Kes on sibullillede head naabrid? Kuidas rajada efektne peenar?

Ave Visnapuu
Enamik sibul- ja mugulsibullilli armastavad päikesepaistet. | Shutterstock

Sibullilli oskuslikult püsilillepeenrasse sättides saame pilkupüüdva tulemuse.

Koduaeda püsilillepeenart rajades peame eelkõige silmas ikka seda, et saaksime varakevadest hilissügiseni õiterohke kaunivärvilise peenra.
Suur hulk sibullilli õitsevad kohe pärast lume sulamist, enamik püsililli aga sel ajal alles mõtlevad mullas. Hiljem varjavad kasvavad püsikud sibullillede närbuvaid lehti. Mais-juunis lisavad peenrasse värvi tulbid, nartsissid, hüatsindid, preeriaküünlad, püvililled, kesksuvel liiliad, hilissügiseni aga rõõmustavad meid sügislillede lillakasroosad õied.
Püsilillepeenra kavandamisel tuleb jälgida eri taimerühmade õitsemisaegu, õite värvi, taimede kõrgust ning mis kõige tähtsam – eri liikide nõudeid kasvukoha suhtes. Enamik sibul- ja mugulsibullilli armastavad päikesepaistet.

 

Kivipeenras
 

Kiviktaimlasse sobivad hästi madalakasvulised sibul- ja mugulsibultaimed – siniliiliad, krookused, võrkiirised, kirgaslilled, lumikellukesed, lumekupud, puškiiniad, hilistulbid, samuti madalakasvulised laugu- ja liilialiigid. Padjandtaimed kaitsevad viimaseid ühtlasi ka mulla ülekuumenemise eest.

Sibullilled istutatakse väikeste rühmadena madalate püsilillede vahele, nendeks võivad olla karpaadi kellukas, pisikellukas, kevadadoonis, hanerohi, aubrieeta, madalakasvulised astilbed, madalakasvulised nelgid, emajuur, epimeedium, sinilill, kevadmagun, kivirikud, karukell, aed-merikann, pisiputk, lumeroos, korea kitseenelas, priimulad, liivateed, villane nõianõges, mägisibulad, kukeharjad, kaljuibeeris. Jälgima peab aga seda, et kiirema kasvuga padjandtaimed ei lämmataks sibultaimi.

 

Püsilillede vahel
 

Püsilillepeenardel püsilillede vahel sobib kasvatada kõrgemakasvulisi sibullilli. Et sibullilled õitseksid rikkalikult pikka aega ning oleksid elujõulised, tuleb valida nende naabriteks sellised püsililled, mis väga kiiresti peenras laiutama ei hakka. Täiesti sobimatud on ses suhtes näiteks kassiurb-puju, pärl-hõbeleht ning harilik naat ’Variegatum’.
Sobivateks naabriteks on aga astilbed, hostad, helmikpöörised, kopsurohud, liatris, suur-tähtputk, kobar-lursslill, männas-neiusilm, harilik murtudsüda, kaunis murtudsüda, purpur-siilkübar, pööris-kipslill, vahakübar, lupiin, ahtalehine punanupp, pikalehine mailane, virgiinia männasmailane, pehme kortsleht, Schmidti puju, suurelehine brunnera, kaukaasia kitsekakar, harilik kitseenelas, kollane aster, mõrsjalill, vesikanep, siberi iiris, harilik tõnnike, mõõklehine vaak, makedoonia äiatar, harilik härjasilm, kobarpead.

 

Põõsaste seltsis
 

Varakevadel õitsevad sibullilled sobivad suurepäraselt ka rooside, samuti madalate lehtpõõsaste ning okaspuuvormide vahele. Viimased on sibullilledele väga head taustataimed. Sel juhul peaksid aga  põõsaalused olema lihtsalt multšitud (näiteks koorepuruga), mitte peenravaibaga kaetud.

Põõsaste vahele sobivad eriti hästi sügisel õitsevad sügislilled, kes peenrasse oma laiade ja mitte eriti dekoratiivsete lehtede tõttu ei passigi. Põõsapeenras mõjuvad hästi ka kirgaslilled ning narmaline ning käänd-linnupiim. Puude ning põõsaste varjus huumusrikkas ning parajalt niiskes mullas saavad hästi hakkama veel lumikellukesed, märtsikellukesed, siniliiliad, koerahambad ning puškiiniad.
Liiliad sobivad püsilillepeenrasse väikeste gruppidena. Kõrgemakasvuliste liiliasortide naabriteks sobivad aed-leeklilled, suureõieline härjasilm, õnneheinad, kukekannused, ogaputked, mesiohakad, heleeniumid, siilkübarad, pööris-kipslill, harilik kitseenelas. Liiliaid paigutades jälgi, et värvid omavahel sobiksid!

 

Kevadiste õitsejate kohale
 

Kõigil kevadel õitsevate liikide lehed närtsivad pärast õitsemist, kuid selle pärast ei tasu väga muretseda – püsilillede noored lehed varjavad need peagi. Kui koltunud lehed aga mõne aja pärast kaovad, siis istutatakse tühjaks jäänud kohtadele sibullillede vahele suvelilli. Päris sibullillede peale neid istutada ei tohiks – istutamise käigus võib ikka mõni sibul viga saada.

Ehk ainult kirgaslillede kohale võiks mõne nõrga juurestikuga suviku istutada (kivikilbik, kaunis kipslill, ibeeriselehine tukalill, sinilobeelia, suureõieline nemeesia, tore vaariklill, suureõieline portulak, lamav sanvitaalia).
Teine lugu on tulpide ja hüatsintidega, kellest esimest peab iga teine aasta, viimast aga igal aastal pärast lehtede kolletumist mullast välja võtma. Siis on küll suvelillede istutamine tühjale kohale ainuõige teguviis.

 

Kastis
 

Sibulate kasvatamises lillekastides polegi midagi keerulist, tuleb ainult sügisel õigel ajal sibulad mulda pista ja kevadet oodata. Selleks leia sobiva suurusega anum. Tulbid ja nartsissid on kenad suuremates nõudes, krookused, kobarhüatsindid, siniliiliad aga väiksemates korvides. Kevadel võib kasti täiendada hooajalilledega.

Kasutada võib nii mineraalmulda (see ei kuiva nii kiiresti läbi) kui ka turbamulla ja kruusa segu (näiteks rippnõudes, see ei ole nii raske kui mineraalmuld, aga kuivab kiiremini).

Anuma põhja pane paari cm paksune drenaažikiht, sellele valmissegatud muld 5-10 cm paksuselt (sõltuvalt nõu ja sibulate suurusest), seejärel sibulad. Siis täida nõu ääreni. Reegel on, et sibul peab jääma sügavusse, mis võrdub tema kolmekordse kõrgusega.
Peale istutamist ei tohi muld konteineris läbi kuivada. Istuta augusti lõpus, septembris. Püsivate külmade tulekul vii anumad jahedasse keldrisse, verandale või garaaži. Kui potid on liigutamiseks liiga rasked, võib need ka õue jätta, aga korralikult kinni kaetult.

Sarnased artiklid