Karusmarja kiituseks. Kuidas lahti saada karusmarja kiusajatest?

Väino Eskla
’Mašeka’ viljad on valminult oranžikaspunased, piklikovaalsed, meeldivalt hapumagusad. Võrsed jämedad, sirged, helerohelised. | Väino Eskla

Põhjamaa viinamari ehk karusmari on üks armastatud mari meie aiapidajate seas. Ühe aiapidaja või katsetaja kogemusi ei saa aga alati üheselt rakendada kõigis teistes aedades, sest nii sordiomadused kui taimede kasvamine võivad üsna palju aastati ja ka eri kasvukohtades varieeruda.

Kui must sõstar kasvab edukalt just niiskemas kohas, siis karusmarja puhul on vesine kasvukoht vastunäidustatud. Ka liiga happeline maa pole hea. Parasniiske hästi õhustatud orgaanilise aine rikas muld on kõige parem.

Kirjanduses soovitatakse hoida kandeealises karusmarjapõõsas 20–30 oksa. Sageli on seda liiga palju. Mida vähem on jõulisi harunenud oksi, seda rohkem igaühel neist ruumi ilusaid vilju kasvatada.

Parim lõikamisaeg on alates sügisest (saagikoristusjärgsest ajast) kuni pungade puhkemiseni kevadel. Kui lund on vähe, võib julgelt lõigata sulailmadega talvelgi.

Lõigata on võimalik ka kahes osas: põhilõikus (eelkõige harvendamine) aegsasti sügisel ning lõplik korrastav lõikus (talvel kahjustunud okste tagasi- või väljalõikamine) kevadel.

 

Paljundamine

Sõstraid saab edukalt paljundada pistokstega (must sõstar juurdub aegsasti mahapanduna kõige paremini), kuid karusmarja puitunud okste puhul on edu väike. Lamandunud või mahapainutamist võimaldavad oksad tuleb selleks mulda vajutada. Kevadise töö korral on sügiseks loota mõningast juurdumist.


Karusmarja kiusajad

Karusmarja-jahukaste. See tõbi oli probleemiks aastakümneid (kohati mõnel sordil ka praegu), kuna takistas põõsaste võrsekasvu ning rikkus nii lehti kui marju. Jahukastesse nakatunud marjad on inetud ega meelita sugugi sööma. Aretustöö tulemusena on saadud vastupidavamaid sorte ning vanemate õrnemate sortide puhul leitud tõrjevõimalusi.

Põõsad võib sellest tõvest priiks saada korstnapühkimise tahmaga (tolmutamine hilissügisel või varakevadel vaikse sombuse ilmaga). Sobib ka puutuhk, kuid see on nõrgem. Ammu tuntud vahenditest on veel kaltsineeritud sooda koos rohelise seebiga, lahjendatud virts (varakevadel), põldosjaleotis.

Nii jahukaste kui ka teiste haiguste vältimiseks tuleb eeskätt järgida kasvatusnõudeid, mis siin allpool kirjas on.

Lehevarisemistõbi ehk antraknoos. Haigete lehtede varisemine võib alata juba suvel marjade valmimise ajal. Mida vähem on taimel kasvu ajal lehti, seda väiksemaks jääb nii võrsekasv kui saak ning taim muutub talveõrnemaks.

Sõstra- ja karusmarja-helelaiksus. Esineb valdavalt sõstardel, kuid sageli ka karusmarjadel.

Olulisim kahjur on kollane karusmarja-lehevaablane. Neid pahategijaid on raske avastada, sest nad varjuvad põõsa sisemusse ja lehtede alla. Kuna nad võivad ühe ööga hävitada suure osa lehtedest, on oluline pidevalt piiluda okste vahele ja lehtede alla. Kui satud lehevaablastele peale rüüste alguses, saab abi. Kollase karusmarja-lehevaablase kahjustuse korral aitab põõsaste pritsimine tugeva veejoaga – sedasi pesed ebaröövikud maha.

 

Kahjustajaid aitavad vähendada:

* sobiva kasvukoha valik (avatud päikesele ja osaliselt tuulele, võimalikult hõre istutus, liigniiske maa ja veesoonte ehk negatiivsete maaväljade vältimine);

* mitmekülgne väetamine (kuna põõsad vajavad kindlasti orgaanilist väetist, mis on üldiselt lämmastikurikas, siis talvitumise ja viljumise soodustamiseks anda lämmastikuta sügisväetist);

* põõsaste korrapärane lõikamine vältimaks liigtihenemist;

* põõsaaluste puhastamine nakatunud lehtedest ja nende põletamine (kompostimine pole hea!).

Seenhaiguste vastu aitab ka põõsaste pritsimine lehtede langemise aegu või varakevadel raud- või vasksulfaadi lahusega. 

Vana soovitus on pritsida ilma lehtedeta põõsaid kange karbamiidi lahusega, mis toimib nii haigustekitajatele kui kahjuritele. Tuleb aga arvestada, et sügisel satub sel moel mulda palju lämmastikku, mis pikalt kestvate soojade ilmade puhul ei soodusta kasvu. Seega on parem pritsida varakevadel.

Kahjurite tõrjel on peletajana andnud häid tulemusi kõrvenõgese leotis. Ühtlasi on see toitaineterikas väetis. Talvituvaid kahjureid saab vähendada põõsaaluste kobestamisega nii sügavalt, kui juurestik seda võimaldab.

Allikas: Minu Aed

Artikli märksõnad