Kas maad tuleks kaevata või mitte? Spetsialistid esitavad poolt- ja vastuargumendid

kodus.ee
Uut maad ette valmistades võiks kaevata kahe labida sügavuselt. | Shutterstock

Maa kaevamise osas ollakse eri meelt ning oma seisukoha kaitseks tuuakse välja kaalukaid argumente.

JAH
Aiandusspetsialist Eneli Käger leiab, et maa vajab kindlasti kaevamist.

Mullaharimise eesmärk on luua soodsad tingimused kultuurtaimede külviks ja kasvuks optimaalses sügavuses (rühvelkultuuridele, nagu kartul, mais, sööda- ja söögijuurviljad: 25–30 cm, iluaias 20–30 cm). Kaevamine tõhustab viljavaheldust ja väetamist ning parandab vee-, õhu- ja soojusrežiimi, mille kaudu suureneb mullaviljakus. Kaevamisega viime mulda orgaanilise aine, mis kiirendab toitainete ringi, aktiveerides mulla mikroorganismide tegevust.

Piirkondades, kus sademete hulk ületab aastas 600 mm, on mullaharimine vajalik ka selleks, et taimede juurteni ulatuksid sealt veega välja uhutud toiteelemendid.

 

Haiguste ja kahjurite vältimine

Peenarde kaevamine aitab paremini toime tulla juhul, kui külvikordadest kinni ei peeta. Kuigi külvikorrad on vajalikud toiteelementide ärakasutamise seisukohalt, samuti haiguste ja kahjurite massleviku vältimiseks.

Sügisese kaevamisega viiakse sügavamale mulda haigusetekitajad ja taimejäänused, mistõttu on võimalus, et järgmisel aastal samal kohal kasvavad taimed ei haigestu nii lihtsalt, isegi kui nad jagavad samu haigusetekitajaid (hahkhallitus, jahukaste jt). Samas ei aita sügavam kaevamine mullas levivate haiguste (kapsanuuter, erinevad juuremädanikud jne) vastu.

Sügisese mullaharimise käigus toome pinnale kahjurite nukud, vastsed ja munad. Osa neist langeb aialindude söögiks, osa võtab talvine külm ära. Seega on mulla kaevamine üks esimene ennetav taimekaitsetöö.


Vähendab umbrohtumist

Aeda kaevates võib tekkida küsimus, kas teha seda hargi või labidaga. Head vastust pole, hark lõhub vähem vihmausse, aga ka juurumbrohtu. Rasket savipinnast on pea võimatu hargiga kaevata.

Iga labida- või hargitäis toob pinnale vihmausse (hea mulla tunnuseks on vähemasti kaks ussikest labidatäies mullas) ja enamik neist jõuab mulda tagasi. Vihmaussid on aga esimesed, kes alustavad orgaanilise materjali lagundamist. Samuti jätavad nad kaevetöödega maha käike, kus on vett ja õhku ning kuhu taime juur saab hõlpsasti tungida.

Kaevamine vähendab kindlasti mulla umbrohtumist. Üheaastaste umbrohtude puhul soovitatakse kaevata 5–6 cm sügavuselt ja vegetatiivselt paljunevate juurumbrohtude (harilik orashein, põld-piimohakas ja põldmünt) korral 10–12 cm sügavuselt.

Uut maad ette valmistades võiks kaevata kahe labida sügavuselt. Pinnase korraliku läbikaevamisega saab palju umbrohujuuri eemaldada.
Kaevamine muudab mulla õhu- ja veerežiimi. Valel ajal ja liiga usina kaevamisega võib mulla hoopis ära rikkuda. Üldreegel on, et kaevata ei tohi liigniisket ja külmunud pinnast.

Traditsioonile maaharimine, s.o kaevamine sobib enamikule muldadele, kuid kõige paremini sobib see niiskemates tingimustes ja kergematele muldadele. Liivmullad on tavaliselt kuivad ja toitainevaesed. Neid võiks kaevata sügisel ja viia siis mulda orgaanilist ainet ning kevadel mulda võimalikult vähe liigutada. Suure savisisaldusega muldade puhul on kõige tähtsam õigel ajal kaevamine. Liigniiskuse korral on sellistel muldadel tihenenud kihi tekkimise oht suur. Kui muld on aga liiga kuiv, tekivad kõvad mullakamakad, mida hiljem on pea võimatu peenestada. Mulla kaevamiseks on õige aeg siis, kui see ei kleepu labida külge.

Kui sügisel on aiamaa jäänud kaevamata, võib seda teha ka kevadel, kui muld on tahenenud. Ent sügisesel kaevamisel jõuab orgaaniline materjal kiiremini ringlusse, väheneb haiguste ja kahjurite levik ja külm saab parandada raskete muldade struktuuri.

Üks suuremaid vigu, mida rohimise vähendamisega tehakse, on multši (koorepuru, muruhakke jm) mullale jätmine. Multš on üks mõnusamaid kohti, kus haigused ja kahjurid saavad talvituda. Seetõttu on ka vanades taimekaitseraamatutes pea iga haiguse või kahjuri puhul kirjas, et korista haigustunnustega taimeosad ja kaeva sügisel ja kevadel taimede ümber olev muld läbi.

 

EI

Lilleoru maheaia aednik Anne-Ly Naukas ja permakultuuri praktiseerija Kristel Saage põhjendavad, miks pinnas ei vaja kaevamist.

Muld on justkui suur ja keerukas elusorganism, mis on suuresti isereguleeruv. Tähtis on toita mulda orgaanikaga. See elavdab oluliselt mullas toimuvaid protsesse, säilitades samas mulla loomuliku struktuuri.
Mulla eri kihtides käib vilgas elu, millest suurem osa on inimesele nähtamatu. Seda elu toetatakse ja edendataksegi sellega, et seda ei kaevata igal kevadel ja sügisel segi.

Kaevamata jätmise miinuseks võib olla see, et paksema orgaanikakihiga kaetud muld ei külmu talvel läbi ja siis jäävad ellu mullas olevad umbrohuseemned ja kahjurid, kes muidu talve üle ei elaks. Selle vastu aitab sügisene tuha puistamine ja põllukultuuride kasvu ajal vajaduse korral taimsete tõrjevahendite kasutamine. Kasvatatakse ka kahjureid peletavaid tõrjetaimi.

 

Kasuta multši
 

Kui külvatud ja istutatud taimed on kasvuhoo sisse saanud, tasuks peenrad kindlasti multšiga katta. Üsna pea algab ülemises mullakihis täisväärtuslik elu – mulla kobestamine, õhutamine ja taimejääkide lagundamine.
Peale saagi koristamist on soovitatav jätta juured mulda lagunema. Maapealsed osad võib samuti peenrale jätta, lisades komposti, vajadusel sõnnikut ja/või puutuhka. Talveks katta mullapind kindlasti põhu, mahalangenud lehtede või muu multšikihiga. Oluline õhurikkuse säilitamisel on ka sellel, et peenarde peal ei käida ja mulda kokku ei suruta.

Multšimine aitab kõige tõhusamalt umbrohtude vastu. Juba sügisel kaetakse muld multšikihiga, see raskendab kevadel tärkavate umbrohtude kasvu. Samuti on sellest läbi kasvavaid umbrohte palju lihtsam välja tõmmata.
Kui hoida peenraid multšituna kogu taimede kasvu aja, siis järgmisel kevadel on juba palju lihtsam. Ka kaevamata jätmine hakkab paari aasta jooksul soodsat mõju avaldama. Nimelt just kaevates satuvad umbrohuseemned tihti maapinnalt sügavamale, sobivalt niiskesse mullakihti.

Tugevalt umbrohtunud pinnale võib laotada paksu kihi ajalehti või pappi, et takistada tugevakasvuliste umbrohtude kasvu. Sinna peale saab rajada uue peenra.

 

Anna pinnasesse orgaanikat

Tähtsaim on toitainete rikkuse säilitamine mullas. Seetõttu on vajalik kultuuride vaheldumine, mis väldib ka maa kurnamist. Iga kultuur vajab kasvuks erineval hulgal toitaineid.
Õige on teha segapeenrad, kus koos kasvavad seltsilistaimed, kes üksteise kasvu toetavad ning tõrjuvad vastastikku kahjureid ja haigusi. Nende juured võtavad toitaineid ja kobestavad mulda eri sügavuselt. Niiviisi koos kasvavad taimed katavad maapinda ühtlasemalt, vähendades omakorda umbrohtude kasvu ja hoides mullas paremini niiskust.

Heaks näiteks on nn indiaani kolm õde ehk suvikõrvits, mais ja lattuba. Suvikõrvits katab kiiresti maapinna ja hoiab niiskust, mais annab tuge oale kõrgusesse ronimiseks ja uba tekitab mulda teistele vajaminevat lämmastikku.

Allikas: Kodu&Aed