Kartmatu must kuusk

Jüri Annist

Shutterstock

Must kuusk (Picea mariana) suudab seda, millega ei saa hakkama enamik okaspuid: ta talub jäiseid olusid sedavõrd stoiliselt, et koos ameerika lehisega (Larix laricina) moodustavad nad Põhja-Ameerika kaugpõhjas üleminekuala metsa ja tundra vahel. Väidetavalt suudab ta ainukesena kasvada igikeltsal.

Lõunapoolsematel soojematel aladel kasvades näib, et tal on seal palav ja ta sätib ennast „jalgupidi” vette. Teisisõnu: seal on tema eelistatud kasvukohtadeks sood, veekogude kaldad ja vesise mullaga lohud. Eks sellest pärineb ka tema sealne rahvapärane nimi sookuusk (swamp spruce).

Musta kuuse okkad on lühikesed ja neljakandilised. Õhulõhed, mis paiknevad okaste kõikidel külgedel, annavad neile sinaka tooni. Must kuusk hakkab üsna noorena käbisid moodustama. Need on kõige väiksemad kuusekäbide seas, alul tumepurpursed ja paiknevad tihedas kobaras puu ladvas rippasendis.