Kasulikkusest pakatav astelpaju. Kasvatusnippe

Kristine Volens
EMÜ Polli Aiandusuuringute Keskuse spetsialist
Astelpajutaim ei vaja suurt hoolt, aga siiski päris niisama ka ei kasva.

Astelpaju (Hippophae rhamnoides), keda tunti kui mõjusat ravimit juba Vana-Kreekas, leiab tõhusa terviseturgutajana aina rohkem poolehoidjaid.

Astelpaju on Eestis kasvatatavatest puuvilja- ja marjakultuuridest suurima kasvupinnaga. 2019. aasta augustikuu alguse seisuga kasvatati Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) andmetel astelpaju 1948,07 hektaril, millest lausa 1437,48 ha mahedalt.

Omapärase ja tugeva maitsega astelpajumarju ei armasta kõik, aga järjest teadlikumad tarbijad otsivad neid vilju C-vitamiini pärast. Astelpajumarjade C-vitamiini sisaldus (100 mg/100 g) jääb Eestis kasvatatavatest puuvilja- ja marjakultuuridest alla vaid mustale sõstrale (150 mg/100 g). Samuti võivad astelpajupõõsad oma huvitava kuju, hõbedase läikega lehtede ning säravate kollaste või oranžide viljadega koduaias asendada nii mõndagi dekoratiivtaime.

 

Lisatingimused
 

Taime aeda tuues peab silmas pidama, et antud kultuur on kahekojaline ning vajab viljumiseks nii emas- kui isastaime. Viimase tunneb ära okstel olevate iseloomulike pisikeste käbikeste järgi, mis emastaimel puuduvad. Saaki kannab aga ainult emastaim. Koduaeda istutamiseks piisab hea saagikuse tõttu ka ainult 1–2 emastaimest ja 1 isastaimest. Viimane suudab keskmiselt tolmeldada 6–10 emastaime. Keskmine saagikus jääb 15 kg ümber, varieerudes sorditi paari kilo ringis. Arvestatavat saaki hakkavad taimed andma juba 2–3 aastat pärast istutamist.

Puukoolis istikut valides on hea jälgida, et see oleks vähemalt 2–3aastane, umbes 50 cm pikk ning harunenud. Kuna astelpaju on kiire ja laiuva kasvuga, tuleb põõsaste vahekauguseks jätta vähemalt paar meetrit. Astelpajujuurtel asuvad mügarbakterid varustavad taime õhus oleva lämmastikuga. Nende bakterite eluks sobivad õhurikkamad ja hea veerežiimiga mullad. Seetõttu on astelpaju viljelemiseks kohasemad liivsavi- või saviliivmullased kasvukohad. Taimede istutuspaik peab olemas hästi ettevalmistatud ehk umbrohust puhas. Astelpaju ei talu konkurentsi umbrohtudega ning vajab korrapärast tüve ümbruse puhastamist, muidu võib istik jääda kiratsema ja taime tüvi minna mädanema. Kohta valides peab jälgima, et lähinaabrid poleks pajud, remmelgad, haavad, paplid ja sirelid, kuna neid nakatavad seenhaigused võivad kanduda ka astelpajule.

Astelpajujuurtel olevad mügarbakterid annavad veel teisegi eelise – oma lämmastikku siduvate omaduste poolest ei vaja taimed kõrge lämmastikusisaldusega väetisi. Seda ainet on taimedel vaja vegetatiivse kasvu soodustamiseks, nii et astelpajule on hea anda lämmastikku sisaldavaid väetisi ainult kevadel. Pärast saagikoristust aga kasutada fosfor-kaaliumväetisi, kus lämmastik üldse puudub. Korralike kasvutingimuste puhul tuleb enne väetamist vaadata taimele otsa ning rammutada vastavalt vajadusele.

 

Saagikoristus ja oksalõikus
 

Astelpajutaim ei vaja suurt hoolt, aga siiski päris niisama ka ei kasva. Üldjuhul tuleb lõigata põõsast siis, kui on vaja saaki koristada. Kevadel eemaldada ainult kuivanud, murdunud või muul moel kahjustunud oksad. Paljud koduaiapidajad kardavad saaki lõikamise teel korjata ning eelistavad noppimist, sest siis saadakse enamik marju põõsa küljest kätte. Kõiki oksi me ju ära lõigata ei saa ja põõsale jääb sel juhul umbes 30% saagist. Selleks aga, et astelpajutaim oleks ka järgmisel aastal tugev ning kannaks hästi, tuleb isegi noppides osa marjadest alles jätta. Need aitavad taimel talvitumiseks vajaminevaid toitaineid varuda. Siinkohal on mitme töö ühildamine – lõikamine ja saagikoristus – kindlasti tervitatav.

Samuti on okstega korjatud marjadega hiljem lihtsam ümber käia. Nende niisama noppimine on tülikas, sest põõsal on teravad astlad ja küpsed marjad lähevad katki. Okstega korjates panna need sügavkülma. Kui seal on piisavalt ruumi, võib need nii sinna terveks talveks jättagi. Teine variant: lasta marjadel läbi külmuda, seejärel võtta oks külmast välja ja „kanged“ marjad lahti raputada. Siis panna hoiule nii, kuidas kellelegi meeldib. Okstega korjamist, külmutamist ning vastavalt vajadusele marjade okste küljest lahtiraputamist kasutavad ka suured astelpajukasvatajad.

 

Tülikad kahjurid
 

Astelpajul ei ole Eestis olnud tõsiseid probleeme haiguste ja kahjuritega. Seetõttu on teda olnud hea kasvatada maheaias. Ent saagile on igal aastal tugevat konkurentsi pakkunud linnud, keda meelitavad ligi säravkollased või oranžid viljad. Järjest suurenevate astelpajupindadega ilmuvad kohale ka kultuurispetsiifilised kahjurid. Maailmas suurt kahju tekitanud astelpaju kärbes (Rhagoletis batava) on jõudnud juba meilegi ning suuremaid kahjustusi Eesti istandikes on täheldatud aastast 2016. Selle kärbse tekitatav saagikahju võib osadel sortidel ulatuda lausa 80%ni. Eestis ei ole lubatud astelpajul kasutada ühtki keemilist tõrjevahendit. Nii on koduaias mõistlik kasutada astelpaju kärbse lendluse ajal, mis kestab tavaliselt juuni keskpaigast juuli lõpuni, kollaseid liimpüüniseid.

Samuti võib astelpaju kärbse kahjustuse leevendamiseks abi olla õigel sordivalikul. Vastupidavamad sordid on eelduste kohaselt sellised, mille saak valmib hiljem ning marjad on tugevama kesta või punaka alatooniga.

 

Suurenev sordivalik
 

Astelpajukultuuri populaarsuse tõusuga muutub järjest mitmekesisemaks ja huvitavamaks ka puukoolides müüdavate sortide nimekiri. Enne istiku koduaeda toomist tasub kindlasti uurida sordikirjeldusi, vaadata pilte ja miks ka mitte saagi valmimise ajal käia marju mekkimas. Järjest enam korraldavad istikuärid infopäevi, kus saab erinevate kultuuride-sortide vilju proovida, mis kindlasti lihtsustab tunduvalt endale meelepärase leidmist.

Vanematest sortidest, mis on Eestis levima hakanud juba 1990. aastate algusest ja mida siiani puukoolides müüakse, soovitan näiteks’Botanitšeskajat’ ja ’Botanitšeskaja Ljubitelskajat’. Esimene on võrdlemisi talvekindel ja dekoratiivne, viljad eralduvad kergesti. Põõsas-puu on keskmise kuni nõrga kasvuga, mistõttu on teda lihtsam hoida madalana. Saagikas ning astlaid on vähe, peab hästi vastu seenhaigustele. Miinus: ülevalminult muutuvad viljad kiiresti pehmeks ning seetõttu ei tohi koristamisega hilineda. ’Botanitšeskaja Ljubitelskaja’ on talvekindel, viljad on suured (0,9–1,1 g) ja säravkollased. Saak valmib varakult ning põõsast-puud on kerge kujundada.

Uuematest sortidest tuleb huvitavat valikut lähinaabritelt Lätist. Puukoolide nimistust võib juba leida nende aretatud sorte ’Tatjana’ ja ’Maria’, mille eelis on kindlasti see, et need on aretatud Eestiga sarnastes kliimatingimustes.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid