahti ja vaata, ega mullas ja juurte ümber teomune ei ole. Kõik, mis kahtlane, korja ära ja hävita. Sügisel tuleb uurida, ega maja või kasvuhoone vundamendipragudes pole märgata teomune. Talvitumispaigaks sobib neile hästi ka kõdunemisest soe kompostihunnik, sügisel korralikult läbi kaevatud kompostihunnikus pääseb külm ka kihtide vahele.

Kevadel pärast lume sulamist tuleb aiast koristada praht ja vaadata üle kivide ümbrus jt tigude lemmikpaigad, kus võiks leiduda nende mune.
Hispaania teeteod soovitavad meie taimekaitsjad aiast kokku koguda (lima pärast pane kindad kätte), kuuma või soolase veega üle valada ja surnud teod maha matta. Mõned aednikud on teod ka läbipaistvasse klaas- või plastanumasse kogunud, soola lisanud, anuma sisu päikesepaistel käärima lasknud ja siis maha matnud. Tigusid peaksid korjama ja hävitama kõik naabrid, muidu pole tõrjest kasu. Kindlasti ei või kokku korjatud hispaania teetigusid looduses lahti lasta, sedasi aitad neil ainult levida.

 

Rootsi kogemusi 


Vaatame veidi rootslaste kogemusi, sest hispaania teeteoga on nemad kauem võidelnud kui meie. Nii Norras kui Rootsis otsivad teadlased hispaania teeteole mõjusat biotõrjevõtet või bioloogilist vaenlast, kes tema arvukust tõhusalt piirama hakkaks. Katsetatud on näiteks nematoodi ehk ümarussiga (Phasmarhabditis hermaphrodita).
Juba müügilegi jõudnud biotõrjevahend segatakse puruna vette. Noored teod söövad-joovad oma vaenlase ja tema bakterid ise sisse, kaotavad isu, haigestuvad ja surevad kahe nädala jooksul. Kuna hispaania teeteod ei ütle ära surnud liigikaaslasest, söövad nad koos temaga taas sisse ka oma bioloogilise vaenlase. Kuid biotõrjegagi võib kaasneda soovimatuid tagajärgi keskkonnale, nimelt pole veel teada, kuidas selline võte mõjutab kohalikke liike.

Alnarpi Põllumajandusülikooli teadlased uurivad, kuidas annaks biotõrjes kasutada hispaania teeteo kommet elada kolooniatena ja ärrituse korral eriti palju lima eritada. Kuna teod leiavad üksteist üles lõhna järgi, püütakse luua ka feromoonidel põhinevat teolõksu, mis teisi liike ligi ei ahvatleks. 

Mure on väga tõsine. Koduaiast tigude kogumise rekord on ilmselt Rootsis Gävles elava proua Riesbergi käes, kes hakkas oma lootusetus võitluses päevikut pidama. Ühe hooajaga kogus ja hävitas ta 14 518 hispaania teetigu. Rekordpäev oli juuli lõpus, kui ta hävitas hommikul 425 ja õhtul 388 tigu. Algul lõikas proua teod aiakääridega pooleks, kuid siis jääb oht, et nende munad võivad ikkagi aeda sattuda. Seepärast ei tohi neid ka lömastada ja maha vedelema jätta. Kääre või teisi lõikevahendeid ei saa limast puhtaks. Hiljem ei lasknud haiged põlved proual tigusid kogudes kükitada, siis tappis ta neid hanguga läbi torgates. See on kiire surm ja mitte nii piinarikas kui kuumas vees uppumine.


Põnevad tõrjekogemused
 

Osa rootslasi kütib teetigusid hekikääride või terava labidaga ja jätab hukatu siiski peibutussöödana liigikaaslasi ligi meelitama, et neid siis korraga rohkem kokku koguda ja hävitada. Elama neid jätta ei saa, ent head kohta, kuhu kogutud teod panna, polegi. Inglismaal on näiteks soovitatud koguda hispaania teeteod kuuma seebivette, lisada natuke valgendit (mullale see küll head ei tee!) ja matta uppunud teod 24 tunni pärast aias maha.

Kaitseribadena tarvitavad rannikul elavad rootslased ka soolases merevees ligunenud mererohtu ja adrut, need mõjuvad eriti hästi märjalt ning on väetiseks. Lisaks kaitsetõketele (peenarde ja kompostihunnikute ümber pannakse näiteks plasttõkkeid), peletava lõhnaga taimedele (nt pelargoon) ja õllepüünisele kasutavad nemad teotõrjel isegi laudadest või muust materjalist peenraääristele kinnitatud elektrikarjuseid. Hispaania teetigu on seal samasugune nuhtlus nagu meil metssead.

Tõhusa kaitsena kiidetakse u 20 cm laiusi vaskplekiribasid või teibiga vasklinti (seda peaks saama eBayst osta). Neid saab kinnitada peenraümbrisele, taimepotile vms. Vask mõjub tigudele ärritavalt ja nad hakkavad kõvasti lima eritama, lõpuks ei saa läbikuivanud tigu enam liikuda ja sureb. Mürksöödana riputatakse kaitstavate taimede ümber graanuleid, mille toimeaineks on raudsulfaat.

 

Mida leiab poest?

 

Meie aiapoodides müüdavatest teotõrjevahenditest on kõige tuntumad teograanulid, mille toimeaineks on metaldehüüd – see mõjub tigudele nii kontaktmürgina kui seespidiselt. Teod hakkavad lima eritama, kuivavad ja surevad. Halvatud teod ei suuda ka päikese käest ära roomata. Kuid tugev sadu kahandab mürgi mõju ja teod jõuavad siis oma veevaru taastada.

Graanuleid võib panna tigusid ahvatlevate taimede vahele või nende liikumiskohtadesse, ühele ruutmeetrile kulub 8–10 tera e u 0,6 grammi. Vaata, et graanulid ei kuhjuks ega satuks taimede lehtedele. Päikese käes laguneb metaldehüüd ruttu.

Kasuta metaldehüüdiga graanuleid ainult äärmise vajaduse korral, sest mürgised teograanulid on väga ohtlikud koertele. Lemmikloomale on surmav annus juba 100–300 mg kehakaalu kg kohta. Eestiski on paljud metaldehüüdimürgitusega koerad loomaarsti juurde jõudnud ja kõigi loomade elu ei ole suudetud päästa. Kodus hoia teomürki kohas, kust koer selle pakki kuidagi kätte ei saa. Kuid mürgituse võib lemmik saada sellestki, kui ampsab maast suhu mõne graanuli või lakub pärast mürgitatud kohast ülejooksmist käpad puhtaks.

Kuigi mürksööta on lisatud linde peletavaid aineid, võivad linnud süüa mürki maitsnud tigusid. Kogu surnud teod seepärast aiast kokku ja hävita. Metaldehüüdiga graanuleid kasutades täida hoolikalt kõiki pakendil toodud ohutusnõudeid.

Palju ohutum teotõrjevahend on Ferramol, mis sisaldab aktiivainena Rootsiski mõjusaks kiidetud raudfosfaati (10 g/kg). See ei ohusta koduloomi, siile ega linde, seda ei kahjusta vihm ning preparaat laguneb pinnast rikastades rauaks ja fosfaatideks. Kuid jälgi, et see ei satuks aias vette. Ferramol on teole isuäratavaks tehtud sööt, mis tekitab täiskõhutunde, seejärel nälgivad teod aga surnuks. Kulunorm on üks teelusikatäis e 5 g ruutmeetri kohta. Enne kui seda õhtul taimede vahele laotada, tuleks graanuleid niisutada, sest natuke pehmem sööt mekib tigudele paremini. Ferramoli ei tohi sellega toimetades muidugi alla neelata, vastav hoiatus ja teised ohutusnõuded on kirjas pakendil.

Aiapoodidest leiab veel Biolit Gardeni teopüünise. Rohelise topsiku ja kaane vahel on ava, kust teod sisse roomavad. Püünisesse tuleb valada 200 ml õlut ja lisada mõni tilk topsiga kaasas olevat ligitõmbavat ainet e atraktanti. Suru toos tigude liikumiskohas mulda, nii et selle serv jääb maapinnast veidi kõrgemale. Tigusid peaks püünis meelitama u 2 m kauguselt. Ühes komplektis on kaks püünist ja 3 ml atraktanti. Tühjenda püünist vähemalt paari päeva tagant. Swissinno tootevalikus on feromoonidega teopüünis. Valmissööt ja vesi tuleb ainult püünisesse kallata, ahvatlev lõhn peaks teod kokku tooma 25 m2 ulatusest. Pane aias püünised osalt mulda u 5 m vahedega.

Valusa tõkke või peletava kaitseriba meisterdamiseks võib osta Vilmorini või Ambienta tootesarja looduslikku materjali. Vilmorini barjääriks on mittemärguv vulkaanilise kivimi puru, mis jääb teo limase jala külge kinni ja teeb liikumise väga valusaks. Ambienta sarja graanulid imavad 4–5 cm laiuse ribana maha puistatult maapinnast niiskust ja kui tigu kaitseribale ronib, mõjub see tallegi kuivatavalt.

Allikas: Kodu&Aed, Aiavihik, Mari Lall