Ära istuta erinevaid taimi läbisegi. Kui sul on kakskümmend erinevat liiki, mõtle hoolikalt, kuidas ja kuhu neid istutada. Läbimõtlematult ja suvaliselt mahapanek on karuteene ilusale lõpptulemusele. Taimedest on aru saada, millisesse tüüpi nad kuuluvad, ja võtmesõnaks on siin rühmitamine. Taimede rühmitamise tulemusena omandab kiviktaimla loogilise ja rahuliku ilme.
Tinglikult võib kiviktaimlates kasvatatavad taimed jagada kahte suurde ossa: päris kiviktaimlataimed ja kohandatud kiviktaimlataimed. Esimesed on ihaldusväärsed kõrgmäestikes leiduvad kääbusiludused. Teised on samuti pisikasvulised taimed, kuid neid võib looduslikult esineda siinsamas meie kõrval, merepinna tasandil. Headeks näideteks on siin meie oma loodusest pärinevad kassikäpp, nõmm-liivatee, liivsibul või lamba-aruhein.
Nii nagu kõikide taimede juures, tuleb ka kiviktaimlatesse istutatavate kääbustaimede puhul teada nende kasvunõudlust mullareaktsiooni suhtes. Siingi leidub taimi, kes vajavad kasvuks aluselist ehk lubjarikast pinnast, neutraalset või hoopiski happelist kasvupinnast.
Padjandtaimed
Tõenäoliselt loovad just padjandtaimed kiviktaimlates põhimulje. See on ka loogiline, sest mäestikutingimustes on just niisuguse kasvukujuga taimeliike kõige enam välja arenenud. Selline kaunis kasvukuju on tingitud mäestiku rasketest kliimaoludest, kus taimel tuleb hoiduda võimalikult pinnase ligi, et kaitsta end tugevate tuulte ja külmade ööde eest. Taimepadjandid võivad olla moodustunud sadadest või tuhandetest pisikestest kaunitest lehekodarikest nagu näiteks kivirike puhul. Padjandiline kasvukuju tekib ka padjandflokside või sinipadjakeste näitel, kus üks ja sama taim moodustab ülitihedasti hargnenud igihaljaste lehtedega vartest ulatusliku koheva padjandi.
Esmalt otsusta, kuhu paigutada agressiivsed ja võimsad padjandtaimed. Nemad peaksid olema omaette ja saama palju ruumi, sest nad kasvavad kiiresti. Muidu juhtub, et kui näiteks kivirik on padjandfloksile liiga lähedal, hakkab üks teist järgmisel aastal juba ahistama.
Vali piirkond, mille reserveerid oma „nunnukestele” ehk kõige huvitavamatele taimedele, ja jäta teine ala harilikumatele, aga pilkupüüdvatele ja kiirekasvulistele kaunitaridele. Neid ei maksa läbisegi istutada.
Kivirikud Saxifraga
Kivirike arvukad liigid ja sordid on ihaldatuimad kiviktaimlataimed. Juba ainuüksi kivirikest võib kujundada muljet avaldava kiviktaimla. Et selles taimeperekonnas on nõnda palju liike, on perekonda lähedaste tunnuste põhjal liigitatud. Meile tuntumad kivirikuliigid ja -sordid kuuluvad järgmistesse rühmadesse.
Nelgid Dianthus
Tihedaid imekauneid halle, hõbedasi või rohelisi „siilipadjandeid” moodustavaid nelgiliike on samuti palju. Tihti kasvavad nad kiviktaimlates omasoodu isekülvist hakanuina ja mitte keegi ei tea ega mäleta nende täpset nime. Vahel polegi see määratav, sest nelgid hübridiseeruvad kergesti ja paljudes taimlates võivad kasvada just sellele alale omased uued hübriidid. Hästi teada ja tuntud on pikaealine hall nelk Dianthus gratianopolitanus ja lühiealine nurmnelk D. deltoides oma mitme sordiga.
Teatakse ka varretut nelki D. subacaulis. Nelkide õitsemine aias kuulutab suve algust. Nelgid vajavad kasvamiseks päikesepaistelist ja vett hästi läbilaskvat mulda. Sagedasim nelkide hukkumise põhjus on mädanemine liigniiskuses.
Sibullilled
Lisaks padjandtaimedele sobivad kiviktaimlasse kõik sibullilled. Nende puhul ei pea asukohale nii väga mõtlema, neid võib panna südamerahuga igale poole. Sibullilled võivad jääda agressiivsete padjandite sisse, sellest ei juhtu midagi halba: nad õitsevad kevadel ära ja siis kaovad. Võib-olla peab vaid arvestama nende kõrgusega. Mõni õis kasvab 20 cm kõrgusele, mõni on kõigest 10 cm. Tasub istutada kõrgemad tahapoole – suuremate kivide kanti, kus kivipraod on laiemad –, madalamad aga paiguta ettepoole, kus on kitsamad kasvutingimused ja kasvavad kääbusjamad taimed.
NB! Sibullillede puhul tasub meeles pidada, et mägitaimlates kasvatatakse looduslikke tulpe ehk selliseid, kes on madalad ja keda ei võeta üles. Hollandi kultuurtulpide kasvukohaks jäägu ikka harilikud peenrad.
Äärealade valikud
Ettepoole, kus kiviktaimla lõpeb ja algab muru, ei maksa istutada agressiivset padjandit – floksi, hanerohtu jms –, sest nad kasvavad ruttu üle ääre ja tükivad murule. Kiirekasvuliste õige koht on servast kaugemal, kõrgemal kallakul. Seda tasub meeles pidada kõigi äärealade puhul: istuta sinna sellised taimed, kes ei laiuta. Nii vajab taimla vähem hoolitsust, väljanägemine on aga loogilisem ning kaunim.
Allikas: Kodu&Aed, Aiavihik
