Kallis, kas sa võiksid muutuda?
vahendanud Marika Vingissar
Kodutohter
Rääkimine ja arutelu on vanaaegne, kuid tõhus meetod. Süüdistamine ei vii kuhugi. | Shutterstock

Öeldakse, et muuda parem ennast, mitte kaaslast. Kuid kas teine ei võiks kasvõi natukenegi muutuda? Järgnevaid nõuandeid tasub lugeda koos kaaslasega.

Jälle on higised trenniriided kotiga esikunurgas, suur pott on pandud ilma loputamata keset nõudepesumasinat ja leivapuru on laual. Kas peaks häält tõstma? Käskima? Ähvardama lahutusega?

Psühholoogid kinnitavad, et ükski nendest variantidest ei toimi. Situatsioon on väga eluline ja partneri kombed võivad närvidele käia nii värskes paarisuhtes kui ka hakata ärritama pärast aastakümnetepikkust kooselu. Tavaliselt on küsimus pisiasjades: klassikaline näide on see, millisest otsast keegi hambapastatuubi pigistab.

Öeldakse, et partnerit pole mõtet üritada muuta. Kuid kui need higised trenniriided muutuvad pidevaks komistuskiviks, millest on raske üle saada, kas saaks midagi teha enne, kui lahutus on ukse ees? Kas saaks teist muuta kasvõi veidigi?

Kõigepealt peaks järele mõtlema, mida selle soovitud muutuse all mõeldakse. Ähvardamise või keelamisega saab panna kaaslast natukeseks ajaks oma käitumist muutma. Päris muutuse jaoks on vaja enamat. Õigeks muutuseks on tarvis enda tahet, ning see muutus põhineb hoiakutel ja väärtustel. Neid muutes on tulemused püsivad.

 

Mulle tundub nii
 

Kuidas saaks siis teise inimese väärtusi ja hoiakuid muuta või neid mõjutada?

Psühholoogid leiavad, et rääkimine ja arutelu on vanaaegne, kuid tõhus meetod. Siiski pole ükskõik, kuidas jutuajamist alustada. Kui alustada kõnelust teist kritiseerides või esitades nõudmisi, on tulemuseks riid ja rahulolematus. Paari riiud algavad tavaliselt samadest asjadest, käivad läbi sama protsessi ja nõnda käivitub ahelreaktsioon, mis alati kordub.

Tüüpiline on see, et oma soovid esitatakse sellisel moel, mida teisel on raske vastu võtta. Süüdistamine pole kunagi hea algus. Palju parem on anda teada, kuidas see sulle tundub, kui asjad on lohakile jäetud või vales kohas. Ütle, et sulle meeldib, kui asjad pannakse oma kohale, siis on nädala lõpus vaja vähem koristada, ja sa hindad seda väga, kui kaaslane sind selles aitab. Anna mõista, et tunned ennast halvasti, kui toad on segamini ning kogu korrashoid ja koristamine on sinu peal.
Räägi oma soovidest ja sellest, mida ise oled valmis muutuste heaks tegema. Kaaslasel on kergem sinu soove vastu võtta, kui need on esitatud tunnete kaudu.

 

Kooskõlasta, ära süüdista
 

Väga oluline on pakkuda teisele abi, et soovitud muutused teoks saaksid. Mine poolele teele vastu ja uuri kaaslase käest, mida ta sinult ootab. Tavaliselt töötab täpne kooskõlastamine ja kokkuleppimine: mina teen süüa, sina pesed nõud, reedeti koristame koos. Selline süsteem toimib ka lastega.

Kui kindlalt kokku ei lepita ja jutt jääb vaid nii-öelda peaks-tasemele, tekib võimalus ennast kohustustega mitte siduda. Kui näiteks laste ülesanded ja graafik on kirjas külmkapiuksel või teadetetahvlil, siis on kõigil selge, millal keegi lilli kastab või prügi välja viib. Kokkulepe on ka selle poolest hea, et sellega ei süüdistata kedagi. Keegi pole süüdi, on lihtsalt kokkulepe, et igaühel on kindlad kohustused.

Olgu muutus milline tahes, alati peab seda teavet edastama positiivselt. Paarisuhe on kooselu ja argipäeva toimetuste jagamine – mõlemad pooled peaksid olema huvitatud, et see sujuks ladusalt ja ilma riidudeta. Selle saavutamiseks on kokkulepe, millest kõik jõudumööda kinni peavad, hea tööriist.

 

Kordub sama skeem
 

Et oma partneri käitumisest mitte ülemäära ärrituda, tuleb õppida kannatlikkust, võtta appi huumorimeel ja panna asjad tähtsuse järgi ritta. Avaram mõtlemine ja proportsioonide paikapanemine on väga oluline.

Tavaliselt ärritavad kaaslase juures sellised asjad, mida oma peres polnud ja millega pole varem kokku puututud. Sel juhul võtab harjumine aega. Kuigi vahel võib minna ka vastupidi, näiteks võib nädalalõpu õllepudelile üliärritunult reageerida naine, kelle isa oli alkohoolik. Siis aitab see, kui rääkida avameelselt oma hirmudest.

Et ennast säästa, tuleb arendada paindlikku mõtlemist, aktsepteerimist ja lihtsalt kohaneda. Ei tohi unustada, et paarisuhe ja kooselu tähendavad kokkuleppimist, üksmeelt, mõistmist, andekspalumist ja -andmist.

Kui suhe lõppeb lahutusega, võetakse väga sageli paindumatus ja lahendamata probleemid järgmisse suhtesse kaasa. Sellepärast on tähtis enda areng, mitte kaaslase muutmine. Enesekontrolli abil võid õppida ära tundma, millal tärkavad esimesed ärrituse märgid – siis on õige aeg analüüsimiseks ja läbirääkimiseks.

Kuid kui lasta ärritusel kasvada ja end nii-öelda käima tõmmata, on pärast juba raske muuta seda viljakaks kõneluseks. Sellisel juhul on targem tõmbuda hetkeks kõrvale ja võtta rahunemiseks lisaaega. Kuna siis riiu tavaline kulg katkeb, võib lahkheli sellega läbi olla. Kui olukord rahuneb, on lihtsam asja juurde tagasi tulla ja sellest rääkida. Muutes oma käitumismustrit, võid murda tavalise süüdistamise ja vaidlemise ahelreaktsiooni.

 

Liiga pikk muutumisnimekiri
 

Kuid mida teha, kui partneri ärritavate kommete nimekiri on nii pikk, et täidab terve lehekülje? Kas on võimalik, et teine polegi siis sobiv kaaslane?
See ei pruugi nii olla. Põhjus võib olla näiteks selles, et üks või mõlemad partnerid on elanud pikalt üksi ja pole harjunud teise inimesega arvestama. Vahel on inimene väga jäigalt oma tõekspidamistes kinni ega suuda kooseluga koheneda. Igal inimesel on oma kohanemiskünnis: kui palju ta suudab alla neelata, järele anda, teisega arvestada ja andestada.

Oluline on aru saada sellest, millised on need asjad, mida teise juures on võimalik üritada muuta. Närvidele käivaid harjumusi on lihtsam muuta kui iseloomuomadusi. Põhiline on see, et kunagi ei maksa oodata täielikku muutumist või ümbersündi, kuid enesekontrolli saame me kõik arendada. Agressiivsust ja kiiret ärrituvust saab õppida kontrollima, kui me vaid seda endale tunnistame ja tõsiselt tahame.

 

Kus läheb piir?
 

Kas väikeste ärritavate asjade pärast üldse peaks muretsema? Need lahenevad tavaliselt iseenesest, kui olulised asjad ja eesmärgid on elus ühised. Hambapastatuubi pigistamine valest kohast on väike mure, kuid vaimset või kehalist vägivalda ei tohi kunagi heaks kiita ega sellele vabandusi otsida. Kui suhtes on kogu aeg paha olla, nii et see mõjutab tervist ja töövõimet, tuleks kindlasti mõelda, mis suunas suhe peaks arenema.

Ühine väärtusruum ja ühised eesmärgid on hea põhi, millele suhet ehitada – sel juhul ei vii väikesed ärritused lahutuseni. Vahel võtab kooseluga harjumine aga aega ja seda õpitakse valusate kogemuste kaudu, ent kui paaril on soov areneda ja samasugune maailmapilt, siis tasub nähtud vaev ennast ära ja üheskoos ehitatakse üles tugev suhe ja arendatakse oma paindlikkust.

Ka väljastpoolt tulevat abi ei maksa ära põlata. Psühholoogi või suhtenõustaja juures võivad ilmneda täiesti uued vaatepunktid ja seisukohad. Tavaliselt on paarid jäänud kinni samasse ringi. Kui käia kasvõi paar korda suhtenõustaja juures, võib avaneda hoopis teine perspektiiv.

Sarnased artiklid