Kui tööpäev linnas lõpeb, istun kohe autosse, et saaks vaid rutem maale koju. See tunniajane sõit on täielikult minu enda aeg: siis ma tavaliselt unistan, kuidas saan järgmisel päeval aias vaikuses ja rahus toimetada,” räägib Inta Kerro, kelle üks tütardest, Marilyn, on nii meil kui ka mujal maailmas tuntust kogunud selgeltnägijana.

Marilynil on Tallinnas ja Tartus esoteerikapoed, seal Inta tööl käibki. Kristalle ja ehteid müües tuleb inimestega palju suhelda, saada osa muredest ja probleemidest ning seetõttu ongi aiatöö hea võimalus end uuesti laadida.

Unistus oma aiaga kodust täitus Intal 2004. aastal. „Elasime Veltsi keskuses korteris, aga aina rohkem tundsime, et tahaks olla omaette. Kuna elukaaslase Marguse vanematel oli siinsamas suur talu, ei tulnud kohta kaugelt otsida. Jalutasime mehega mööda talumaid ja uurisime sobiva paiga leidmiseks ümbrust, kuni märkasin tee ääres üht suurt kaske. Kujutlusse tekkis pilt, kuidas kase juurest viib tee koduukseni … ja asi oligi otsustatud.”

Inta meenutab veel üht huvitavat seika: „Kui me veel maja ehitasime, siis käis üks vanapapi külateel jalutamas. Ükskord ta ütles, et see on vana hiiekoht. Siin on tõesti hästi hea energiaväli, meil kõigil on siin hea olla.“

Inta kolm vanemat tütart – Evelyn (35), Mailyn (32) ja Marilyn (30) on juba ammu pesast välja lennanud, kodus elab veel pesamuna Ellie-Maria (10). „Meil on tõeline tüdrukute vägi,” ütleb Inta (52) uhkusega. Lapselapsi on juba viis.

Töökarastus maasikapõllul
 

Inta tütred said lapsena korraliku töökasvatuse: „Kasvatasime aastaid tagasi mehega maasikaid, neid oli lausa kolm hektarit. Marilyn oli koos õdede ja teiste külalastega juba hommikul nelja-viie ajal põllul korjamas, pärast läks koos teise õega maasikaid turule müüma. Kartul kasvas viiel hektaril, sügisel käisime tüdrukutega kartulikombaini peal tööl.”

Maasikakasvatuse kõrvalt hakkas pere maja ehitama. Kunagi tegutses siinmail Kullaaru aiandussovhoos. Aia taga heina sees on veel praegugi palju vanu tikripõõsaid – mälestus sovhoosiaegsest karusmarjaistandusest. Seal, kus on praegu suur põld, kasvatati aga tulpe ja nartsisse, mille sibulaid on siiamaani mullas. Kevaditi, kui need põllu peal õitsevad, on aiatagune nagu muinasjutt.

Maja kerkis ja tasapisi võttis aed ilmet. Aiakujundajat perenaine ei võtnud, sest ta tahtis oma aeda ise teha. Aianduskoolis ega kursustel pole Inta käinud, teadmiste saamiseks luges aiaraamatuid ja ajakirju.

„Kõik muutus aias pidevalt, sest tundus, et nii ikka ei lähe. Näiteks istutasin põõsasmarana, aga terrassil kohvitades vaatasin, et sinna kohta ta ikka ei sobi. Ühte põõsasmaranat istutasin lausa seitse korda ümber. Pikk looklev ilupeenar tuli muru sisse kuidagi iseenesest. Vaatasin terrassil istudes aeda ja siis võtsin lihtsalt labida ja hakkasin kaevama. Töö käigus mõtlesin, et teen veel veidi, ja veel veidi … lõpuks olin üles kaevanud 45 meetrit.”

Kõik läheb kasvama
 

Inta sai taimi tuttavatelt ja tõi laatadelt. „Hauka laadalt tulin alati, auto taimi täis. Minu lemmikud on floksid, roosid ja okaspuud. Armastan igihaljaid taimi, sest  nad on aasta läbi rohelised.”

Palju taimi on pärit Lõuna-Eestist Piusalt mehe esivanemate mitme sajandi vanusest talust. Sellised, n-ö mälestustaimed on näiteks ungari sirelid. Perenaisele meeldib ungari sirel sellepärast, et see hakkab õitsema siis, kui harilik sirel on lõpetanud. Aeda tekib siis imeilus lõhnav lillakas müür.

Pika sireliheki taha jääb tarbeaed. Inta: „Mulle meeldib, et aeda astudes ei näe kohe potipõllumaad, kasvuhoonet ega pesukuivatusreste. Need jäägu tagaplaanile.”

Ühte esimestest peenardest kutsus naine emapeenraks. Kui kuskilt mingi taime sai, siis torkas algul sinna ja pärast vaatas, kuidas ta kasvab ja kuhu võiks aias sobida. Praegu on emapeenra kohal muru, sest Inta tahab panna muru niitma robotniiduki. Ta on sättinud juba ka istutusalasid ümber, et töökal murunosijal oleks mugav töötada. „Tänu robotile saan rohkem lilledes olla,” rõõmustab perenaine.

Inta tunnistab, et tal lähevad kõik taimed hästi kasvama: „Olen istutanud isegi juunis suure põuaga, tuttavad manitsesid, et taimed ei lähe ju sellise kuivaga kasvama. Aga läksid! Võib-olla on mul tõesti rohelised näpud. Aias toimetades lülitan end täielikult välja, ajataju kaob. Vahel avastan, et juba on pime, aga ma ikka istutan veel midagi,” räägib Inta.

Vaiksed hetked võrkkiiges
 

Marilyn tuleb tihti ema juurde, et olla vaikuses ja puhata pidevast tähelepanust. „Sageli pikutab ta tagumises aianurgas võrkkiiges, sööb tikreid ja mõtleb oma mõtteid. Seal on mõnusalt vaikne, ainult looduse helid. Õhtul kuuled, kuidas mets hakkab häälitsema, loomad annavad endast märku. Vahel läheb Marilyn aiast välja loodusesse jalutama. Ütleb, et läheb end laadima.”

Inta sõnul on Marilyn alati loodust ja üksi olemist armastanud. „Kui teised lapsed läksid kambaga kuhugi mängima, siis tema oli tavaliselt kusagil omaette. Uitas ringi vanas mõisas ja põldudel ning oleks kõik hulkuvad koerad ja kassid koju toonud.”

Aias toimetas tüdruk koos emaga. Oma merisigadele kasvatas ise porgandeid ning katsetas brokoliga. Nüüd, täiskasvanuna, palub ta emal alati kaasa panna taimetee jaoks piparmünti, lõhnav monarda on samuti üks lemmikutest.

„Marilyn ütles, et igas aias peab olema vähemalt üks pihlakas, sest see hoiab kodu õnne ja tõrjub halva eemale,” meenutab Inta. Tütre soovil istutatigi aia tagumisse serva rivi pihlakaid, kaks suurt pihlakat kasvab ka maja ees.

Inta ütleb, et kõigil nende pere naistel on hästi tugev intuitsioon ja võime asju ette näha. Näiteks kui kõige vanem õde Evelyn midagi ütleb, siis see asi ka juhtub. Kas või aasta pärast, aga juhtub. „Marilyni võimed hakkasid avalduma 12–13-aastaselt, ta hakkas hästi joonistama ja kirjutama. Koolis ütles teistele, et keda täna küsitakse.

Vahel nägi ta vaimusilmas kedagi. Kui ükskord palusin kirjeldada, keda ta nägi, tuli välja, et see oli minu vanavanaisa. Marilyn polnud teda kunagi kohanud.”

Maaelu võlud
 

„Meil on oma metsatukk, mida noorim tütar Ellie-Maria kutsub džungliks. Seal elavad ammusest ajast rebased ja metskitsed. Varahommikul on nii kena vaadata, kuidas kitsekari – ükskord lugesin kokku lausa kakskümmend kitse – tuleb võpsikust välja ja läheb üle põllu suurde metsa, õhtul tulevad jälle tagasi. Nad käivad meie metsatukas magamas,” kirjeldab Inta maaelu võlusid.

Külas on käinud ka põder, hundid, jänesed, juulikuus oli karu aia taga. Kevadel elas lillepeenras tükk aega väike jänes, kes pererahvast üldse ei kartnud.

Maalilisi vaateid pakuvad ümbruse suured, avarad põllud. Kui vili ära koristatakse ja põld kattub põhurullidega, käivad lapsed õhtuti seal möllamas.

Kui Inta tahab elu üle mõtiskleda, läheb ta aiast välja niidule heina sisse niidetud käiguteedele uitama. Siin-seal on tuleplatsid, kus saab süüdata väikese lõkke ja jälgida leekide hubisemist. Eriti romantiline on olla öisel niidul siis, kui paistab kuu ja kauguses hauguvad rebased ja sokud.