Kardetav ja kaunis äädikapuu on aias pilgupüüdja
Arnold Hannust
Äädikapuu on väga kiirekasvuline, tema aastakasvud võivad ulatuda üle meetri. | Shutterstock

Äädikapuu toob aeda lõunamaist sära.

Selle toreda puu eestikeelne nimetus on antud vaid ühe perekonnaliikme, meie aedades tuntud liigi äädikapuu e hariliku sumahhi (Rhus typhina) järgi. Tema lehed ja noored võrsed sisaldavad väikeses koguses äädikhapet, mistõttu äädikapuu silitamine võib õrna ja tundliku nahaga inimestele kerget nahaärritust põhjustada.

Äädikapuu suures perekonnas leidub ka tõeliselt ja kardetavalt mürgiseid, mitmesuguseid meelemürke sisaldavaid liike. Neid nimetatakse sumahhideks e mürgipuudeks, kuid teaduslik nimetus on kõigil ühine – Rhus.

Äädikapuud pole siiski kõik läbinisti ohtlikud, vaid ka söödavad. Näiteks valmistatakse paljude liikide kuivatatud marjadest teravalõhnalist ja vürtsikat pulbrit, mida kasutatakse jookide ja toitude maitsestamiseks. Põhja-Ameerika indiaanlased segasid äädikapuu kuivatatud lehti ja vilju tubakaga ning suitsetasid seda. Sellist toimingut praktiseeritakse seal vähesel määral veel tänapäevalgi.

Äädikapuu kuulub anakardiliste (Anacardiaceae) sugukonda. Samast lõhnavast ja vürtsikast taimesugukonnast on näiteks pärit ka viimasel ajal aiataimena populaarsust kogunud parukapuu (Cotinus).
Äädikapuu perekonnas arvatakse olevat umbes 250 liiki, mis on levinud subtroopilises ja parasvööndi piirkonnas Aafrikas, Aasias, Põhja- ning Kesk-Ameerikas.

Meie looduslikus taimkattes äädikapuid ei ole. Meie aedades juba ammusest ajast tuntud äädikapuu e harilik sumahh (Rhus typhina) on siia jõudnud Põhja-Ameerika idaosast, kus ta kasvab looduslikult lõuna-Ontarios ja Apalatši mägedes.

 

Pilku püüdev aiataim
 

Äädikapuu on väga kiirekasvuline, tema aastakasvud võivad ulatuda üle meetri. Oma kodumaal võib ta kasvada kuni 10 m kõrguseks, meie kliimas aga siiski vaid 3-4-meetriseks. Võrsed on jämedad, noorelt kaetud paksult pehmete udekarvadega. Äädikapuu sulglehed võivad olla kuni 55 cm pikad, meenutades vilksamisi vaadatuna palmilehti! Need, kelle elamises on kasvanud äädikapuu, mäletavad oma aiasügist tõenäoliselt just selle puu järgi – suvine hallikasroheline lopsakas lehestik asendub säravalt oranžikaspunase sügistulekahjuga.

Pärast lehtede langemist ei jää äädikapõõsas oma valkjate hallvõrsetega ihualasti, vaid oksatippudes saavad nüüd hästi nähtavaks seal juba varem värvunud erkpunased tihedad käbitaolised viljakobarad. Ülitihe viljakobar koosneb herneterasuurustest luuviljadest, mis on paksult kaetud punaste sametkarvadega. Püstakad viljakobarad võivad olla 10-20 cm pikad ja kobara alusel 4-6 cm laiad. Need hõõguvad käbiküünlad püsivad puul terve külma talve kuni uue kevadeni, tuues raagus-lumisesse külmetavasse aeda üllatavat värvirõõmu.  
Aiakujunduses on äädikapuul vaieldamatult esindusseisus: teda tuleb istutada üksik- ehk soolotaimena aia avarasse ja vaadeldavasse osasse. Ja valida tuleks selline aiaosa, kus mulda ei songita! Äädikapuu annab nimelt hulgaliselt juurevõsusid niipea, kui on vigastatud tema maapinna lähedasi, kaugele ulatuvaid nöörjaid juuri. Juurestiku häirimise korral võib lopsakaid juurevõsusid ilmuda uskumatult palju, nii et imetlusväärne ilupuu muutub väiksemas aias ahastust tekitavaks umbrohuks!

 

Vähenõudlik valguselemb
 

Äädikapuu on mullastiku suhtes äärmiselt vähenõudlik, kasvades suurepäraselt kehvadel kuivadel liivmuldadel. Liigrammusad kasvukohad võivad äädikapuule isegi ohtlikuks osutuda; nimelt ei lõpeta  kiirekasvuline puu liialt toitaineterikkas pinnases oma kasvu enne, kui suuremad külmad seda sunnivad. Nõnda tormakalt kasvades aga ei jõua noorvõrsed piisavalt puituda ja jäävad talve käes külmahellaks. Üldiselt ei olegi äädikapuu Eesti sisemaal täiesti külmakindel. Seetõttu ei maksa teda istutada lagedatele tuulistele väljadele, vaid tuleks leida ikka soe ja kaitstud kasvukoht.

Kui äädikapuu on siiski külma talve tõttu lumepiirini hävinud, ei ole te tast veel ilma jäänud – sageli kerkivad kevadel mullast uued võrsed, mis sirguvad sügiseks juba inimese pikkuseks!
Äädikapuu on väga nõudlik valguse suhtes, leppides äärmisel juhul vaid kerge poolvarjuga.

Äädikapuu ehk hariliku sumahhi kõrvale on ilmunud ka üks teine äädikapuuliik – sile sumahh (R. glabra). See kaunis äädikapuu on kasvult madalam, kuid harilikust sumahhist veelgi kenam! Tema võrsed pole karvased, vaid hoopiski läikivsiledad, ka lehtedel pole karvu ja lehed lausa helklevad oma suvises roheluses. Lehtede sügisvärvus ja viljakobarate värvus ning suurus on samad, mis harilikul sumahhil. Ka külmakindlus ja nõudlus kasvutingimuste suhtes on neil kahel äädikapuuliigil ühesugused, sest nende looduslikud kasvukohad asuvad lähestikku Põhja-Ameerika idaosas.

Mõlemal meil edukalt kasvaval äädikapuuliigil esineb ka mitmeid sorte. Ühine neil kahel on lõhislehine vorm ’Laciniata’, kus pikkade liitlehtede lehekesed on peenelt ja sügavalt lõhistunud.

ÄÄDIKAPUUNIPID

Kui tahad endale aeda saada palmipuud, kujunda äädikapuu harudele kõrge tüvi: eemalda altpoolt kõik kõrvaloksad ja jäta oksad ainult ladva lähedal kasvama!

Ära kaeva ega kobesta maad äädikapuu võra piirkonnas ega selle läheduses, nii väldid juurevõsude vohamist!

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid